See oli julge ettevõtmine. Isegi ohtlik. Seadmed tuleb ehitada kindlatest materjalidest, mis liiguvad kergemini kui muud mateeria vormid; need peavad suutma pakkuda pidepunkti rändaja teadvusele, ning vastama veel umbes miljonile tehnilisele üksikasjale, millest ainuüksi arusaamiseks peaksin omandama mustmiljon teaduskraadi füüsikas. Lühidalt: neid seadmeid on tõeliselt raske valmistada. Mistõttu ehitasid mu vanemad mitu prototüüpi, enne kui nad selle katsetamist üldse kaalusid.
Kui neil oli siis viimaks seade, mis tundus töötavat – ja see oli vaid paar nädalat tagasi –, pidime seda tähistama. Ema ja isa, kes ei joo tavaliselt midagi Darjeelingi teest kangemat, avasid šampanjapudeli. Theo ulatas ka mulle pokaali ja keegi ei pannud seda pahaks.
„Tulilinnu terviseks!” ütles Theo. Lõplik prototüüp lebas laual, mille ümber me seisime, osad nõrgalt helkimas, keerukad metallikihid üksteise peale volditud nagu putuka tiivad. „Mis on saanud nime vene legendidest pärit olendi järgi, kes saadab kangelasi nende imetabastel otsirännakutel ja seiklustel.” Siinkohal noogutas Theo mu emale, enne kui jätkas. „Ja muidugi minu muskelauto1 järgi, sest see on just niisama äge.” Theo on kutt, kes kasutab sõnu nagu „muskelauto” irooniliselt. Tema ütlemised on peaaegu alati iroonilised. Aga ta silmist paistis tõeline imetlus, kui ta tol õhtul mu vanemaid vaatas. „Meie tulevaste seikluste terviseks!”
„Tulilinnu terviseks!” ütles Paul. Tal oli tegevuskava arvatavasti valmis juba siis, kui ta klaasi tõstis ja isaga kokku lõi.
Pärast aastakümnetepikkust võitlust ja naeruvääristamist olid mu vanemad lõpuks jõudnud punkti, kus olid saavutanud tõelise lugupidamise ning seisid läbimurde lävel, mis tõotas neile veelgi säravamat tulevikku. Ema oleks kuulutatud üheks ajaloo juhtivamaks teadlaseks. Isa oleks saanud vähemalt Pierre Curie seisuse. Oleksime ehk võinud lubada mulle suvise kunstiringreisi Euroopas, kus oleksin saanud külastada Ermitaaži ja Pradot ja kõiki muid suurepäraseid galeriisid, millest olin kuulnud, aga mida polnud kunagi näinud. Kõik, millest kunagi unistanud olime, oli silmapiiril.
Ja siis varastas mu vanemate assistent Paul Markov, kes oli nende usalduse võitnud, prototüübi, tappis mu isa ja põgenes.
Ta oleks võinud sellest puhtalt pääseda, lipsates teise dimensiooni, seaduse käeulatusest välja. See oleks võinud olla täiuslik kuritöö. Ta kadus oma ühikatoast jälgi jätmata, uks seestpoolt lukus.
(Dimensioonide vahel rännates pole inimese füüsiline keha enam näiliselt vaadeldav – see on seotud kvantmehaanikaga ja selle selgitamiseks tuleks rääkida ära kogu jutt karbis olevast kassist2, kes on karbi avamiseni ühtaegu elus ja surnud, ning see jutt on tõsiselt keeruline. Ärge mitte kunagi küsige füüsikult selle kassi kohta.)
Keegi ei leiaks Pauli, keegi ei suudaks teda kätte saada. Aga Paul polnud arvestanud Theoga.
Varem sel õhtul, kui istusin tagaaias vanal vildakal terrassipõrandal, tuli Theo minu juurde. Ainsateks valgusallikateks olid meie pea kohal särav täiskuu ja troopikakaladekujulised tuled, mille Josie oli eelmisel suvel piirdeaia külge riputanud ning mis akvamariinsiniste ja oranžidena kumasid. Olin elevandiluukarva pitskleidi peale tõmmanud ühe isa vana kampsuni. Detsembriõhtud võivad isegi Californias jahedad olla, ja pealegi oli kampsunil veel isa lõhn.
Ma arvan, et Theo oli mind juba mõnda aega jälginud ja oodanud, et ma end koguksin, enne kui välja astus. Mu põsed punetasid ja olid pisaratest kriimulised. Olin nii palju kordi nina nuusanud, et see andis iga hingetõmbe juures valusalt tunda. Pea tuikas. Aga selleks hetkeks olin end tühjaks nutnud.
Theo istus mu kõrvale trepile, ärev ja murelik, jalg närviliselt trummeldamas. „Kuule,” ütles ta, „ma kavatsen teha midagi rumalat.”
„Mida siis?”
Tema tumedate silmade pilk kohtus minu omaga, nii intensiivne, et ühe hullumeelse hetke jooksul arvasin, et juhtunust hoolimata kavatseb ta mind suudelda.
