Pärast meie lõunasööki tegi ta lahti pika vitriinkapi liuguksed, mis hõivas suurema osa elutoa ühest seinast, ning võttis ükshaaval välja netsuked. Merevaigusilmadega jänes. Samuraimõõga ja kiivriga noor poiss. Üksnes turjast ning jalgadest koosnev tiiger, kes keeras parajasti ringi, hambad irevil. Iggie ulatas mulle ühe kujukese, me vaatasime seda koos ja panime seejärel tagasi klaasriiulitele rivistatud kümnete loomade ja kujukeste sekka.
Ma täitsin veega väikesed tassid, mida hoiti vitriinis kindluse mõttes, et vandelkujukesed kuivas õhus ei praguneks.
Kas ma olen sulle rääkinud, küsis vanaonu, kui väga me neid lapsena armastasime? Et need kinkis mu emale ja isale üks Pariisi-nõbu? Ja kas ma olen sulle Anna tasku lugu rääkinud?
Vestlused võisid võtta veidraid pöördeid. Ühel hetkel kirjeldas vanaonu, kuidas nende Viini-kokk valmistas isale sünnipäeva hommikueineks Kaiserschmarren’it, tuhksuhkruga kihiti laotud pannkooke, kuidas ülemteener Josef selle suure pidulikkusega söögituppa tõi, pika noaga lahti lõikas ja kuidas papa alati ütles, et isegi keiser ei saa paremat sünnipäeva algust soovida. Ja järgmisel hetkel rääkis Iggie Lilli teisest abielust. Kes oli Lilli?
Jumal tänatud, mõtlesin, et ehkki ma ei tea Lillist midagi, tean vähemalt seda, kus mõned lood aset leidsid: Bad Ischlis, Kövecsesis[2.], Viinis. Sellal kui kraanade tuled videvikus süttisid ning Tokyo lahel üha kaugemale ja kaugemale sirutusid, mõtlesin, et minust hakkab kujunema omalaadne käealune ja et ma peaksin vanaonu jutud Esimese maailmasõja eelsest Viinist ilmselt üles tähendama, märkmikuga tema kõrval istuma. Ma ei teinud seda. See tundus ametlik ja kohatu. See paistis ka ahne: see on hea mahlakas lugu, selle ma võtan. Igatahes meeldis mulle, et kordamine kulutas lood siledaks ja et Iggie juttudes oli midagi jõekivide sarnast.
Terve selle aasta kuulsin õhtupoolikutel, kui uhke oli Iggie isa oma vanema õe Elisabethi tarkuse üle ja kuidas emale ei meeldinud tema peenutsev keelekasutus. Räägi inimese moodi! Iggie mainis sageli, kerge ärevusega, mängu, mida ta mängis oma õe Giselaga ja milles nad pidid võtma võõrastetoast mõne väikese eseme, selle trepist alla ja üle õue viima, tallipoiste eest kõrvale põikama, keldritrepist alla minema ja peitma eseme võlvitud keldrisse. Nad ässitasid üksteist seda tagasi tooma ja tema kaotas pimedas midagi ära. See mälestus näis katkine, lõpetamata.
Palju oli lugusid Kövecsesist, nende maamajast paikkonnas, mis läks hiljem Tšehhoslovakkia koosseisu. Iggie ema Emmy äratas poja enne koitu, et ta läheks koos metsavahiga esimest korda ise püssiga kõrrepõllule jäneseid laskma, aga poiss ei suutnud päästikule vajutada, nähes, kuidas jäneste kõrvad jahedas õhus kergelt värisesid.
Gisela ja Iggie sattusid kokku mõisamaade serval jõe ääres laagris olnud mustlastega, kellel oli tantsiv karu keti otsas, ja pagesid kohkunult koju. Orient Express peatus sealses teivasjaamas ning jaamaülem aitas Iggie ja Gisela valge kleidiga vanaema rongilt maha ning nemad jooksid teda tervitama ja võtsid rohelisse paberisse pakitud koogikarbi, mille vanaema oli neile Viinist Demeli pagariärist ostnud.
Ja Emmy tõmbas poja hommikusöögi ajal akna juurde, et näidata talle söögitoa akna taga kasvavat sügisvärvides puud, mis oli täis ohakalinde. Ja kui Iggie aknale koputas ning linnud lendu tõusid, lõkendas puu ikka veel kuldsena.
Pärast lõunat, kui Iggie uinakut tegi, pesin nõud ja püüdsin teha oma kanji-kodutööd, täitsin ühe ruudulise paberi teise järel jõnkslike jõupingutustega. Ma jäin niikauaks, kuni Jiro tuli töölt jaapani- ja ingliskeelsete ajalehtede ja järgmise päeva hommikueineks mõeldud sarvesaiadega. Jiro pani mängima Schuberti või džässi, me võtsime napsu ja ma jätsin nad omavahele.
Ma üürisin Mejiros väga meeldivat tuba, mille aknast paistis väike asaleasid täis aed. Mul oli elektripliit ja kann ja ma tegin, mis suutsin, kuid mu õhtune elu oli väga nuudlirohke ja üsna üksildane. Kaks korda kuus viisid Jiro ja Iggie mind välja õhtust sööma või kontserdile. Nad pakkusid mulle Imperiali hotellis napsu ja seejärel imelist sushi’t või bœuf à la tartar’i või pankuritest esivanemate auks bœuf à la financière’i. Ma keeldusin hanemaksapasteedist, mis oli Iggie peatoidus.
