Gruffydd ohkas. Varem oli ta olnud võitleja, aga võitlusvaim oli kadunud. Tema vastu oli nii palju: isa soovid, Dafyddi edu, nüüd veel Dafyddi ja Inglismaa Henry liit. Paistis, et määratud saatusest pole pääsu.
Gruffydd ohkas jälle ja kallutas end, küünarnukid laial aknalaual. Ta polnud õieti kordagi tõsiselt põgenemisele mõelnud. Kõik teadsid, et Towerist on võimatu põgeneda, kui pole sõpru ja raha, ja isegi siis on see raske. Nüüd aga tundis ta sügavuses haigutavale siseõuele vaadates, et peas hakkab idanema plaan. Kord alla jõudnud, on tal üsna kerge peita end tihedates mustades varjudes kuni päevavalguse saabumiseni; kui siis rasked väravad lahti tehakse, et linnast tulevaid kraamivankreid sisse lasta, peab vaid otsima mõne tühjalt lahkuva vankri, sagiva summa seas märkamatult sisse pugema ja tühjade kottide all kössi tõmbuma. Ta ei uskunud, et valve oleks kes teab kui tugev. Mida oleks londonlastel karta? Igatahes mitte üht paksu keskealist waleslast, kes on kaks ja pool aastat Toweris virelenud, ilma et oleks püüdnudki põgeneda. Eleyne’il oli õigus. Miks polnud ta seda teinud juba aastaid tagasi?
Gruffydd kallutas end veel rohkem üle aknalaua. Küsimus oli selles, kuidas saada alla õuele. Uksed olid lukus, suure torni peatrepi igal mademel seisid valvurid. Gruffydd oli neid näinud siis, kui teda oli kutsutud korrus allapoole Henry eluruumidesse. Akna peale polnud ta mõelnudki enne Eleyne’i märkust, et need on trellideta; enne Eleyne ässitust. Gruffydd nihkus edasi ja vaatas alla. Suur teravkaarega kaksikaken oli maast kõrgel, aga noorukina oleks ta pikemalt mõtlemata veel palju kõrgemastki aknast köit mööda alla libisenud.
Vahest on kihlvedu kõigest hoolimata jõus? Gruffydd muheles endamisi. Milleks viivitada? Püha Davidi päev sobib väga hästi. Mis oleks veel parem päev kodutee alustamiseks?
„Ion. Emrys. Owain. Räägime.” Gruffydd pöördus maletajate poole.
Linu, mida kokku siduda, oli palju. Kõik kolm meest kummardusid kordamööda alla vaatama, rehkendasid, pidasid aru. Nende oletused erinesid paari lina võrra. Nad ootavad ära kõige pimedama öötunni just enne vahtkonna vahetust, mil tunnimehed on väsinud ja külmavõetud ning kössitavad söepannide ümber. Siis nad lähevad.
Ion heitis valvsa pilgu kuu poole. „Selleks ajaks on see teisel pool torni ja meie aken jääb pimedusse.” Ta naeris üle kogu näo. Nüüd olid kõik elevil, Gruffyddi meeleolu oli neid kõiki nakatanud.
Nad kuhjasid printsi voodisse patju ja katsid need tekkidega, siis tegid teiste vooditega sedasama. Valvurid kontrollisid vange harva ja pruukost toodi alati hilja selle teadmisega, et poolde öösse veniv joomine ei soodusta varajast tõusmist. Aga riskida ei võinud. Mida pikema edumaa nad tagaajajate ees saavad, seda parem.
„Mina lähen esimesena.” Ion andis printsile laksu vastu õlga. „On aeg.” Nad olid palunud appi ühe oma kõige ustavama teenri. Too laseb linadel viimase mehe järel alla kukkuda ja põõnab siis sügavat joobnu-und edasi. Laual seisev veinikann oli endiselt täis ja see kõik oli lubatud temale.
Vari oli jõudnud aknani. Ion ronis sisemisele aknalauale ja vaatas alla. Nõudis natuke manööverdamist, kuid viimaks õnnestus tal põlvitades ning kivist vahepiida ümber seotud linadest kõvasti kinni hoides selg õue suunas keerata ja tahapoole nihkuda. Ion kadus silmist, laskis end kätt käe alla pannes allapoole, jalgadega seinalt tuge otsides. Kahe lõputu piinarikka minutiga jõudis ta maha. Ta naeratas pimeduse varjust üles, aga Gruffydd nägi vaid kahvatut ähmast näolappi. Siis jooksis Ion sinna, kus oli pimedam.
„Mina olen järgmine.” Gruffyddi süda kloppis.
„Õnn kaasa, mu sõber. Head teed.” Emrys laksas talle vastu õlga.
„Õnn kaasa, isa.” Owain naeratas isale ja surus tal kätt. „Näeme all.”
