Tüdrukul polnud aega end valmis seada selleks, et Chaol tõmbas ta enda vastu ja mähkis oma käsivarred tihedalt ümber.
Ta ei kõhelnud ja põimis oma käed üle mehe õlgade ning hingas sisse Chaoli hõngu. Mees polnud teda emmanud sellest päevast peale, kui Celaena ametlikult võistluse võidust teada sai, kuigi selle embuse mälestus hulpis sageli ta mõtetesse. Ja nüüd, kus ta mehest kinni hoidis, möirgas temast läbi soov, et see iial ei lõpeks.
Mehe nina riivas ta kukalt. „Jumalate nimel, sa haised kohutavalt,” pomises ta.
Celaena sisises ja tõukas mehe eemale ning nüüd põles ta nägu juba tõsiselt. „Nädalate kaupa surnud kehaosade tassimine ei soosi just meeldivaid aroome! Ja võib-olla, kui mulle oleks antud aega käia vannis selle asemel, et käsu peale kohe kuningale aru anda, oleksin ehk…” Tüdruk vaikis Chaoli irve peale ja virutas talle võmmu vastu õlga. „Idioot.” Celaena võttis tal käe alt kinni ja tiris koos endaga trepist üles. „Tule nüüd. Lähme minu kambrisse, et võiksid anda mulle ülevaate nagu tõeline härrasmees.”
Chaol turtsatas ja müksas teda küünarnukiga, kuid ei lasknud lahti.
Kui rõõmus Välejalg piisavalt maha rahunes, et Celaena saaks rääkida ilma, et teda üle lakutaks, pigistas Chaol välja iga viimase kui üksikasja. Mees lahkus lubadusega tulla paari tunni pärast õhtusöögile. Ja kui tüdruk andis Philippale loa jännata vanniga ja vinguda Celaena juuste ning küünte korrashoiu üle, varises Celaena voodisse.
Välejalg kargas tema kõrvale ja tõmbus külje all kerra. Koera siidist, kuldset kasukat silitades põrnitses Celaena lage ja kurnatus nõrgus tema tuikavatest lihastest välja.
Kuningas jäi teda uskuma.
Ja Chaol ei kahelnud samuti kordagi tema versioonis, kui teda missiooni osas küsitles. Celaena ei suutnud päriselt otsustada, kas see tekitas temas üleoleva, pettunud või lausa süüdlasliku tunde. Aga valed lihtsalt veeresid ta keelelt. Nirall ärkas üles napilt enne, kui Celaena ta mõrvas. Ta oli sunnitud naisel kõri läbi lõikama, et too ei kriiskaks. Ja rüselus oli üleüldse kriipsu võrra räpasem, kui ta oleks eelistanud. Ta puistas sisse ka ehtsaid detaile: teise korruse koridoriakna, tormi, küünlaga teenija… Parimad valed olid alati need, kuhu segati tõtt.
Celaena pigistas peos amuletti oma rinnal. Elena Silm. Ta polnud Elenat näinud pärast nende viimast kohtumist hauakambris. Nüüd, kus Celaenast sai kuninga kangelane, jätab iidse kuninganna vaim ta loodetavasti rahule. Samas, järgnenud kuudel pärast seda, kui Elena amuleti talle kaitseks kinkis, hakkas Celaena selle kohalolu julgustavaks pidama. Metall oli alati soe, nagu pulbitseks selles mingi elu.
Ta pitsitas seda kõvasti. Kui kuningas teaks tõtt selle kohta, mida Celaena tegi – mida ta tegi nende kahe viimase kuu jooksul…
Esimesele missioonile läks ta kavatsusega sihtmärk kiirelt kõrvaldada. Ta valmistus tapmiseks ja korrutas endale, et söör Carlin pole muud kui võõras ja tema elu ei tähenda talle midagi. Kui ta jõudis aga mehe mõisasse ja nägi ebatavalist lahkust, millega too oma teenijaid kohtles. Kui ta nägi söör Carlinit koos rändmuusikuga lüüral mängimas, kellele pakkus oma kojas varjupaika. Kui ta mõistis, kelle sepitsustele ta kaasa aitaks…, ei suutnud Celaena seda teha. Ta üritas sundida ja meelitada ja ahvatleda end seda sooritama. Kuid ei suutnud.
Samas tuli tal näidata ette mõrvapaik – ja laip.
Ta andis lord Nirallile sama valiku, mille andis söör Carlinile: surra kohapeal või teeselda omaenda hukku ja pageda – pageda kaugele, kaugele ning mitte kunagi oma õiget nime kasutada. Seni valisid kõik neli Celaena sihtmärgiks valitud meest pääsetee.
Neilt polnud raske kätte saada pitserisõrmuseid või muid suveniire. Ja veel lihtsam oli lasta neil loobuda öösärkidest, et ta saaks lõikuda neid vastavalt haavadele, mida Celaena oma väitel neile tekitas. Laipu oli ka kerge leida.
