Thomasoni Tsiviilehituskolledž, Roorkee, India
Larry kõige esimesed mälestused on musoonvihmadest, mis sadasid Buthidaungis, Mayu jõe lätetel, sügaval Lääne-Birmas asuvas Arakanis. See paik asus tema sünnikohast Jalandharist tuhat miili ida pool. Ta oli koos vanematega sinna kolides üheksakuune – nad rändasid rongiga läbi terve India ja seejärel aurikuga üle Bengali lahe. Birma rannikul istusid nad ümber ratasaurikule, mis padistas ülesjõge läbi riisipõldude, metsade, soode ning kehvakeste pilliroohüttidega ilmestatud maastiku, millel kõik varjatu ja kaugena mõjus. Päikese loojudes maabusid nad Buthidaungi-nimelises külakeses, kus elas kolm kuni neli tuhat inimest; selle peatänava aset täitis riisipõldude vahel kulgev muldtee, puust ja pilliroost ehitatud majakesed klammerdusid jõekalda külge.
Siia jäi Larry kuni kolmeaastaseks saamiseni. Ta elas koos ema ja budistist ayah’ ehk lapsehoidjaga; poisi kõigest kahekümne kaheksa aasta vanune isa kamandas Briti India (Pakistani) loode-piiriprovintsi sõjakasse puštu suguharru kuuluvaid töölisi ja korraldas läbi mägede kulgeva raudtee ehitamist. Kaanidest, kärbestest ja sääskedest vaevatuna rajasid nad teed läbi džungli, mida asustasid hirved, tiigrid ja metssead, raiusid mäekülgedest miilide kaupa teetrassi välja ning lõikasid läbi kalju kaks raudteetunnelit, ühendades sel moel Arakani sisemaa ja ranniku otseliiniga ja muutes selle nii üheks maailma suurimaks riisi eksportivaks piirkonnaks.
Larry koos oma ayah'ga Birmas
Lawrence Samuel oli nädalate kaupa kodust ära ning jättis Louisa ja Larry omapead. Õhtuti looritas küla jõelt kerkiv tihe udu, hommikuti see hajus ning päev muutus säravaks ja akvarellmaalina sillerdavaks, kuid üksnes siis, kui ei olnud vihmahooaeg. Viis kuud aastas, juunist kuni oktoobrini, ladistas vahetpidamata ja nii tugevasti vihma, et tekkis tunne, nagu kogu maailm uhutaks minema. „Maapind muutus kiiresti niiskusest lirtsuvaks kämbuks ja jäärakutest said veeteed, mis kandsid kõikvõimalikku tuule poolt mäekülgedelt lahti kistud risu,“ meenutas Larry vihmahooaja algust. „Selle hooaja lähenedes tõmbusid metsad kössi ning klammerdusid juurtega kõvemini laiali pudeneva maapinna külge.“ Louisa oli Pandžabis mussoonvihmadega kokku puutunud, kuid uues piirkonnas oli sademeid palju rohkem ja puudusid üleujutuse kontrollimiseks vajalikud kanalid. Ent Larry sõnul oli ema seal õnnelik ning tema ise enesekindel ja tugev poisijõmpsikas, kes Birma Arakani haiguseriske ja äärmuslikku kliimat edukalt trotsis.
1915. aasta lõpus võttis Lawrence Samuel vastu uue töökoha, seekord Ida-Bengalis (praeguses Bangladeshis), ning kaheksandat kuud rase Louisa ja peaaegu nelja-aastane Larry seadsid end uues kodus sisse. See asus Mymensinghis, mis oli toona kahekümne tuhande muslimist ja hindust elanikuga kolkalinn liivamölli täis vajunud ja hädavaevu laevatamiskõlbliku Brahmaputra kanali läänekaldal.
Kogu piirkond oli hiiglaslik jõe uhtorg, kus kasvatati džuuti ja riisi ja mis sõltus täielikult kehvadest teedest, mida mööda liikusid koormaloomad, või vanast, üksnes vihmaperioodil, mil päevased temperatuurid olid kõrged ja kogu õhk läbilige, laevatatavast Brahmaputra jõe kanalist. Autosid ja elektrit seal ei tuntud. Lawrence Samueli ülesandeks oli piirkonda Kolkata ja teiste suuremate sadamate ning turgudega ühendava ning sel moel selle arengule oluliselt määral kaasa aitava raudteeliini rajamine.
Novembris, vahetult pärast mussoonvihmade hooaja lõppemist, tõi Louisa ilmale pisitüdruku, kes sai nimeks Margery. Järgmise aasta märtsikuus, pärast seda, kui Larry oli neli aastat vanaks saanud, temperatuur kerkis ning vihmahooaeg oli taas saabumas, tekkis beebil kerge kurguvalu; vaid mõni päev hiljem vaevles ta palavikus. Lapse kael paistetas üles, kuni ta ei suutnud enam neelata ja vaevu hingas. Difteeria näitas lapse kallal oma võimu.
