Kate sõitis liftiga alla ja napsas valvelauast marmorist fuajees Evening Standardi. Oodates, kuni barista auruga imesid korda saadab, lappas ta laisalt lehte, uurides, kas mõni sõber on kusagil sõna sekka öelnud.
Ajaleht kajastas äärest ääreni Londoni ettevalmistusi olümpiaks ning Kate’il jäi üks lühiuudiste lõik vaat et märkamata.
Pealkirja „Leiti imiku laip” all kirjeldati kahe lausega, kuidas Woolwichi ehitusplatsilt, mis ei jäänudki Kate’i Ida-Londoni kodust kuigi kaugele, kaevati välja imiku säilmed. Politsei uuris asja. Mingeid muid üksikasju ei avaldatud. Kate rebis uudise välja, et sellega hiljem edasi tegeleda. Tema kotipõhi oli täis kortsus ajaleheväljalõikeid – „See on nagu papagoi puur,” narris naise vanem poeg teda paberilipakate pärast, mis ootasid, et neisse elu puhutaks. Mõnikord võis sealt leida pikki lugusid, mis äratasid tähelepanu, aga veelgi sagedamini ainult mõne rea või tsitaadi, mis panid Kate’i küsima: „Mis selle taga on?”
Kate luges need kolmkümmend sõna uuesti läbi ja mõtles inimesele, kes loost puudus. Ema. Kõndides tagasi kontorisse, kohvitopsid peos, lisas ta küsimustele mõtteis linnukesi: Kes on see imik? Kuidas ta suri? Kes mataks imiku?
„Vaene pisike,” lausus Kate. Tema pead täitsid ühtäkki tema oma lapsed – Jake ja Freddie, sündinud kaheaastase vahega, tuntud peres eelkõige „poistena” – algul matsakad jõmpsikad, siis jalgpallirõivais koolipoisid, tõredad teismelised ja nüüd juba täiskasvanud. Noh, peaaegu. Kate naeratas endamisi. Ta mäletas seda hetke, mil oma poisse esimest korda nägi: punane, libe keha; krimpsus nahk; pilgutavad silmad, mis põrnitsevad rinna juurest üles ning tunne, et ta on mõlema nägusid terve igaviku tundnud. Kuidas saab keegi imikut tappa? Tagasi uudistetoimetuses, pani Kate topsid käest ja kõndis uudistelaua äärde.
„Ega sa ei pane pahaks, kui seda pisut uurin?” küsis ta Terrylt, lehvitades mehe ees pisikest paberilipakat, samal ajal kui Terry üritas välismaa kuningapere loost sotti saada. Mees ei tõstnud pilku, seega eeldas Kate, et Terryl polnud selle vastu midagi.
Esimene kõne läks Scotland Yardi pressiesindusse. Kui Kate ajakirjanduses East Anglia kohalikus väljaandes praktikandina alustas, astus ta iga päev läbi kohalikust politseijaoskonnast ja uuris korrapidaja lauale nõjatudes logiraamatut, samal ajal seersandiga lobisedes. Nüüd saab ta politseiga ühendust võttes haruharva inimolendiga vestelda. Isegi kui see õnnestub, osutub vestlus põgusaks.
„Kas olete salvestatud sõnumit kuulanud?” küsib pressiesindaja, ise igati teadlik, et vastus on eitav, ning seejärel leiab Kate, et teda on kibekähku suunatud kuulama metalse kõlaga sõnumit, mis kajastab iga viimsetki pihta pandud muruniitjat või pubilöömingut.
Kuid seekord Kate’il vedas. Lisaks sellele, et tal õnnestus saada ühendust pärisinimesega, oli tegemist tema tuttavaga. Hääl teisel pool toru kuulus endisele kolleegile tema esimeses töökohas riiklikus ajalehes. Ta oli üks neid „salakütte”, kes oli hakanud „metsavahiks” ja liitunud turvalisema ja mõne arvates ka vaimselt tervema avalike suhete maailmaga.
„Tere, Kate. Kuidas läheb? Pole ammu …”
Colin Stubbs tahtis lobiseda. Ta oli olnud reporterina edukas, kuid abikaasa Sue tüdines mehe ettearvamatust elustiilist ning Colin oli viimaks kodusõjas alla andnud. Kuid Stubbs janunes temast maha jäänud maailma üksikasjade järele ja uuris teiste reporterite kohta käivat kõmu, kuigi korrutas Kate’ile – ja iseendale – aina uuesti ja uuesti, et ajalehest ära tulemine oli tema elu parim otsus.
„Siis on hästi. Veab sul,” nentis Kate sunnitud positiivsusega. „Ma kükitan ikka veel Postis. Kuule Colin, nägin Standardis midagi selle kohta, et Woolwichist leiti imiku laip. On sul aimu, kui kaua see oli seal olnud?”