Haigemajad pildusid kogu aeg värskeid korjuseid välja. Iial polnud raske mõnda üles otsida, mis piisavalt sihtmärki meenutas – eriti seetõttu, et tapmiste küllalt kaugele jäävad asukohad andsid lihale aega mädaneda.
Ta ei teadnud, kellele kuulus tegelikult lord Niralli pea – üksnes seda, et mehel olid sarnased juuksed. Ja kui näole veel paar sisselõiget teha ning lasta kogu värgil natuke laguneda, ajas see asja ära. Käsi pärines samalt laibalt. Ja daami käsi… see pärines noorelt neiult, kelle tõmbas maha haigus, mille kümme aastat tagasi oleks andekas ravitseja kerge vaevaga ära võtnud. Aga nüüd, kus maagia oli kadunud ja targad ravitsejad üles poodi või ära põletati, surid inimesed karjade kaupa. Surid totrate, varem ravitavate tõbede kätte. Ta keeras end ümber ja mattis oma näo Välejala pehmesse karva.
Archer. Kuidas ta küll tema surma võltsib? Mees oli nii kuulus ja äratuntav. Celaena ei suutnud endiselt ette kujutada, et mehel oleks seos mis iganes põrandaaluse liikumisega. Aga kui ta kuninga nimekirja sattus, võis Archer aastate jooksul pärast nende viimatist kohtumist oma andeid võimu suurendamiseks kasutada.
Kuid millist informatsiooni sai küll sellel liikumisel olla kuninga plaanide kohta, et see oleks tõeliseks ohuks? Kuningas oli orjastanud terve mandri – mida ta sai siis veel teha?
Leidus muidugi ka teisi mandreid. Teisi mandreid jõukate kuningriikidega – näiteks Wendlyn, see kauge maa teisel pool merd. Seni suutis see meritsi tehtud rünnakutele vastu pidada, kuid pärast Endovieri saatmist polnud Celaena peaaegu midagi sellest sõjast kuulnud.
Ja miks peaks mässuline liikumine hoolima kuningriikidest teisel mandril, kui neil tuli muretseda omaenda riigi pärast? Nii et plaanid pidid käima selle maa, selle mandri kohta.
Ta ei tahtnudki teada. Ta ei tahtnud teada, millega kuningas tegeleb, mida impeeriumile välja mõtleb. Celaena kavatses kasutada seda kuud mõtlemiseks, mida võtta ette Archeriga. Ja teeselda, et polnud kordagi kuulnud seda jubedat sõna: plaanid.
Celaena võitles judinaga. Ta mängis parajasti väga, väga surmavat mängu. Ja nüüd, kus tema sihtmärgiks seati inimesed Riftholdis – nüüd, kus selleks sai Archer… Ta peab leidma tee, kuidas seda mängu paremini mängida. Sest kui kuningas kunagi tõe teada saab. Kui ta avastab, millega Celaena tegeles…
Kuningas hävitab ta.
3
Celaena spurtis katkendlikult hingates läbi salakäigu pimeduse. Ta heitis pilgu üle õla ja avastas, et Cain irvitab talle otsa, silmad kui hõõguvad söed.
Ükskõik, kui kiiresti Celaena jooksis, mehe jälitav kõnnak hoidis teda vaevata otse neiu kannul. Tema järel voogas rohelistest Wyrdi märkidest slepp ja nende imelik kuju ning sümbolid valgustasid iidseid kiviplokke. Ja Caini taga, pikad küünised maad kratsimas, loivas Ridderak.
Celaena koperdas, kuid jäi püsti. Iga samm mõjus nagu mudast läbi loovimine. Ta ei saanud Cainist lahti. Mees saab ta lõpuks kätte. Ja kui Ridderak ta enda valdusesse saab… Celaena ei söandanud uuesti vaadata neid olendi suust välja turritavaid, liiga suuri hambaid ega põhjatuid silmi, mis kiiskasid soovist ta tükkhaaval alla neelata.
Cain kõkutas naerda ja see hääl kriipis kiviseinu. Nüüd oli ta lähedal. Piisavalt lähedal, et sõrmed riivasid Celaena kukalt. Cain sosistas ta nime, tema pärisnime ja Celaena kriiskas, kui…
Ta ärkas õhku ahmides ja Elena Silma pihku pigistades. Celaena otsis ruumidest tihkemaid varje, kumavaid Wyrdi märke, jälgi sellest, et seinavaibaga varjatud salauks oli lahti. Ent polnud muud kui sureva kaminatule pragin.
Celaena vajus pehmetele patjadele tagasi. Ainult õudusunenägu. Cain ja Ridderak olid kadunud ja Elena ei tülita teda enam iialgi. See sai mööda.
Arvukate tekikihtide all magav Välejalg pani oma pea Celaena kõhule. Celaena puges sügavamale teki alla, mässis käed koera ümber ja sulges siis silmad.
See oli möödas.
Celaena heitis varahommikuse karge udu sees pulga üle jahimetsa laia välja. Välejälg sööstis kahvatust rohust teele nagu kuldne