„Ma mäletan, et me võtsime rajalt maha kaugest minevikust välja ilmunud mõrvari. Mäletan, et vabastasime mõned pantvangid. Mäletan, et saime politseist kinga. Mäletan, et käisime sõudepaadiga merel ja tegime tulevikuplaane. Edasi ei taha mu aju meenutada.”
Blom kummardus ja haaras Bergeri kõrvalt põrandalt määrdunud matkapriimuse ning tõstis selle lauale. Siis tõmbas ta ühe sirge seljatoega tooli välja ja istus. Ta valas mõlkis kastrulisse käeulatuses seisvast plastpudelist vett ja läitis gaasileegi. See tegi valjemat häält kui radiaator.
„Sul on vaja midagi toitvat,” ütles Blom.
„Mis kurat mul seljas on?” pomises Berger, tõusis põrandalt vaevaliselt püsti ja vaatas oma keha. „Sulgi ajav punane sulejope, räpased fliispüksid? Kas ma olen mõne kodutu paljaks röövinud?”
„Me pidime tee peal riideid ostma,” ütles Blom. „Poodidest, mis olid kindlalt ilma turvakaamerateta. See piiras valikut. Aga ära seda punast jopet enam selga pane, sul on olemas ka valge.”
Blom võttis oma valge tuulemantli taskust väikese kotikese, raputas seda pisut ja näitas Bergerile.
„Lihasupp?”
Berger kehitas õlgu ja istus teisele poole lauda. Blom nägi tema pilgus hämmeldust, aga nüüd kaasnes sellega lõpuks ometi soov teada. Mitte põgeneda, vaid teada.
Silmitsi seista.
„Ma tean ju, et olen selles karmis majakeses kuradi kaua elanud,” ütles Berger. „Olen käinud iga päev mitu korda selles haisvas kompostikempsus, olen joonud keedetud järvevett, mis on ajapikku asendunud keedetud lumega, sageli segatuna mingi groteskse pakisupiga. Ma pole kordagi duši all käinud. Seda kõike ma tean. Aga see on ka kõik. Kus me oleme?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.