„Ah see. Oota, ma võtan selle arvutis lahti … Siin see ongi. Ei midagi, millest väga kinni haarata ja pisut sünge, kui päris aus olla. Üks töömees puhastas ehitusplatsi ja liigutas vana kivist lillepotti, mille all oli see pisike skelett. Öeldakse, et vastsündinu oma. Kriminalistid veel uurivad asja, kuid siin on kirjas, et esimesed uuringud viitavad, justkui oleks säilmed seal juba mõnda aega olnud – võib-olla isegi väga vanad. See jääb vist ülikoolilinnakusse, Greenwichi teele. Kas sa mitte ei elanud seal kandis?”
„Tegelikult jõest põhja ja sealt veidi ida poole. Hackneys. Ja ootan endiselt, et keskklassistumine peatuks. Mis veel? Kas tuvastamiseks on mingeidki juhtlõngu?”
„Ei, siin seisab, et vastsündinud on DNA mõistes keeruline värk. Eriti kui nad on juba aastaid maetud olnud. See on tuntud üürikorterite ja -tubade piirkond. Üürnikud vahetuvad iga viie minuti tagant, nii et vastutav uurija pole selles suhtes kuigi optimistlikult meelestatud. Ja meil kõigil on kogu selle olümpia-värgiga palju tegemist …”
„Jah, muidugi,” vastas Kate. „Turvalisuse tagamine on kindlasti paras peavalu – kuulsin, et peate abijõude kutsuma, et hakkama saada. Pealegi, see beebi lugu kõlab nagu nõel heinakuhjas. Kuule aitäh, Colin. Oli tore lobiseda. Saada Suele tervisi. Ja äkki helistad, kui selle kohta veel midagi selgub?”
Ta naeratas toru käest pannes. Kate Waters jumaldas nõel-heinakuhjas-tööotsi. Midagi pimeduses helendamas. Midagi, mis ta täielikult enesesse haaraks. Midagi, millesse hambad lüüa. Midagi, mis ta kontorist välja viiks.
Kate pani mantli selga ja kõndis mööda pikka koridori lifti poole. Ta ei jõudnud kaugele.
„Kate, kas sa lähed kusagile?” hüüdis Terry. „Äkki saad enne selle Norra kuningapere värgi lahti harutada? See ajab mind hulluks.”
3. peatükk
Ta teadis, et hakkab nutma. Ta tundis, kuidas see koguneb, kuidas kurku tekib klomp, nii et ei saa rääkida, ning ta istus veel hetke voodil, et seda edasi lükata. Angela pidi siis üksi olema. Ta oli üritanud sellega aastaid võidelda – tavaliselt ei nutnud ta kunagi. Ta polnud sentimentaalne tüüp. Töö medõena ja armee-elu olid selle temast juba tükk aega tagasi välja juurinud.
Aga 20. märts oli igal aastal erand. Siis oli Alice’i sünnipäev ja ta nuttis. Isiklik hetk. Ta ei oleks kunagi söandanud seda kellegi teise ees teha nagu need inimesed, kes kaamerate ees nutsid. Ta ei suutnud ette kujutada, mis tunne oleks niimoodi kõigile vahtida olla. Pealegi, teleinimesed filmisid muudkui edasi, justkui see oleks mingi meelelahutus.
„Nad peaksid kaamera kinni panema,” ütles ta Nickile, kuid mees vaid mühatas ja vaatas edasi.
See tekitas Angelas ebamugavust, ent nähtavasti läks niisugune asi paljudele peale. Nendele, kes üritasid olla osa uudistest.
Igatahes, ta ei arvanud, et keegi võiks mõista, miks ta kõik need aastad hiljem ikka nuttis. Aastakümneid hiljem. Küllap ütleksid inimesed, et ta oli beebit vaevu tundnudki. Ta oli temaga koos olnud vaid kakskümmend neli tundi.
„Aga ta oli osake minust. Liha minu lihast,” sõnas ta skeptikutele oma peas. „Olen üritanud minna lasta, aga …”
Õudus algas päevi enne beebi sünnipäeva ja vaikuses kangastusid Angela silme ees mälestuspildid – selles tühjale toale omases verdtarretavas vaikuses.
Kui see päev kätte jõudis, ärkas ta tavaliselt peavaluga, valmistas hommikusöögi ja üritas käituda normaalselt, kuni jäi üksi. Sel aastal rääkis Angela Nickiga köögis eelseisvast päevast. Nick oli viimasel ajal kurtnud, et tööl on tohutu hunnik paberitööd ja üks uus töötaja võtab muudkui haiguspäevi.
Nick peaks pensionile jääma – ta on varsti kuuskümmend viis. Kuid ta ei suuda ärist loobuda. Mulle tundub, et me mõlemad ei suuda sellest lahti lasta. Nick väidab, et vajab eesmärki, rutiini. Ta ei ilmuta vähimatki märki, et teaks, mis päev täna on.
Vanasti ta ikka mäletas – alguses. Loomulikult. Siis mõlkus see kõigil mõtteis.
Inimesed tänavalt küsisid ikka nende beebi