Täna oli Paloma Garcia sünnipäev. Ta oli selles väikeses majakeses kolmekümne kahe aasta eest ilmale tulnud. Agua Calientes ei pannud kedagi imestama, et ta polnud paremal järjel kui tema vanemad oma eluajal. Keegi polnud.
Tal polnud mingit muud sissetulekuallikat kui värviliste vaipade kudumine ja müümine oma onule, kes viis neid turismihooajal regulaarselt Mazatlani müüki.
Ta ei tundnud sel hommikul ärgates mingit ootusärevust, sest ta oli nüüd ametlikult aasta vanem ja ikka veel vallaline. Tema kavaler oli kuu aja eest piiri poole suundunud. Palomal polnud aimugi, kas tal oli õnnestunud Ühendriikidesse pääseda või mitte. Ta teadis vaid, et mees oli läinud ja tema jälle üksi. Tema mainele selles linnas oli jätnud jälje tema muretu elu liiga paljude meestega, ent erinevalt suuremast osast kaaslinlastest ei pidanud ta ise end müüdavaks naiseks.
Ta niisutas pesulappi, et pesta näolt unejäljed, ning seejärel loputas end nuustikuga magamistoa akna all lauakesel seisvas pesukausis. Ta riietus suurema pidulikkuseta, tõmmates selga vana mugava punase kleidi, mille kaelust ja varrukaid ehtis värvikirev tikand. Tema suurimaks ehteks olid pikad tumedad juuksed. Ta nautis patsi punudes nende raskust oma sõrmede vahel ja heitis siis palmiku üle õla. Tema liigutused olid aeglased ja mõtlikud, kui ta läbi väikese maja kööki suundus. Majas polnud elektrit ja sööki tuli valmistada nurgas väikesel koldel. Pannud kohvivee keema, seadis ta paar eelmisel päeval küpsetatud tortiljat tule juurde lamedale kivile soojenema ning täitis need siis ubadega. Süües kastis ta neid suutäite vahel tumedasse kastmesse, kaaludes, mida täna ette võtta.
Onu oli eelmisel nädalal tosin vaipa ära viinud ja uue alustamisega polnud kiiret. Süües kiikas ta puust aknaluukide vahelt välja, otsustades päikese järele, et kell on kaheksa läbi hommikul.
Täna polnud mitte üksnes tema sünnipäev, vaid ka turupäev. Ehk peaks endale midagi erilist ostma – või siiski mitte. Tal polnud pidutuju.
Söömist lõpetades kuulis ta uksel koputust. Võtnud kulmu kortsutades viimase lonksu kohvi, läks ta avama. Teine koputus tabas ust just siis, kui ta selle lahti tegi.
Nähes uksel seisvat meest, läksid tal silmad üllatusest suureks.
Mees naeratas.
Naine ahmis õhku ja minestas.
Solomon oli pahane. Sellist vastuvõttu polnud ta Palomalt oodanud. Ta rabas naise sülle, lõi ukse tagantkätt kinni ja kandis voodi juurde. Naist läbi tubade kandes mõistis ta, et midagi on muutunud.
Väikeses räpases alkoovis, mille keegi kunagi oli tellisseina sisse uuristanud, seisis ikka veel kipsist jumalaema kuju. Seinad olid mitmelt poolt parandatud ja vajasid hädasti lupjamist. Köögis seisis kaks tooli ja väike puust laud, elutoas kaks tooli ja puust pink ning magamistoas polnud midagi peale voodi ja mõne nagi, mille küljes rippusid riided.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.