Sel suvel korraldati Suurbritannia saatkonnas õppuritele vastuvõtt. Minul tuli pidada jaapani keeles kõne sellest, mida olin aasta jooksul õppinud, ja selgitada, kuidas kultuur on sillaks meie kahe saarerahva vahel. Ma olin kõnet harjutanud, kuni ei suutnud seda enam taluda. Iggie ja Jiro tulid kohale ning ma nägin, kuidas nad mind oma šampanjaklaaside tagant julgustasid. Pärastpoole pigistas Jiro mu õlga, ma sain Iggie käest musi ja nad rääkisid mulle vandeseltslaslikult naeratades, et minu jaapani keel oli jozu desu ne – vilunud, osav, võrratu.
Need kaks olid oma elu hästi sisse seadnud. Jiro korteris oli Jaapani tuba tatami mattide ja väikese pühamuga, kus olid tema ema ja Iggie ema Emmy fotod, kus palvetati ja helistati kellukest. Ja kõrvalkorteris Iggie kirjutuslaual oli foto neist mõlemast Sisemerel paadis, selja taga männimetsane mägi, päikeselaigud veel. On 1960. aasta jaanuar. Taha kammitud juustega kenal Jirol on käsi Iggie õlgade ümber. Ja teine pilt 1980. aastatest, kusagil Hawaii lähistel lõbusõidulaeval teineteise käevangus, õhtuülikonnad seljas.
Kõige kauem elada on raske, ütleb Iggie vaevu kuuldavalt.
Jaapanis vanaks saada on imeline, ütleb ta valjemini. Mina olen siin elanud rohkem kui pool elu.
Kas sa igatsed Viinist midagi taga? (Miks mitte temalt otse küsida: mida sa siis igatsed, kui oled vana ega ela maal, kus sündisid?)
Ei. Ma käisin seal alles 1973. aastal. See oli lämmatav. Rusuv. Kõik teavad su nime. Sa ostad Kärntner Strassel romaani ja sinult küsitakse, kas su ema hakkab külmetusest juba paranema. Sa ei saa liikuda. Kogu see kullatis ja marmor su majas. See oli nii pime. Kas sa oled näinud meie vana maja Ringstrassel?
Kas sa tead, ütleb ta äkki, et Jaapani ploomipelmeenid on paremad kui Viini ploomipelmeenid?
Tegelikult, võtab ta pärast pausi kokku, ütles isa alati, et aitab mu oma klubisse, kui ma küllalt vanaks saan. Ta käis kõigi oma sõpradega, oma juudi sõpradega, neljapäeviti kusagil ooperimaja lähistel koos. Ta tuli neljapäeviti koju nii rõõmsameelsena. Wiener Club. Ma tahtsin ikka koos temaga sinna minna, aga ta ei võtnud mind kunagi kaasa. Saad aru, ma sõitsin Pariisi ja seejärel New Yorki, ja siis algas sõda.
Ma tunnen sellest puudust. Ma tundsin sellest puudust.
Iggie suri 1994. aastal, varsti pärast seda, kui ma Inglismaale naasin. Jiro helistas mulle: Iggie oli haiglas olnud vaid kolm päeva. See oli kergendus. Ma sõitsin tagasi Tokyosse tema matustele. Meid oli paar tosinat veekalkvel silmadega inimest: nende vanad sõbrad, Jiro perekond, proua Nakano ja tema tütar.
On põletusmatus ja me koguneme, kui tuhk välja tuuakse, võtame paarikaupa järjekorras pikad söögipulgad ja paneme põlemata luukillud urni.
Me läheme templisse, kus Iggiel ja Jirol on hauaplats. Nad kavandasid selle haua kakskümmend aastat tagasi. Kalmistu on künkal templi taga, igat platsi tähistab madal kivimüür. Haual on hall hauakivi, millele on juba mõlema nimed sisse uurendatud, ja koht lilledele. Veeämbrid, harjad ja pikad puust tähised kirjadega. Sa plaksutad kolm korda, tervitad oma peret ja palud vabandust, et sa pole nii kaua kalmistul käinud, ja koristad haua, võtad vanad krüsanteemid ära ja paned uued vette.
Templis asetatakse urn väikesele poodiumile ja selle ette Iggie foto – foto temast kruiisilaeval, smoking seljas. Abt leelutab ühe suutra, me ohverdame viirukit ja Iggiele antakse uus budistlik nimi, tema kaimyo, mis aitab teda järgmises elus.
Seejärel räägime temast. Ma püüan jaapani keeles öelda, kui palju mu vanaonu mulle tähendab, aga ei suuda, sest ma nutan ja mu kallist kaheaastasest stipendiumist hoolimata pole mu jaapani keel piisavalt hea, kui mul seda vaja on. Niisiis loen selle asemel tolles Tokyo eeslinna budistliku templi ruumis kaddish’it[3.] Ignace von Ephrussile, kes on Viinist nii kaugel, tema isale ja emale, vennale ja õdedele nende diasporaas.
Pärast matuseid palub Jiro, et ma aitaksin tal Iggie rõivaid sorteerida. Ma teen tema võõrastetoa kapid