Unenäod. Reis meie sisemaailma. Stefan Klein

href="#n5" type="note">5 See tähendab: ühel päeval saavad inimesed aru, et nende keha ja hing on omavahel samasuguses seoses nagu mündi kaks külge. Nõnda avanevad unenäod hoopis uuel viisil.

      Tänapäeval ongi asi niikaugel.

      3. Videviku riigis

Unes ja ilmsi läbi elatu põimuvad omavahel

      Uinuda, mille tulemusena aju eemaldub õrnalt välismaailmast

Jean Paul

      Ma nägin kahte sidrunit. Need olid tohutult suured ja ilmusid välja säravkollase pilve tagant, mis vallandas lõpuks kuldse vihma. Korraga oli kõik hall, siis kogunesid uued pilved, sedakorda punased ja sinised. Need tihenesid vähehaaval vormituteks moodustisteks, mis meenutasid mulle toona eetris olnud lastesaate „Barbapapa” joonisfilmitegelasi. Ja ometi olid nad hoopis teistsugused kui kõik, mida ma teadsin.

      Nägin ka nägusid. Mõni oli sõbralik, mõni lõbustatud ilmega. Mõni paistis ka kuri. Ehkki need näod tundusid mulle tuttavamad kui mu oma pereliikmete näod, ei osanud ma öelda, kellele need kuuluvad. Kas nende juurde üldse käiski keha? Ja kust nad mind jälgisid?

      Nägin neid pilte esmakordselt õhtul voodis, kui olin umbes kümneaastane. Need särasid kirkamalt, olid kujukamad ja elavamad kui päevased unelused. Ja nad tulid palumata, nagu rida diapositiive, mida keegi projitseeris mu laugude sisekülgedele, või nagu stseenid mõnest unenäost. Ma ei olnud neid teadlikult vaimusilma ette mananud ega saanud neid mõjutada. Päris unenägudega aga ka tegemist ei olnud, või õigem oleks öelda: veel ei olnud. Need pildid ei rääkinud lugu. Ja ilmselt olin ma veel ärkvel. Kui ma tahtsin, võisin ma silmad lahti teha ja näha oma lastetoa mööbli kontuure.

      Ma hõljusin seega otsekui ärkveloleku ja une vahel. Seal asub avar ja vähe uuritud territoorium – kummalise, vahel ka õudse ilu maailm, mida me igal õhtul uurime. Kes on väsinud, läbib selle paari sekundiga; teistel öödel seevastu, kui uni ei taha tulla, võib seal viivelda tunde. Siiski ei näe iga inimene selliseid pilte, nagu mina toona nägin ja mida prantsuse psühholoog Alfred Maury nimetas „hüpnagoogilisteks”, mis vanakreeka keeles tähendab „unne viiv”. Sageli on need nii kahvatud, et jäävad lihtsalt märkamata. Ent kolm neljandikku kõigist küsitletuist on kunagi elus hüpnagoogilisi pilte näinud, kõige sagedamini lapsepõlves, sest siis on need iseäranis intensiivsed. Iga teine näeb neid veel täiskasvanueaski.

      Ilmselt kirjeldab see lihtne ärkveloleku ja une vastuolu meie teadvuse võimalusi ebapiisavalt. Vaim ei saa mingil juhul olla ainult kohal viibiv või täiesti eemalolev: paljudes, võib-olla koguni enamikus teadvuse seisundites segunevad ärkveloleku ja unenägemise tunnused. Eikellegimaa une lävel võimaldab meile ainulaadset näitemängu – vaadata meie endi unenägude tekkimist.

      Mitte kõik hüpnagoogilised kogemused ei ole pildid. Sageli olen kuulnud ka häält. See kõlas nii, justkui kõnetaks keegi mu südametunnistust või käsiks midagi teha. Ja ometi teadsin ma, et see hääl väljendas mu enda mõtteid. Ka mu kehatunne muutus. Jalad hakkasid tõmblema, otsekui ripuksid mu jäsemed niitide küljes, mida liigutab nähtamatu marionetiteatri näitleja. Mind haaras kohkumus, kui tundsin esimest korda, kuidas kogu mu keha moondub. Esmalt läksid karvaseks muutunud käed ja jalad üha paksemaks, nagu oleksin ma kumminukk, millesse keegi puhub liiga palju õhku. Siis venisid need lausa lõpmata pikaks. Hiiglaslike jäsemete, tillukese keha ja veel väiksema peaga nägin ma kindlasti välja otsekui tindikala. Kuidas pidanuksin ma kunagi jälle saama kõndida, ennast üleüldse liigutada?