„Laadisin failid juba sinu arvutisse,“ vastas mees. Ta tegi pausi. „Kas tahad, et tuleksin kaasa?“
„Ei,“ vastas Isobel tuhmilt.
„Saadame Taka tädipoja, kui too ükskord välja ilmub.“
„Taka lööks meid maha. Serafini-taolist ohtlikku meest Põhja-Aafrikast välja toimetada pole lapsemäng. See tähendaks saata lambatall lõvipuuri. Kui otsustada Reno järgi, ei saa ükski Taka sugulane muidugi lambuke olla.“
„Bastien…“
„Jäta Bastien mängust välja. Kas arvad, et mina ei saa hakkama?“ Naise kerge tögamine ei toonud Peteri näole tema harukordset naeratust.
„Sina saad kõigega hakkama, Isobel. Ma lihtsalt ei tea, kas tahad minna. Sa oled muutunud.“
Naine pilgutas silmi. „Ma kahtlen selles. Olen seesama külmavereline professionaal, kes ma alati olnud olen. Ajast, mil sind tabas tõeline armastus, oled hakanud asju lihtsalt teises valguses nägema.“
Mees ei vaevunud vastamagi, kergitas üksnes kulmu, ja Isobel ei tahtnud vaielda. Miks raisata energiat mehele või iseendale valetamiseks? Viimase viie aasta jooksul, mil Isobel oli olnud hajevil, olid tema närvid hakanud üles ütlema. Tema jäik praktilisus oli muutunud pelgalt jäiseks kattekihiks, mille all pulbitsesid valusad emotsioonid. Lumekuninganna fassaad oli hakanud mõranema.
Ta ei tahtnud vaielda. Ta pidi tegema seda, mis vaja. „Kui palju meil aega on?“
„Mitte kuigi palju,“ vastas mees. „Liiga paljud ihkavad Serafini pead. Mida varem me ta välja toome, seda parem.“
Isobel noogutas. „Asun homme teele.“
„See võib paar päeva oodata…“
„Paar päeva ei muuda midagi,“ vastas Isobel. Paar aastatki poleks midagi muutnud. Ta pidi jätkama. Liiga pikaks ajaks ühele kohale jäädes hakkaks ta mõtlema ja tundma ning siis võiks ta sama hästi surnud olla. „Homme.“
Peter vaatas teda pikalt ja karmilt ja noogutas siis. „Korraldan kõik ära.“
Isobel sulges oma kontori ukse, vajus nahktugitooli ja sulges silmad. Ta vajas sigaretti rohkem kui õhku. See mõte tegi talle nalja. Oma elu pikendamiseks ta sigarettidest küll ei loobu – tema elualal polnud vaja pikaealisusele mõtelda.
Ta ei kannatanud nõrkust. Ei talunud igatsust. Isobel lülitas fotode nägemiseks sisse kuvari. Josef Serafini hägune foto avanes ja Isobel heitis sellele pilgu. Peter oli arvutinippidega pilti selgemaks muutnud ja fookust teravdanud ning ühtäkki tõmbusid Isobeli silmad pilukile. Ta kummardus ettepoole, süda pekslemas vastu rinnakorvi.
„Killian,“ sosistas ta. Ja kogu päev kadus pimedusse.
2
Siis
Ta oli olnud metsik, punaste sassis lokkidega, põikpäine, kirglik ja süütu hingega laps. Üheksateistkümneselt oli ta oma asjad seljakotti toppinud, esimese odavlennuga Inglismaale põrutanud ja valmistunud siirduma oma rahulikus tempos Pariisi Cordon Bleu’sse.
Vermonti polnud jäänud kedagi, kes oleks tema pärast muretsenud: ema oli noorelt surnud ja isal oli uus pere. Mary Isobel Curwen meenutas lihtsalt üht eluperioodi. Ta ei kuulunud nende inimeste hulka.
Ta polnud toona lapsikult muretu – tal ei olnud elust aimugi. Kui Mary Isobel poleks otsustanud enne kooli algust Inglismaal ringi rännata, kui ta oleks oodanud, et võtta reis ette koos sõpradega, kui tal oleks olnud piisavalt mõistust mitte minna keset ööd Plymouthi agulisse… Kui, kui, kui. Nüüd on ta vanem ja targem, ent tagantjäreletarkusest polnud midagi kasu.
Neiu polnud taibanud, et tol ööl jälitas teda keegi. Jälitajaid oli terve grupp, vaiksed, kiskjalikud, hiilisid nad pimeduses nagu kari näljaseid hunte. Kui Mary viimaks mõistis, et pole üksi, oli juba liiga hilja – ta oli pubist lahkudes valele poole pöördunud ja kõndis üha kaugemale noortehostelist, kuhu oli jätnud oma selja- ja magamiskoti.
