Arst noogutab. „Turvavöö ja õhkpadjad päästsid tema elu. Võtab aega, kuni haavad paranevad, ning mõnda aega kannatab ta põrgulike peavalude käes, aga ta saab terveks, aja jooksul. Ta peab asja rahulikult võtma. Õde selgitab teile, kuidas peapõrutusega toime tulla.”
Tom noogutab. „Millal ma teda näha saan?”
„Võite kohe tema juurde minna,” ütleb arst, „esialgu ainult teie üksi, aga mitte väga kauaks. Viisime ta neljandale korrusele.”
„Ma ootan sind siin,” sõnab Dan.
Mõtte juures, et ta näeb Karenit, tunneb Tom uutmoodi ärevusetorget.
NELJAS PEATÜKK
Karen ei suuda end liigutada. Ta on triivinud teadvuse ja teadvusetuse piiril. Üha süvenev valutunne võtab ta oigama.
Ta püüab kõigest väest, mis näib nõudvat ebainimlikku jõupingutust, ning surub tõrksad silmad jõuga lahti. Tema käsivarde jooksevad voolikud. Ta lamab patjade najal ning voodi külgedel on metallist tugipuud. Linad on kroonulikult valged. Ta taipab otsekohe, et on haiglavoodis, ning teda haarab ärevus. Ta üritab pöörata pead, nii vähe kui üldse võimalik, ning tunneb kohutavat, lõikavat valu. Ta krimpsutab nägu ja tuba hakkab silme ees keerlema. Üks naine, kes on nähtavasti medõde, siseneb tema laialivalguvasse vaatevälja ning hõljub seal ähmasena.
Ta püüab teda teravustada, kuid leiab, et ei suuda. Ta üritab rääkida, ent näib, et ei saa huuli liikuma. Kõik tundub tinaraske, justkui suruks mingi raskus teda maadligi. Ta pilgutab silmi. Nüüd on seal kaks õde. Ei, ainult üks; ta näeb topelt.
„Teil juhtus liiklusõnnetus,” räägib õde vaikselt. „Teie abikaasa ootab väljas. Lähen ja kutsun ta sisse. Tal oleks hea meel teid näha.” Õde lahkub toast.
Tom, mõtleb ta tänulikult. Ta liigutab keelt kohmakalt kuivas suus ringi. Tal on janu. Ta vajab vett. Keel tundub paks ja paistes. Ta arutleb, kui kaua ta on siin juba lamanud ja kui kaua tuleb veel lamada, liikumisvõimetuna, nagu ta on. Kogu keha on valu täis, aga kõige hullem on pea. Silme ees on juba vähem hägu ning ta näeb paremini.
Õde naaseb palatisse, andes abikaasa talle üle, justkui oleks toonud kingituse. Tom näeb läbi tema ähmaste silmade välja murelik ja loppis, habe ajamata, justkui poleks silmatäitki maganud. Ent mehe silmad tekitavad temas turvatunde. Ta tahab talle naeratada, aga see ei õnnestu kuigi hästi.
Mees kummardub tema kohale, paitab teda pilguga. „Karen!” sosistab ta ning haarab tema käe. „Jumal tänatud, et oled elus.”
Naine üritab rääkida, ent välja ei kosta muud kui kähe kägin. Otsekohe sirutab õde tema suu juurde plasttopsi veega, milles on painutatud otsaga kõrs, et ta saaks juua. Ta imeb aplalt. Kui ta on lõpetanud, viib õde topsi ära.
Ta üritab uuesti rääkida. See nõuab kaugelt liiga suurt pingutust ning ta loobub.
„Pole midagi,” lohutab abikaasa. Ta tõstab käe, nagu tahaks naise laubalt juukseid kõrvale lükata, kuid laseb sel kohmetult langeda. „Sul oli liiklusõnnetus. Aga sinuga saab kõik korda. Ma olen siin.” Ta vaatab naisele sügavalt silma. „Ma armastan sind, Karen.”
Naine üritab tõsta pead, vaid õige pisut, ent see tasutakse terava lõikava valu, peapöörituse ja iiveldushooga.
Ta kuuleb veel kedagi kitsukese haigetoa uksest sisenemas. Järjekordne mees, pikem ja kõhetum kui tema abikaasa, peaaegu koolnukahvatu, kannab valget kitlit ja kaelas stetoskoopi, läheneb voodile ja vaatab justkui taevastest kõrgustest alla tema peale. Abikaasa laseb tal käest lahti ja astub kõrvale, et mehele ruumi teha.
Arst kummardub tema kohale ning suunab kitsa valgusvihi talle silma, algul ühte ja seejärel teise. Ta näib olevat rahul ja pistab lambi taskusse. „Teil on raske ajupõrutus,” teatab ta. „Aga te saate terveks.”
