Kennethile ja Maureen Maguirele
Raamatu „Minu pere ja muud loomad“ esmaväljaanne
Sissejuhatus: Durrellid Korful
1935. AASTAL KOLISID LOUISA DURRELL JA TEMA NELI LAST – Lawrence (Larry), Leslie, Margaret (Margo) ja Gerald (Gerry) – Korfu saarele elama. Järgnenud aastad kirjutas kuulsaks Gerald Durrell oma väga armastatud raamatus „Minu pere ja muud loomad“ ning kahes teises „Korfu triloogiasse“ kuulunud raamatus, „Linnud, loomad ja sugulased“ ja „Jumalate aed“. Gerry vanem vend Lawrence, kes saavutas üleilmse tuntuse „Aleksandria kvartetiga“, kirjutas omakorda Korfu kohta suurepärastel tähelepanekutel põhineva raamatu pealkirjaga „Prospero’s Cell“.
„Me olime saabunud paika, mis pidi meile kõigile tohutut mõju avaldama,“ kirjutas Gerry, kirjeldades oma perekonna reaktsiooni Korfule. „Tundus, nagu oleks meid tagasi paradiisi võetud.“
Raamatus „Minu pere ja muud loomad“ jätab Gerry mulje, et perekond kolis Korfule sisuliselt hetketuju ajel: nad müüsid oma maja maha ja seilasid Inglismaa vihmaste suvepäevade ja kinniste ninade eest pagemiseks tundmatusse. Kuid tragöödia jätab ta mainimata, täpselt nagu Larry oma raamatus „Prospero’s Cell“. Nad naersid ja kirjeldasid oma saareidülli kaunite sõnadega, kuid kumbki ei teinud juttu sellest, mis oli neid tegelikult saarele toonud: laste isa ootamatu surm Indias, selle laastav mõju nende emale ja igatsus midagi kaotatut tagasi saada.
Korful avastatud kirkus, värvid ja vabadus aitasid nende tuju tõsta. Saarele oli omane Itaalia maastikele iseloomulik pehmus, Vahemere maade soojus ja aroomid, Kreeka idiosünkraasia – tunnete intensiivsus, mida nad polnud Indiast lahkumise järel kogenud. Durrellide jaoks tähendas see Inglismaal veedetud ja pere tragöödiaga toimetulemise nimel tehtud ponnistuste järel taassündi. Perekonna ühtsust kaitsvad lapsed ei läinud oma korrapäratu elustiiliga kunagi päris üle võlli, andes emale võimaluse rõõmsast anarhiast kantud keskkonnas ülemjuhataja olla. Korfu avaldas kõigile Durrellide pere liikmetele tervendavat mõju.
See raamat vaatab Durrellide elu Korful uue nurga alt. Durrellide perekonna erinevad liikmed ja Jerseys asuv Durrell Wildlife Conservation Trust1 andsid autorile kasutada kirju, jagasid oma meenutusi elust Indias, Inglismaal ja Korful ja edaspidi, ning varustasid teda rohkete perepiltidega. Tänu neile saab perekond ise enda eest rääkida, avaldada uut ja paljuütlevat informatsiooni, maalides üksikasjaliku pildi perekonna elust enne Korfut, saarel viibimise ajal ja vahetult pärast sõda. Sõna saavad mitte üksnes pereliikmed, vaid ka nende elus olulist rolli mänginud tegelased, näiteks Larry sõber ja Gerry mentor Theodores Stephanides; markantne tegelaskuju Spiro Americano, taksojuht ja kõikide asjade korraldaja; ja Larryt Durrellide saarel viibimise lõpuotsas külastanud Ameerika kirjanik Henry Miller2, kes alustas saarel omaenda teekonda ja Kreeka avastamist, jäädvustades selle oma parimas raamatus „The Colossus of Maroussi“3.
Loo „Durrellid Korful“ võtab kokku epiloog, mis annab ülevaate peaaegu kõigi nende Korfu elus osalenud inimeste edasisest elust ja esitab kokkuvõtte Larry ja Gerry tähelepanuväärsest karjäärist, kaasa arvatud Gerry lapsepõlveunistuse realiseerumisest Jersey loomapargi loomisel.
Seda raamatut ei saa küll käsitleda reisijuhina Durrellide saarele, kuid lugejal on võimalik seda kasutades käia perekonna jälgedes, avastada villasid ja paiku, kus nad viibisid ja millest kirjutasid. Larry ise kirjeldas seda, kuidas nad Gerryga palju aastaid hiljem Korfule läksid ja koos ekskursioonigrupiga omaenda elupaigad uuesti läbi käisid.
ÜLEMISEL FOTOL: Lawrence Samuel Durrelli ja Louisa Dixie pulmad Roorkees, 1910.
Lawrence Samuel (vasakult esimene), Larry (lühikestes pükstes, seisab), Margo ja Leslie (istuvad trepiastmetel). Gerry ei olnud veel sündinud.