Tüdruk kuulis saapa kraapimist ja vaikset naeru ning teda läbistas külm, jäine hirm. Ta oli jõudnud tänava lõppu ja sööstis vasakule, kavatsedes põgeneda tänava pimedusse. Paraku oli see umbtee, mida valgustas augustikuu.
Ja siis olid nad seal. Terve trobikond, mõni temastki nooremgi, kuid Mary ei pidanud neid sellest hoolimata ohutuks. Nad tõkestasid tema tee ja neiu kangestus, tuhanded mõtted peas keerlemas. Kui ta kaoks, ei paneks keegi seda tähele, keegi ei küsiks midagi. Isa oli ta juba unustanud ja kuigi Vermonti jäänud sõbrad muretseksid, oleksid nad liiga hilja mõistnud, et midagi on valesti.
Keegi ei päästa teda, keegi ei jää teda taga nutma. Ta oli üksi ja pidi kas surema või kõvasti haiget saama.
„Mul pole palju raha,“ ütles ta petlikult rahuliku häälega.
„Raha meid ei huvitagi,“ vastas üks, kui nad kambaga lähemale liikusid. „Kes tahab olla esimene?“
„Mina,“ teatas üks noorem tüüp – kõhn, väike, koledate hammaste ja metsiku pilguga rott. Ta kobas juba oma vöörihma ja Mary avas suu, et appi karjuda.
Nad olid tema peal, tagusid teda vastu kivitänavat, peksid teda ja ükskõik kuidas ta ka vastu lüüa ei proovinud, suutis keegi teda alati takistada. Mary tundis midagi teravat oma kõril ja nooruk irvitas talle näkku. „Mul pole midagi selle vastu, kui enne su kõri läbi lõikan. Ma pole valiv. Mulle meeldib hea kaklus, aga kui sa tahad seal vedeleda ja veritseda, kuni ma sind kepin, pole mul midagi ka selle vastu.“
„Palun,“ sosistas tüdruk, tundes tera oma naha vastas. Ta tundis, kuidas käed tema teksaseid tirivad, püüdes neid alla kiskuda ning virutas jalaga, tabades hädakisa järgi otsustades mingit valusat kohta.
Tema peal istuv poiss pöördus, urisedes nagu koer, kelle toitu ähvardatakse röövida, ja hetkeks noa surve vähenes. Tüdruk virutas peaga vastu poisi pead, tundes, kuidas nuga tema nahka lõikas, ta lõi poisi enda pealt minema ja püüdis end eemale veeretada. Aga oli liiga palju käsi, liiga palju kehasid ja ta teadis, et ei saa teha midagi muud kui…
„Kaduge tüdruku juurest eemale.“ Hääl oli jahe ja ähvardav ning, taevale tänu, ameeriklase oma. Piisav, et takistada teismeliste jõuku teda rebimast.
Ninamees veeretas end tüdruku pealt ära ja jõllitas öösse. „Ja kes meid takistada kavatseb? Sind on üks ja meid seitse – arvan, et sul oleks tark oma teed minna. Võid pärast maiustada meie ülejääkidega.“
„Kasige eemale,“ ütles mees uuesti ning astus valguse kätte. „Või ma sunnin teid eemalduma.“
„Sina ja missugune armee?“
Kogu sündmus oli kaootiline, segane, unenäoline. Käis tulesähvakas ja poiss paiskus temast eemale justkui nähtamatutest kätest tõmmatuna. Järgmisel hetkel kaikus pimeduses püstolipauk. Poisid ukerdasid tüdrukust eemale ja kadusid hämarussse. Saabus vaikus.
„Kas sinuga on kõik korras?“ Pimedusest ilmus nähtavale mees. Heledas kuuvalguses nägi ta välja võrdlemisi tavaline. Pikk, teksade ja T-särgiga, võib-olla viis aastat vanem kui tema. Mitte selline, kes oleks võinud hirmutada vägistamishimus kampa. Aga ometi oli ta neid hirmutanud. See mees oli ta päästnud – ta oli hea.
Mees ulatas käe ja hetkeks tahtis tüdruk tagasi tõmbuda, mehest eemale hoida. Taibates, et see on rumal, võttis ta pakutud käe vastu ja laskis mehel end jalgele tõmmata.
„Kas kõik on korras?“ küsis mees uuesti.
„Jah,“ vastas neiu. See oli vale. „Kuidas te nad minema peletasite?“
Mees oli temast pikem, kõhetu ja ohutu väljanägemisega. Mitte sugugi selline, kes oleks võinud hirmutada vägistamisplaanidega kaabakaid.
„See