Viimaks leiab naine oma hääle. Ta vaatab sassis juustega murest vaevatud abikaasat valges kitlis arsti kõrval ja sosistab: „Tom.”
Tomi süda on tunnetest tulvil, kui ta oma naist silmitseb. Nad on olnud abielus alles vähem kui kaks aastat. Need on huuled, mida ta igal hommikul ja igal õhtul suudleb. Naise käed on talle sama tuttavad kui enda omad. Ent praegu on nood armsad sinised silmad, mida ümbritsevad verevalumid, täis valu.
„Karen,” sosistab ta. Ta kummardub talle lähemale ja küsib: „Mis täna õhtul juhtus?”
Naine vaatab teda tühja pilguga.
Ta ei anna alla, ta peab teadma. Tema hääles kuuldub tungivam noot: „Miks sa lahkusid kodust nii ülepeakaela? Kuhu sa läksid?”
Naine hakkab pead raputama, ent peatub ja suleb viivuks silmad. Ta avab need taas ning tal õnnestub sosistada: „Ma ei tea.”
Tom vaatab teda kohkunult. „Sa pead teadma. Sa tegid autoavarii. Sa ületasid kiirust ja sõitsid vastu posti.”
„Ma ei mäleta,” sõnab naine pikkamisi, otsekui võtaks selle lausumine temalt viimased riismed alles jäänud energiast. Naise silmist, mis on kinnitunud mehe omadele, peegeldub ärevus.
„See on tähtis,” lisab Tom peaaegu meelt heites, kummardudes lähemale. Naine tõmbub tagasi, sügavamale patjadesse.
Arst sekkub. „Laseme teil nüüd puhata,” teatab ta. Ta räägib vaiksel häälel õega ning viipab siis Tomi endaga kaasa.
Tom järgneb arstile palatist välja, heites üle õla veel viimase pilgu oma naisele haiglavoodis. See tuleb kindlasti peavigastusest, mõtleb ta murelikult. Ehk on asi tõsisem kui arvatakse.
Mõtted tormlevad tal peas. Ta kõnnib dr Fultoni järel koridori lõppu. Valitseb kõhedust tekitav vaikus – Tomile meenub, et on südaöö. Arst leiab vaba ruumi õdede toa taga.
„Võtke istet,” pakub arst ning istub tühjale toolile.
„Miks ta ei mäleta, mis juhtus?” nõuab Tom paaniliselt.
„Istuge,” kordab dr Fulton otsustavalt. „Püüdke rahuneda.”
„Muidugi,” sõnab Tom, istudes ainsale ülejäänud toolile ahtas ruumis, kuid leiab, et tal on raske rahuneda.
Arst jätkab: „Selles pole midagi ebatavalist, et peatraumaga patsiendid kannatavad retrograadse amneesia all, lühiajaliselt.”
„Mida see tähendab?”
„Pärast peapõrutust või isegi emotsionaalset traumat ei pruugi patsient ajutiselt mäletada, mis juhtus vahetult enne traumat. Mälukaotuse korral võib esineda kergemaid või raskemaid tagajärgi. Üldjuhul kaasneb peapõrutusega, nagu antud juhul näeme, veel teine amneesialiik – probleemid lühimäluga pärast õnnetust. Tõenäoliselt kogete, et samuti lühiajaliselt. Ent mõnikord võib see olla küll taastuv, kuid samas ulatuslikum. Arvan, et seda võimegi siinkohal täheldada.”
Arst ei paistnud ülemäära murelik. Tom üritab endale sisendada, et see peaks olema julgustav. „Kas ta saab oma mälu tagasi?”
„Noh, ma usun, et kindlasti,” sõnab arst. „Olge lihtsalt kannatlik.”
„Kas saaksime kuidagi omalt poolt kaasa aidata, et Kareni mälu kiiremini taastuks?” Ta tahab meeleheitlikult teada, mis Kareniga juhtus.
„Õigupoolest mitte. Aga ta vajab puhkust. Aju peab saama aega paraneda. Iga asi omal ajal.”
Arsti piipar kutsub, ta heidab sellele pilgu ning palub vabandust ja jätab Tomi oma mõistatustega üksi.
VIIES PEATÜKK
Järgmisel hommikul istub Brigid Cruikshank, Kareni lähedane sõber vastasmajast, Mercy haigla neljanda korruse ootesaalis, kudumistöö süles, ning harutab oma jalge kõrval lebavast käsitöökotist kollast lõnga. Ootesaal, mida valgustab avar aken vaatega pilgeni täis autoparklale, pole liftidest kaugel. Naisel on käsil titejakk, ent ta leiab end üha silmi vahele jätmas