Nad jälgisid hingetus vaikuses, kuidas Gruffydd upitas end sügavasse orva ja nihkus jalad ees akna poole. Avaus oli väike ja puusad jäid kinni. Gruffydd vingerdas ägedalt, hakates higist üleni leemendama. Miks ta ometi oli end nii paksuks nuumanud? Ta pressis uuesti. Armas Kristus! Ta ei saanud. Ei mahtunud läbi. „Lükka,” ähkis ta. „Lükka mind.”
Emrys surus käed vastu printsi õlgu ja lükkas kõvasti, aga Gruffydd ei nihkunud paigast. Ta vingerdas sisse tagasi, rängalt pettunud, nägu higine. Siis haaras Owain tal käest. „Üles katusele! Uks pole lukus, ma olen seal käinud. Köie võime siduda ümber müürisakme.” Juba ta näppiski sõlmi, mis olid Ioni raskusest tihkelt kinni jooksnud.
Gruffyddi suu oli hirmust ja vihast kuiv. Ta vaatas pealt, kuidas Emrys haalas pika linadest köie sisse, ja pidas aru, mida akent silmas pidav Ion võib mõelda. „Tule nüüd,” käis Emrys peale, „me laseme su üks-kaks-kolm alla.”
„Oodake! Veel üks lina!” hüüdis Owain. „See köis ei ulatu müürisakmetelt alla.”
Gruffydd hingas sügavalt. „Õnn, et see sulle meelde tuli, poiss,” ütles ta tehtud lustlikkusega ja andis pojale laksu vastu turja.
Katusel oli vaikne, tinatahvlid olid jääkülmad. Öö Londoni kohal oli kaetud tähemüriaadi härmatisega. Kõik kolm vaatasid üles, siis võttis Emrys köie ja hakkas seda ümber suure kivisakme siduma. Ta töötas kiiresti, sõrmed tegid linale üha uusi ja uusi sõlmi, kuni ta oli kindel, et köis peab vastu. Siis kummardus ta ambrasuurist välja vaatama.
Kristus, kui kõrgel nad olid! Emrys uuris siseõuele langevaid varje, kuulatas teraselt, lõpuks laskis hädapärase köie keerdudel pimedusse langeda. Ta näitas Gruffyddile püstisi pöidlaid.
Kusagilt alt pimedusest kuulis Gruffydd lõvi sügavat rämedat möirgamist loomaaias. Üksildane ürgne hääl pani ta judisema. Ta ronis ambrasuurile, vaatas alla, keeras selja tühjuse poole ja hakkas põlvili tahapoole nihkuma, hoides kokkusõlmitud linadest kõvasti kinni. All polnud midagi näha, ei olnud mingit võimalust kindlaks teha, ega mõni valvur teda oodates õuel seisa. Tuli loota vedamisele. Gruffydd nihutas end veidi kaugemale, tundis jalgu õhus kõlkumas, pressis mornilt edasi, püüdes kõrgusest mitte mõelda. Ambrasuuri piiravad kivid pitsitasid teda, kriimustasid tema puusi. Ta vingerdas ägedamalt.
Siis pääses Gruffydd ambrasuurist läbi. Tema keharaskus nihkus järsult väljapoole, viivu rippus ta küünarnukke pidi kiviserval. Ta pigistas linad kõvemini pihku ja tõukas end üle serva. Kostis teravat kärinat ja Gruffyddi süda jättis löögi vahele, kuid linad pidasid vastu ning kordamööda üht kätt teise alla pannes hakkas ta maapinna poole laskuma. Õlakõõlused raksusid, käeliigesed valutasid. Kirbe higi voolas silmadesse. Linadest köis andis veel veidi järele ja Gruffyddi süda võpatas ägedalt. Armas Kristus, ta oleks hirmu pärast äärepealt lahti lasknud.
Üleval tõmbus teist ja kolmandat lina ühendav rehvisõlm pingule, silmused vallandusid, otsad hakkasid lahti libisema.
Enam pole kaugel, enam pole kaugel. Gruffydd libistas end visalt allapoole, ikka käsi käe alla. Ta nägi ülal tähtede taustal kõrguvat suurt torni, musti aknaavausi, mis olid nagu ammuli suud valgeks lubjatud kivis. Köit ta ei näinud, ent tundis seda jälle järele andvat ja tema õlgu kattev higikelme tõmbus jäiseks.
Armas Jeesus, hoia köit. Palun tee nii, et see peaks vastu. Gruffydd püüdis kiiremini laskuda, kobas jalgadega, aga tema lihased olid nõrgad ja kogu keha kisendas tema raskuse vastu tõrkudes.
Kui linad sõlmest lahti läksid, oli ta maast veel kolmekümne jala kõrgusel.
Eleyne vaatas aina kasvava kärsitusega, kuidas tallipoisid ja teenrid tõstavad viimaseid kaste vankritesse. Ettevalmistused, pakkimine, vankrite laadimine ja hobuste saduldamine oli võtnud kogu öö. Eleyne surus alla kihu hüpata hobuse selga ja kapata üksinda põhja, tunda, kuidas tuul puhub juuksed näolt, tunda hobuse võimsate jalalihaste tõmbeid ja tõukeid, mis teda edasi kannaksid, ning ootas.