T. Виктор Пелевин. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Виктор Пелевин
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Биографии и Мемуары
Год издания: 0
isbn: 9789985344156
Скачать книгу
„Te saate mind kätega haarata ainult sel juhul, kui ma seda ise tahan – ja ma ei taha. Asi on selles, et ma ei loo mitte ainult teid, vaid ka kõike, mida te näete. Ja ma tegin valiku olla vari seinal, kuid täpselt samamoodi võin ma olla ükskõik kes või mis. Loojana olen ma kõikvõimas.”

      „Ja mis on teie nimi?”

      „Ariel.”

      „Vabandust?”

      „Ariel. Kas te Shakespeare’i „Tormi” mäletate?”

      „Mäletan.”

      „Kirjapilt on sama nagu sel nimel „Tormis”. Oli meeldiv tutvuda, krahv. Sellega on meie esimene kohtumine läbi saanud. Ma ilmusin täna teie ette, et öelda – rahunege ja käituge nõnda, nagu oleks kõik igati korras ja teie ise kindel nii eneses kui ka kõiges ümbritsevas.”

      „Aga ma ei ole eneses kindel,” vastas T sosinal. „Vastupidi. Ma ei mäleta endast mitte midagi.”

      „Teie olukorras on see normaalne. Ärge kellelegi kurtke ja kõik saab korda.”

      „Ma ei tea, kuhu ja milleks ma lähen.”

      „See on teile juba teada,” kostis Ariel. „Teile on seda juba selgitatud – te lähete Optina Pustõnisse. Nii et minge tagasi laevatekile ja jätkake teekonda.”

      T-le tundus, et viimased sõnad kostsid juba kusagilt päris kaugelt. Läbipaistev vari seinalt kadus ja kohe seejärel kustus ka lamp. T istus mõnda aega pimeduses, püüdmatagi seostada oma mõtteid. Siis kuulis ta keelpillide heli. Ta tõusis püsti, leidis käsikaudu ukse, lükkas selle lahti ja astus otsusekindlalt päikesevalguse vööti.

      III

      Mööda tekki liikus talle vastu kummalise väljanägemisega rongkäik. Kõige ees astus noor habemeta maamees, seljas jämedakoeline tuunikaks kohendatud vammus – samasugune nagu sõudjatel. Tema juustel sätendas kuldne pärg ja käed pigistasid lüürat, mille keeli ta tinistas vilunud balalaikamängija agarusega, krimpsutades nägu ja pomisedes midagi kuuldavalt sekka. Tema järel kõndis täidlane daam, kes kandis mitmekihilist, kergest poolläbipaistvast kangast kitooni. Daami taga sammusid kaks maameest, pika varrega sulglehvikud käes – nad tegutsesid täpselt ja ladusalt nagu mänguasja kaks seppadena ühele pulgale kinnitatud puust karu: kui üks langetas lehviku daami pea ligi, tõstis teine enda oma kõrgele, ja vastupidi.

      T-d silmates jäi daam seisma. Ta mõõtis pilguga tolle lihaselist kogu, märga särki ning jalgadele liibuvaid trippidega pükse ning küsis:

      „Kes te olete, armuline härra?”

      „T,” vastas T. „Krahv T.”

      Daam naeratas umbusklikult.

      „Järelikult ei ole see üksnes väline sarnasus,” ütles ta. „Missugune au armetule provintslannale! Krahv T, kohe tõesti tema ise… Mina olen vürstinna Tarakanova, teie teenistuses. Kuid millele võlgnen ma tänu selle rõõmu eest teid oma külalisena näha, teie hiilgus? Kas jälle mõni meeletu seiklus, millest hakkavad kirjutama kõik pealinna lehed ja vadistama kõik salongid?”

      „Asi oli nii, vürstinna, et ma sõitsin rongiga, kuid jäin sellest maha ja kukkusin sillalt jõkke. Kui silla alt poleks olnud tulemas teie laeva, oleksin ma arvatavasti ära uppunud.”

      Vürstinna Tarakanova puhkes edvistavalt silmi pööritades naerma.

      „Ära uppunud? Lubage mul teid mitte uskuda. Kui kas või mingi osa neist lugudest, mida teie kohta räägitakse, peab paika, siis te olete suuteline kas või kogu selle jõe otsast otsani vee all läbi ujuma. Kuid teie rõivad on märjad? Ja te olete näljane?”

      „Pean tunnistama, et nälja kohta olete arvanud küll õigesti.”

      „Lucius,” ütles vürstinna lehvikuga mehele, „saada krahv külalistetuppa. Ja niipea kui ta on kuivad rõivad selga saanud, juhata ta lauda.”