Selle asemel sirutas ta käe. Tema pihus olid kaks Tulilinnu versiooni. „Ma lähen Paulile järele.”
„Sa…” Mu kähedaks nutetud hääl murdus. Mul oli nii palju küsimusi, et ma ei suutnud esimese hooga ühtegi esitada. „Sul on vanad prototüübid? Ma arvasin, et need on kõik hävitatud.”
„Seda arvas ka Paul. Ja, noh, tõtt-öelda arvasid seda ka su vanemad.” Ta kõhkles. Isa mainimine päev pärast tema surma tegi tohutult haiget, Theole peaaegu sama palju kui mulle. „Aga ma hoidsin alles osad, mida me enam ei kasutanud. Lappisin neid, laenasin mõningaid asju Triadi laboritest. Kasutasin viimase Tulilinnu juures tehtud uusi arendusi nende kahe täiustamiseks. On suur võimalus, et üks neist töötab.”
Suur võimalus. Theo Beck kavatses võtta uskumatu riski, sest see andis talle „suure võimaluse” Paulile juhtunu eest kätte maksta.
Hoolimata sellest, et Theoga oli alati väga lõbus, ja sellest, kui flirtivalt me aeg-ajalt teineteisega käitusime, olin vahel mõelnud, kas see üles putitatud 1981. aasta Pontiaciga sõitev ning indie-bändide T-särke ja hipsterimütsi kandev poiss pole sisimas täiega mõttetu tüüp. Nüüd tundsin häbi, et olin temas kunagi kahelnud.
„Kui inimesed läbi dimensioonide rändavad,” ütles ta prototüüpe vahtides, „jätavad nad sinna jälgi. Subatomaarseid… ühesõnaga, ma kavatsen teda jälitama asuda. Asja tuum on see, et saan Paulile järgneda. Ükskõik kui tihti ta hüppab, mitut dimensiooni ta proovib läbida, jääb sellest alati jälg. Ja ma tean, kuidas häälestada seadmeid jälgi mööda minema. Paul võib küll põgeneda, aga ta ei saa end igavesti peita.”
Tulilinnud helkisid tema pihus. Need olid nagu veidrad asümmeetrilised pronksmedaljonid, nagu ehted, mis kujundatud art nouveau ajastul, kui orgaanilised vormid olid üldlevinud. Nende üks koostismetall oli nii haruldane, et seda kaevandatakse kogu maailmas ainult ühesainsas orus, aga see, kes asjast ei tea, peaks neid lihtsalt kenaks. Kuid Tulilinnud olid hoopis võtmed, mis avavad universumi. Ei, universumid.
„Kas sa saad talle järgneda igale poole?”
„Peaaegu igale poole,” vastas Theo ja vaatas mulle otsa. „Sa ju tead piire, eks? Sa ei lülitanud end ju iga kord teisele lainele, kui me sellest lõunalauas rääkisime?”
„Ma tean piire,” vastasin haavunult. „Ma pidasin silmas nendes piirides.”
„Nendes saan.”
Elavad olendid saavad minna ainult dimensioonidesse, kus nad juba olemas on. Dimensiooni, kus mu vanemad kunagi ei kohtunud, ei näe ma iialgi. Dimensiooni, kus olen juba surnud, ma siit ei pääse. Sest kui inimene rändab teise dimensiooni, materialiseerub ta tegelikult enda teise mina sees. Kus iganes see teine versioon ka on, mida iganes ta teeb, just seal sa oled.
„Mis siis, kui Paul hüppas mõnda kohta, kuhu sa talle järele ei pääse?” küsisin.
Theo kehitas õlgu. „Küllap satun järgmisse universumisse. Aga sellest pole lugu. Kui ta uuesti hüppab, on mul võimalus sealt tema jälg üles võtta.” Tulilinde peos veeretades uitas tema pilk kaugusesse.
Minu kõrvale kõlas see nii, et Pauli parim võimalus oleks jätkata liikumist nii kiiresti kui võimalik, kuni ta leiab universumi, kus meid ülejäänuid olemas pole. Sinna võib ta jääda nii kauaks, kui tahab, ilma et teda kätte saadaks.
Asi oli aga nii, et Paul tahtis arvatavasti midagi muud, mitte üksnes mu vanemaid hävitada. Ükskõik milliseks jõledikuks ta ka osutus, rumal ta polnud. Ma teadsin, et ta ei tee seda puhtast õelusest. Kui ta oleks ainult raha tahtnud, oleks ta müünud seadme kellelegi siinsamas dimensioonis, mitte pagenud teise.
Mida ta ka taotles, ei saa ta igaveseks peitu jääda. Varem või hiljem peab Paul hakkama täide viima oma salajast eesmärki. Kui ta seda teeb, saaksime ta kätte.
Meie saaksime ta kätte. Mitte Theo üksi, meie koos. Theo