Tuleb tunnistada, et ega Calais’s lisaks nägelemisele ja sisseostude tegemisele midagi suuremat peale hakata olegi. Hotel de Ville’i ees seisab Rodini kuulus skulptuur ja linnas on üks muuseum, nimelt Musée des Beaux-Arts et de la Dentelle (ehk kaunite kunstide ja hammaste muuseum, kui mu prantsuse keel just lõplikult rooste pole läinud), aga see oli suletud ja Hotel de Ville jube kaugel – ja Rodini skulptuuri on nagunii igal postkaardil kujutatud. Niisiis lõpetasin nagu kõik teisedki, kolistades mööda suveniirikauplusi, mida Calais’s on märkimisväärselt arvukalt.
Põhjustel, millest minul ei ole kunagi õnnestunud sotti saada, on prantslased erakordselt leidlikud kõikvõimalike imalate usuliste mälestusesemete leiutamisel, ja ühest hämaravõitu poest Place d’Armes’i nurgal leidsin ma sellise, mis mulle meeldis: plastmassist Neitsi Maarja, kes seisis, käed kutsuvalt õieli, omalaadses merikarpidest, pisikestest meritähtedest, pitsilistest kuivatatud vetikaraagudest ja läikima löödud homaarisõrast ehitatud grotis. Madonna pähe oli liimitud plastkardinarõngast aupaiste ja homaari sõrale oli mudeli andekas autor korrektsete tähtedega maalinud kummaliselt lustakana mõjuva sõna „Calais!”. Kõhklesin pisut, kuna see maksis kena kopika, aga kui poeomanik mulle näitas, et kuju sai ühendada elektrivõrku, mispeale see hakkas tuledes särama nagu Margate’i lõbustuspargi karussellid, pidin endalt küsima vaid seda, kas ühest kujust ikka piisab.
„C’est très jolie,” tähendas müüjanna hämmastunud sosinaga, kui taipas, et ma olen valmis suveniiri eest tegelikult ka raha välja käima, ning kiirustas minema, et see ära pakkida ja selle eest raha sisse kasseerida enne, kui ma taas mõistusele tulen ja hüüan: „Öelge mulle palun, kus ma olen? Ja vabandage mind, aga mis jõle Prantsuse pask see siin laua peal on?” Naine aina kordas „C’est très jolie,” nagu kartes mind mu ilmsi aset leidvast unenäost äratada. Ma arvan, et eelmise merikarpide-ja-mõne-suvalise-lambikesega-ehitud-Neitsi-Maarja müügist oli juba tubli tükk aega mööda saanud. Nii või teisiti, kui poeuks minu selja taga sulgus, kuulsin ma päris kindlasti rõõmuhuilet.
Hiljem jõin ostu tähistamiseks tassikese kohvi rue de Gaston Papin et Autres Dignitaires Obscure’il asuvas populaarses kohvikus. Siseruumides mõjus Calais oluliselt meeldivamalt prantsuspärasemana. Inimesed tervitasid üksteist mõlemale põsele suudeldes ning mähkisid end Gauloises’i ja Gitanes’i sigarettidest kerkivatesse sinise suitsu vanikutesse. Ruumi teises otsas istuv elegantne musta riietatud naine nägi välja üleloomulikult sarnane Jeanne Moreau’ga, kes on enne filmi „La Vie Drearieuse” matusestseenis üles astumist läbi hüpanud, et kiiresti üks suits tõmmata ja klaasike Pernod’d rüübata. Kirjutasin koju saatmiseks valmis postkaardi ja nautisin kohvi ning veetsin seejärel videvikule eelnevaid tunde, üritades toimekale kelnerile sõbralike, kuid asjatute viibetega märku anda, et teda oma tagasihoidliku arve tasumiseks laua juurde tagasi meelitada.
Sõin odava ja üllatavalt maitsva eine teisel pool tänavat asuvas väikeses söögikohas – prantslaste auks tuleb öelda, et friikartuleid nad tõesti oskavad teha –, jõin kaks pudelit Stella Artois’d kohvikus, kus mind teenindas lihunikupõlle kandev Philippe Noiret’ teisik, ja suundusin seejärel varakult tagasihoidlikku hotellituppa, kus ma mõnda aega oma merikarpidest madonnaga mängisin ning seejärel voodisse kobisin, et veeta öö all tänaval kokku põrkavate autode tekitatud raksatusi kuulates.
