Kaheksakümne päevaga ümber maailma. Verne Jules

kallis naine,“ ütles ta, „mul on hea meel, et teid kohtasin!“

      Ja astus edasi.

      Passepartout tundis, kuidas ta silmad niiskeks tõmbusid. Ta isand oli leidnud koha tema südames.

      Härra Fogg astus teenriga suurde jaamasaali. Seal andis Phileas Fogg Passepartout’le korralduse osta kaks esimese klassi piletit Pariisi. Ümber pöörates nägi ta oma Reformi klubi viit kolleegi.

      „Härrased, ma sõidan,“ ütles ta, „ja erinevad viisad minu passis võimaldavad teil minu tagasi tulles marsruuti kontrollida.“

      „Oh, härra Fogg,“ vastas Gauthier Ralph viisakalt, „see on tarbetu. Me usume täiesti teie džentelmenisõna!“

      „Nii on isegi parem,“ vastas härra Fogg.

      „Ega te ei unusta, et peate tagasi olema …“ alustas Andrew Stuart.

      „Kaheksakümne päeva pärast,“ vastas härra Fogg, „laupäeval, 21. detsembril 1872 kell kaheksa nelikümmend viis õhtul. Head aega, härrased.“

      Kell kaheksa nelikümmend istusid Phileas Fogg ja tema teener ühte ja samasse kupeesse. Kell kaheksa nelikümmend viis kõlas vile ja rong hakkas liikuma.

      Õhtu oli pime. Sadas peenikest vihma. Phileas Fogg vaikis, nõjatudes vastu pingi seljatuge. Veel segaduses viibiv Passepartout hoidis pangatähtede kotti kõvasti enda vastas.

      Rong polnud veel Sydenhamist läbi, kui Passepartout meeleheitlikult karjatas.

      „Mis teil on?“ küsis härra Fogg.

      „Ma … ma … kiirustades … ja unustasin … segaduses …“

      „Mida?“

      „Gaasilambi oma toas kustutamata!“

      „Mis siis ikka, kullake,“ vastas härra Fogg kõigutamatu rahuga, „ta põleb teie arvel!“

      VIIES PEATÜKK,

milles Londoni börsile ilmub uus väärtus

      Londonist lahkudes ei osanud Phileas Fogg arvata, et selle sõidu ümber tõuseb niisugune kära. Uudis kihlveost levis kõigepealt Reformi klubis ja põhjustas selle auväärt korporatsiooni liikmete hulgas tõsist elevust. See elevus levis reporterite ja ajalehtede kaudu üle kogu Londoni ja seejärel üle terve Ühendkuningriigi.

      Seda ümbermaailmareisi lugu arutati, kommenteeriti nii innukalt ja ägedasti, nagu oleks tegu uue Alabama looga. Ühed hoidusid Phileas Foggi poolele, teised, keda kogunes peagi arvestatav enamus, olid tema vastu. Kaasaegseid liiklusvahendeid arvestades ja selle miinimumajaga taolise ümbermaailmareisiga hakkama saada, seejuures mitte teoreetiliselt, paberi peal, vaid tõeliselt – see oli hullumeelsus!

      Times, Standard, Evening Star, Morning Chronicle ja paarkümmend muud suurt ajalehte esinesid härra Foggi vastasleeris. Ainult Daily Telegraph toetas teda mõningal määral. Enamasti nimetati teda maniakiks, hulluks ja tema Reformi klubi kolleege häbistati, et nad olid sõlminud kihlveo inimesega, kelle vaimsete omadustega kõik korras polnud.

      Ajakirjanduses ilmus selle kõige kohta üsnagi kirglikke, kuid äärmiselt loogilisi artikleid. Üldiselt oli teada, millist huvi tunti Inglismaal kõige vastu, mis puutus geograafiasse. Seetõttu polnud ainsatki lugejat, ükskõik millisesse ühiskonnaklassi ta ka ei kuulunud, kes poleks neelanud neid veerge, kus räägiti Phileas Foggi reisist.

      Esimesel päeval olid mõned julged vaimuesindajad – põhiliselt naised – tema poolel, eriti pärast seda, kui Illustrated London News avaldas härra Foggi portree, mis oli tehtud Reformi klubi arhiivist saadud fotolt. Nii mõnedki džentelmenid söandasid isegi väita: „Ehee, ja miks ka mitte! On juhtunud veelgi eriskummalisemaid asju!“

      Need kõik olid peamiselt Daily Telegraphi lugejad. Kuid varsti oli tunda, et ka see leht hakkab alla andma.

      Nõnda ilmus 7. oktoobril Kuningliku Geograafia Seltsi Teatistes pikk artikkel. Seal vaeti asja igast vaatevinklist ning kinnitati ettevõtmise hullumeelsust. Antud artikli põhjal oli kõik rännumehe vastu – nii inimestest kui ka loodusest põhjustatud raskused. Et seda plaani ellu viia, pidid rongide ja laevade väljumised ja saabumised imeväärselt kooskõlas olema.

      Seda aga ei juhtu kunagi. Kui veel Euroopas, kus vahemaad on suhteliselt väikesed, võis rongide õigeaegne saabumine võimalik olla, siis kolm päeva Indias ja seitse päeva Ameerika Ühendriikides – kas sealt läbi sõites võis vajalikule täpsusele loota? Ja lisaks veel veduririkked, rongide ümberminekud, kokkupõrked, halvad ilmastikutingimused, lumetormid, kas see kõik polnud Phileas Foggi vastu? Ja kas talvel ei olda laevapardal tormide ja udude meelevallas? Ning kas polnud haruldased juhud, kus kiirekäigulised ookeaniaurikud hilinesid kaks-kolm päeva? Piisas ju vaid ühest viivitusest, et marsruudikett parandamatult katkeks. Ja kui Phileas Fogg jääb laevale kasvõi mõni tund hiljaks, tuleb tal oodata ning kogu tema edasine reis kaotab igasuguse mõtte.

      Artikkel tekitas suurt kõmu. Peaaegu kõik ajalehed trükkisid selle ära ja Phileas Foggi aktsiad kukkusid kõvasti.

      Esimestel päevadel pärast džentelmeni ärasõitu sõlmiti tema reisi edaspidise kulgemise peale suuri kihlvedusid. On ju teada, kes Inglismaal need kihlavedajad on – intelligentsem ja tavalistest mänguritest kõrgemal seisev seltskond. Kihlveod on inglastele loomuomased. Seepärast ei teinud mitte ainult Reformi klubi liikmed suuri panuseid Phileas Foggi poolt või vastu, vaid selle liikumisega ühinesid laiad hulgad. Phileas Fogg oli nimekirja kantud otsekui puhastverd traavel. Talle kujunes koguni börsiväärtus, mida silmapilk hakati Londoni börsil koteerima. „Phileas Foggi“ osteti ja müüdi kas sularahas või krediidi näol ja tema eest maksti suuri summasid. Aga viis päeva pärast ta ärasõitu, kui ilmus artikkel Kuningliku Geograafia Seltsi Teatistes, tõusis müüjate arv järsult ning „Phileas Foggi“ hind langes. Teda pakuti pakkide viisi – viis, kümme, seejärel kakskümmend, viiskümmend, koguni sada ühe vastu.