Tol antibiootikumide-eelsel ajal ei suutnud piirkonnaarst kuidagi aidata ja kaks päeva hiljem lämbus laps ema käte vahel surnuks. Larry nägi seda kõike pealt.
Surmast põhjustatud šokk avaldas kestvat mõju nii Louisale kui ka Larryle, kes tajus oma kaasasündinud ülekeevale loomusele vaatamata alati omaenda eksistentsi haprust ja kergust, millega teda ümbritsevat maailma oli võimalik õõnestada. „Miks inimesed surevad?“ kirjutas mees oma vähetuntud varases autobiograafilises romaanis „Pied Piper of Lovers“5, mille ta kirjutas Inglismaal, vahetult enne Korfule suundumist, ja mis käsitles Indias üles kasvanud poisi lugu. Romaanis kirjeldatud poiss on tugev ja terve laps, kes kõigele vaatamata siiski tajub, et ka temasugused inimesed jäävad haigeks ja surevad ning nende vanemad ei saa selles osas midagi ära teha.
Lawrence Samueli töö viis teda endiselt pikkadeks ajavahemikeks haiget saanud perekonnast eemale ja Louisa hakkas liiga palju džinni pruukima ning tröösti otsima kadunud hingede maailmast. Kui Louisa järgmisel aastal keset kooleraepideemiat nende teise poja Leslie ilmale tõi, kartis ta kohutavalt last kaotada. Ta suhtus kogu elu Lesliesse liiga kaitsvalt ning oli alati valmis tema soovidele vastu tulema.
Noore pere jaoks saabus leevendus siis, kui Lawrence Samuel võttis vastu Darjeeling Himalayan Railway juhtivinseneri koha Kurseongis, keset teeistandusi Himaalaja mägede jalamil, oluliselt tervislikumas kliimas. 1919. aastal tuli seal ilmale Margaret, Gerry raamatust „Minu pere ja muud loomad“ tuntud Margo.
Lawrence Samueli ehitatud Batasia sõlm Himaalaja mäestikus vähendab kallet Darjeelingile lähenemisel.
Leslie ja Margo olid liiga väikesed, et neile oleks Kurseongist midagi meelde jäänud, kuid Larry jaoks sai sellest lapsepõlvemaa, kus ta elas alates kuuendast eluaastast kuni peaaegu üheksa aastaseks saamiseni. Linn, mis liibus Himaalaja mägede alumistele nõlvadele, kust piirkonnale omast metsa ja võsa terrassidena ümber mägede looklevate teeistanduste rajamiseks maha võeti, oli teekaubanduse keskus. Peaaegu tuhande viiesaja meetri kõrgusel mägedes asuv Kurseong tutvustas Larryle loomi ja taimi, millega ta polnud tasandikul elades kokku puutunud. „Aed oli täis kõiksugu kummalisi lilli, mida ta varem näinud polnud,“ meenutas ta oma varases autobiograafilises romaanis „Pied Piper of Lovers“:
Pool tosinat erinevat mardikaliiki, alates Kreeka pähkli suurustest sõnnikumardikatest kuni läikivate hallikasroosade kuldpõrnikateni. Sajajalgsed olid hiiglasuured ja särasid kõigis vikerkaarevärvides; öö- ja päevaliblikad, sinised, pruunid, sinakashallid ja erkkollased, toimetasid päevad otsa põõsastes. Poiss uuris kõiki neid saladusi nii põhjalikult, kui sai, uidates päevade kaupa mööda üksildasi radu, üle samblavaipade, omaette pomisedes või kaaslaseks oleva ayah’ga rääkides.
Nauding, mida ümbrus Larryle pakkus, ning terased tähelepanekud lillede ja putukate kohta kordusid taas Korful, seekord tema noorima venna Gerry juures, keda vanem vend julgustas ja juhendas. „Kodule lähenedes,“ kirjutas Larry romaanis oma alter ego kohta, „laperdas üle poisi teeraja hiiglaslik karvane sinine ööliblikas, kelle tiibade siruulatus oli viisteist sentimeetrit, ning kadus öhe. Poiss kirus end nördinult oma rumaluse pärast. Ta oleks pidanud liblikavõrgu ühes võtma.“
Lawrence Samuel ei jäänud mägedes raudteed ehitades kauaks paikseks. 1920. aastal loobus mees oma töökohast ning tõi perekonna Kurseongist alla, Kolkatast 240 kilomeetrit lääne pool asuvatele Jamshedpuri kuumadele tasandikele, kus rauamaagist punane pinnas India tööstusrevolutsiooni algust toitis. Siin asutas mees omaenda tsiviilehitusega tegeleva firma, mis sai nimeks Durrell & Co.
Selleks ajaks, kui Durrellid jõudsid Jamshedpuri, mis oli kunagi olnud külake keset lopsakat džunglit, oli sellest paigast