      Ta pööras end T poole.

      „Täna on meil lõunaks perekonna traditsiooniline roog. Brochet tarakanoff, haug Tarakanovite moodi.”

      „Üldiselt kaldun ma pidama vegetaarlaste dieeti,” ütles T. „Kuid teie seltskonnas viibides…”

      „Millist veini te joote?”

      „Kirjanik Maksim Gorki,” lausus T naeratades, „vastas sellele küsimusele tavaliselt nõnda: „ikka leivaviljamärjukest”. Seetõttu pidasid slavofiilide ringkonnad temast suuresti lugu, kuid kallid restoranid ei sallinud meest kuigivõrd… Ja mina eelistan vett või teed.”

      Veerand tundi hiljem, punasest siidist hommikukuub seljas, astus värskelt kammitud T söögituppa.

      Söögituba osutus avaraks ruumiks, mida kaunistasid antiikskulptuuride koopiad ja seintel rippuvad iidsed pronksrelvad. Elegantselt kaetud laua ümber asetsesid kanapeed, mitut värvi pehmed katted peal; vürstinna Tarakanova lamaskles juba ühel sellisel. T sai aru, et tühi ase vürstinna vastas on mõeldud temale.

      Tohutul ovaalsel liual, mis võttis enda alla laua kogu keskosa, puhkas rahus mingi ennenägematu olevus – rohelise laka ja nelja konksus jalaga lohe. Ta nägi välja ehmatavalt elutruu.

      „Make yourself comfortable, krahv,” ütles vürstinna. „Leivaviljamärjukest mul ei ole, kuid on päris viisakat valget veini. Muscadetsur-lie. Kuigi ma üldiselt ei armasta Bretagne’i…”

      Ta osutas hõbeämbrile, millest paistis pudelikael.

      Ennast asemel sisse seadnud, võttis T salvräti ja tahtis seda juba hommikukuue kaelusesse toppida, kuid sai aru, et kõhuli lamades on seda keeruline teha – ja pole ka mõtet.

      „See ongi siis teie haug?” küsis ta. „Ma poleks seda ilmaski ära arvanud, kui te poleks mulle ette teada andnud. Haugi kohta on see ka ehk pisut suur…”

      „Tarakanovite haug on väga ebatavaline roog,” ütles vürstinna uhkusega. „See valmistatakse mitmest suurest kalast, mis on märkamatult omavahel ühendatud. Tulemuseks ongi lohe.”

      „Ja millest on tehtud need tema jalad?”

      „Angerjatest.”

      „Ja see roheline karvkate?”

      „Hakitud till.”

      Lohe oli tõesti valmistatud väga meisterlikult – oli täiesti võimatu märgata kohta, kus üks kala oli ühendatud teisega. Lõpetuseks oli kenasti kaardus kalasaba ja alustuseks pärani lõugadega haugipea: see pea oli uhkelt püsti ja seda ehtis ratsaväelase suletutt – maitserohelisest ja värvilistest paberiribadest.

      „Milleks tappa nii palju elusolendeid, et täita kahe jõudeinimeste seisuse esindaja kõhtu?” küsis T melanhoolselt.

      „Ärge muretsege, krahv.” Vürstinna naeratas. „Ma olen teie vaadetega tuttav. Ja ma kinnitan teile, mitte ükski elusolend ei hukkunud ilmaaegu. Peale minu ja teie on laeval veel palju suid.”

      „Oh jaa,” ütles T. „Ma panin tähele. Kui tulin läbi trümmi.”

      Vürstinna punastas.

      „Te arvate võib-olla, et ma eksploateerin neid inimesi?” küsis ta, hääldades võõrsõna o-ga. „Üldsegi mitte. Need on endised burlakid ja selline töö on neile harjumuspärane. Teie ise, krahv, räägite sageli ajakirjanikele, kui kasulik on füüsiline töö värskes õhus. Pealegi, kui nad on minu juures aasta või kaks töötanud, on neil vanaduspõlveks raha olemas. Nii et ärge rutake mind hukka mõistma.”

      „Kuidas ma võiksingi oma päästjat hukka mõista, mis te nüüd. Ma võiksin ainult ära märkida mõnesuguse ekstravagantsuse, mis ilmneb teie maitses…” T rüüpas oma veiniklaasist, „…teie laitmatus maitses, vürstinna. Suurepärane vein.”

      „Ma tänan,” ütles vürstinna. „Ma mõistan, et minu eluviis võib tunduda imelik. Säärane antiigiajastu paroodia. Mõisnikuproua on hea eluga peast lolliks läinud. Kuid ma kinnitan teile, selles kõiges on siiski olemas sügav vaimne mõte. Kas te mäletate