Hommiku saabudes sõin varakult hommikust, maksin arve Gerard Depardieu’le – see tuli küll üllatusena – ja astusin vastu järjekordsele paljutõotavale päevale. Asusin koos praamipiletiga saadud pisikest armetut kaarti pihku surudes praamiterminali otsingutele. Kaarti vaadates tundus see võrdlemisi lähedal asuvat, sisuliselt linna keskel, kuid tegelikult asus rohkem kui kolme kilomeetri kaugusel teisel poolt jäätmaad, kus kõrgusid naftarafineerimistehased ja hüljatud vabrikuhooned ning kõikjale oli loobitud vanu talasid ja kuhjade kaupa sakiliste servadega betoonikamakaid. Leidsin end läbi võrkaias olevate aukude pigistamas ning purunenud akendega roostetavate vagunite vahelt läbipääsu otsimas. Ma ei tea, kui palju Calais’s inimesi praami peale läheb, aga igatahes oli mul kindel tunne, et seda teed pole mitte keegi neist veel kasutanud. Ja kogu kõndimisele kulutatud aja tajusin ma teravalt – tegelikult lausa paanikaga, endal nutt varuks –, et praami väljumisaeg jõuab üha lähemale ja praamiterminal, mis oli küll kogu aeg nähtav, ei jõua tegelikult üldsegi lähemale.
Viimaks, olles eraldusribaga maanteel autode eest põigelnud ja teetammist üles roninud, jõudsin hingetuna viimasel hetkel pärale, nähes välja nagu kaevandusõnnetuse üleelanu, ning üliagar ja ilmselgelt tõsiselt valuliku menstruatsiooni all kannatav naine kupatas mind bussi peale. Viisin sõidu ajal läbi oma varade inventuuri ning avastasin vaikset meelehärmi tundes, et mu kallis ja ka kalliks maksma läinud madonna on oma halost ilma jäänud ja poetab merikarpe.
Laevale minnes voolas mul higi ojadena ja olemine oli pisut rahutu. Tunnistan ausalt, ma talun meresõitu kehvasti. Mul läheb isegi vesijalgrattal süda pahaks. Olukorda ei aidanud parandada ka tõsiasi, et tegemist oli ühega ro-ro tüüpi praamidest (põhimõtteliselt tähendab see „sõida peale ja keera kummuli”) ja ma usaldasin oma elu firma kätte, kelle varasem saavutuste loend vöörivisiiride sulgemise – mida võib lugeda enne vanni ronimist kingade jalast võtmise mereliseks vasteks – meelespidamise osas kõvasti soovida jättis.
Praam oli pardast pardani täis inimesi, kes kõik olid inglased. Veetsin esimese veerandtunni ringi lonkides ja endalt küsides, kuidas nemad olid laevale jõudes puhtaks jäänud, astusin korraks sisse spordidressis inimeste poolt põrguks muudetud tollivabasse poodi ja pagesin sealt niisama kiiresti, lonkisin kohvikus toitu takseerides ringi, kandik käes, ja panin seejärel kandiku jälle ära (selleks oli vaja järjekorras seista), otsisin jaburalt elavaloomulise lastekarja seas vaba istekohta ja leidsin viimaks tee tuulisele tekile, kus 274 siniste huulte ja tuule käes lehvivate juustega inimest üritasid end veenda, et päike paistab ja niisiis neil lihtsalt ei saa külm olla. Tuul tekitas meie anorakke rebides püssilaskudega sarnanevaid helisid, pillutas väikelapsi mööda tekki ja kummutas kõigi salajaseks heameeleks vahtplastist teetopsi ühe paksu proua sülle tühjaks.
Üsna pea kerkisid merest Doveri valged kaljud, mis hakkasid meile lähemale nihkuma, ja tundus, et juba järgmisel hetkel seilasime Doveri sadamasse ja praaminina müksas kohmakalt vastu sadamasilda. Kehatu hääl andis ilma liiklusvahendita reisijatele teada, et neil tuleb koguneda paremparda tekil ZX-2 Päikesesalongi kõrval asuva väljapääsu juurde – nagu see kellelegi midagi öelnuks –, ja me kõik asusime pikale, arusaamatule ning läbi ja lõhki individuaalsele uurimisretkele kogu laevas: mööda treppe üles ja alla, läbi kohviku ja klubiliikmete salongi, ladude, läbi tööd rügavaid hindusid täis köögi, tagasi kohvikusse, kuid seekord teisest otsast, ja viimaks – saamata isegi aru, kuidas see täpselt juhtus – välja, Inglismaa külalislahke ja vesise päikese kätte.
Tahtsin pärast kõiki neid aastaid väga Doverit taas näha. Suundusin mööda Marine Parade’i keskusesse ja tõin kuuldavale vaikse rõõmuhüüde, nähes varjualust, kus ma paljude aastate eest maganud olin. Sellele oli vahepeal umbes üksteist kihti sapirohelist värvi peale määritud, kuid muus osas polnud midagi muutunud. Vaade merele oli ikka samasugune, kuigi vesi oli eelmise korraga võrreldes sinisem ja sillerdas rohkem. Aga kõik muu oli hoopis teistsugune. Seal, kus minu mäletamist mööda seisid elegantsed George’i-aegsed ridamajad, laiutas nüüd hiiglaslik ja sobimatu tellistest kortermaja. Townwall Street, lääne suunal linna läbiv tänav, oli laiem ja tiheda liikluse tõttu ähvardavam, kui ma mäletasin, ja linnakeskusesse, mis oli äratundmatuseni muutunud, viis metrooliin.
Peamine ostutänav oli nüüd mõeldud üksnes jalakäijatele ja Market