Ma ei tea, kui postuumselt inimene ennast üldse tunda saab, aga igatahes panime koos vennaga tumedad prillid ette ja tobeda kaabu pähe ning suundusime ühele pakutud ekskursioonidest, ja tuleb öelda, et ma pole veel kunagi meie perekonna kohta sedavõrd palju väärinfot kuulnud, lisaks veel mingis kummalises prantsuse keeles. Minu meelest olid nad kõik süürlased. Igatahes jõime iseenda auks Coca-Colat ja hiilisime siis linna tagasi.
Durrellid ise olid tipptasemel lugude väljamõtlejad. Kõik lapsed olid meisterlikud jutuvestjad ja oma lugude ilustajad. Nad kõik kurtsid Gerry „Minu pere ja muude loomade“ pärast – ennekõike Margo –, ise seejuures muretult üksteise lugusid näpates ja vajadusel uusi välja mõeldes. Ühe Gerry lähedase sõbra sõnul oli „Korfu triloogia“ teine osa „Linnud, loomad ja sugulased“ täis nii uskumatuid esimesest raamatust välja jäänud anekdootlikke lugusid, et Gerry meelest poleks keegi neid uskuda saanud, ja kolmas osa „Jumalate aed“ oli pühendatud lugudele, mida ka Gerry ise uskuda ei suutnud, kui need ka tõele vastasid. Margo võttis triloogia esimese osa „Minu pere ja muud loomad“ ja Larry raamatu „Prospero’s Cell“4 sisu kokku sõnadega: „Minu pere puhul ei või iial teada, mis juhtus päriselt ja mis on välja mõeldud.“
Siinne raamat viib lugeja imelisse sõjaeelsesse aega Korful ja üritab Margo probleemist ajendatuna vanadele lugudele uut valgust heita, jutustades ka uusi lugusid, mis on tihtipeale niisama veidrad, köitvad ja naljakad.
Esimene peatükk: India
Durrellid olid asumaalased, nad kõik sündisid Indias. Inglismaa oli nende kodumaa kultuurilises plaanis, kuid ennekõike Louisa pidas oma tõeliseks koduks Indiat. Louisa – raamatus „Minu pere ja muud loomad“ ema – oli 1886. aastal Pandžabis Roorkees sündinud Louisa Dixie, kes kasvas üles aastate eest Indiasse elama asunud suures suguvõsas. Naise vanemad olid sündinud Pandžabis ning ta abiellus samuti Indias sündinud targa ja edasipüüdliku ehitusinseneriga, kellega koos reisis läbi Raji. Ka kõik Durrellide lapsed sündisid Indias ning seal kogetud värvid, lõhnad ja helid mõjutasid nende tundelaadi kujunemist.
Indias said Louisale osaks ka kaks tragöödiat. Esiteks teise lapse Margery kaotus difteeria tagajärjel. 1928. aastal järgnes uus katastroof: ajuverejooksu tõttu suri ootamatult tema abikaasa. Louisa, kellele Briti kogukonda kuuluvad sõbrad kinnitasid, et India ei ole laste üles kasvatamiseks sobilik koht, läks mõned nädalad pärast abikaasa surma leinava ja ummikusse sattununa koos isata jäänud perekonnaga, kelle kasvatamine tema õlul lasus, „koju“ sõitmiseks laevale.
Lawrence Samuel Durrelli isa oli väljaspool abielu sündinud maapoiss, kes kaheksateistkümne aasta vanusena Suffolkist lahkus ja Briti India armees majori auastmeni välja jõudis. Louisa Dixie perekond oli põlvkonna võrra kauem Indias elanud. Naise vanaisa õpetas Roorkees asuvas Thomasoni Tsiviilehituskolledžis – Briti impeeriumi esimeses ehituskolledžis (millest on tänaseks saanud mainekas India Tehnikainstituut). Louisa isa oli büroojuhataja ja raamatupidaja töö- ja valukojas, mis tegeles Gangese kanali hooldamisega; see oli hiiglaslik brittide poolt rajatud niisutusprojekt, mis tegi Pandžabist India viljaaida.
Lawrence Samuel oli Louisaga esimest korda Dixiede Roorkees asuvas kodus kohtudes kaheksateist aastat vana; ta tundis tüdruku vanemat venda John Dixiet õpingute ajast Thomasoni kolledžis ja mängis koos Dixiede perega tennist, käis tantsimas ja osales amatöörteatri etendustes. Peagi paelus teda Johni õde, värskelt kuusteist aastat vanaks saanud unistava olemisega ja ulaka huumorimeelega, oma pikakasvulisest ja innukast külalisest peajagu lühem tüdruk.
Pärast 1904. aastal Thomasoni kolledži lõpetamist asus Lawrence Samuel inseneri assistendina tööle firma North Western Railway juures ja teostas järelevalvet üle Pandžabi viiest jõest suurima, Sutlej, ehitatava silla ehitustööde juures. Tegemist oli raske ülesandega, millega mees edukalt toime tuli ja tänu millele ta 1909. aastal, vaid kahekümne viie aasta vanusena, Pandžabis asuva Karnali piirkonna inseneriks edutati. Sellel ametikohal vastutas mees sisuliselt kõigi seal läbi viidavate ehitusprojektide eest. 1910. aastal, end oma karjääri osas üha kindlamana tundes,