Töö eest tasuti suhteliselt hästi nii rahas kui ka natuuras, aga isegi kombainerite pered pidid enese äraelatamiseks lootma individuaalaiamaa peale. Pealegi olid igal majapidamisel kaelas maksud ja muud kohustused. Ükskõik, kas kariloomi peeti või ei peetud, igaüks pidi andma riigile 120 liitrit piima, lisaks veel võid ja liha. Maksu tuli maksta ka viljapuude pealt, ükskõik, kas need andsid midagi või mitte, meenutab Gorbatšov: „Nii raiutigi puuviljaaiad maha. Pääsu aga polnud: maainimestele passe ei antud … Kuivõrd see siis erines pärisorjusest?”
Sedalaadi mõtted tulid tõenäoliselt siiski hiljem. Nagu ka need dilemmad, millega Gorbatšov sattus silmitsi, kui tuli hakata pidama liialdatud kiidulaule põllumajanduspoliitikale: „Polnud sugugi lihtne hoiduda andmast äärmiselt negatiivseid hinnanguid, kuna teadsin, kuidas talurahvas elab.”111 Samas tundis ta end aga üha tugevama ja enesekindlamana. Ta kaotas igal suvel peaaegu viis kilo kaalust, aga „kogusin üha rohkem jõudu”. Julia Karagodina mäletab tollest ajast tema nägu: „See oli päikesest põlenud. Kätel olid veritsevad armid.”112 „Olin nende armide üle isegi uhke,” lisab Gorbatšov. Isa õpetas ta nii hästi välja, et „aasta või paari pärast oskasin parandada juba mistahes masina osa. Eriti uhke olin oskuse üle määratleda probleem kõigest selle tekitatud heli järgi ja vähemalt sama uhke selle üle, et suutsin seda igas olukorras, ka siis, kui haspel pöörles ja lõiketerade hambad lõgisesid.”113
Vastuvõttu meeste hulka märkis teinegi sündmus. Kui esimene sõjajärgne viljakoristus 1946. aastal lõpule jõudis, otsustasid Sergei Gorbatšovi brigaadi mehed, enamik neist endised rindemehed, seda tähistada ja nõudsid, et 15-aastane Mihhail lööks kampa. „Las käia, võta ka napsi!” kõlasid hüüded. „On aeg saada tõeliseks meheks.” Gorbatšov vaatas isa otsa, too ainult naeris. Kui kruus jõudis Gorbatšovi kätte, arvas too, et teab, mida teha: kõigepealt tuleb sisse hingata, siis viin kiiresti alla neelata ja seejärel hinge kinni hoides võtta sõõm külma vett. Aga ta ei teadnud, et talle ei antud viina, vaid puhast piiritust. „Tunne oli kirjeldamatu! Mehed möirgasid naerda, isa kõige kõvemini.”114
1946. aasta oli ikaldusaasta ja paljudes kohtades puhkes näljahäda. Nõukogude Liidu teraviljasaak langes 1940. aasta 95,7 miljonilt tonnilt 39,6 miljonile tonnile. Stavropoli krai pääses kõige hullemast ja siia hakkas teistest piirkondadest valguma põgenikke, kes püüdsid oma maist vara vilja vastu vahetada. 1947. aasta oli samuti raske. Saak oli siiski parem (65,9 miljonit tonni), aga see polnud ikkagi kaugeltki küllaldane. 1948. aasta kevad tõi kaasa tolmutormid, aga järgnenud vihmad lubasid head saaki. Tunnetades võimalust püstitada saagikoristuse rekord, mis tooks kuulsust ja preemiaid kõikidele asjaosalistele, asusid kohalikud võimud oma meeskonda lahinguks ette valmistama: rajooni parimad kombainerid, Sergei Gorbatšov koos pojaga ja Jakov Jakovenko oma pojaga said võimsad kombainid Stalinets-6, neid vedavaid traktoreid S-80 määrati juhtima veel üks sõjaveteran ja usaldusväärne parteilane. Põllule kütuse toimetamiseks määrati eraldi veoauto, veel kaks parteilast said ülesande laadida vilja kombainidelt maha ja veel üks veoauto pidi selle põllult ära viima. Kombainid ja traktorid varustati prožektoritega, et saaks töötada ka öösel.
„Seltsimees Gorbatšov on viljakoristuseks valmis,” kuulutas rajooni ajaleht Putj Iljitša 20. juunil 1948.115 25. juulil 1948 oli Sergei Gorbatšovi kombain esikohal, koristatud oli 870 hektarit. Paar päeva hiljem oli ta ikka esimene 1239 hektariga.116 Vahepeal oli NSV Liidu ülemnõukogu presiidium võtnud vastu seadluse, et kombainer, kes koristab 8000 tsentnerit teravilja, saab Lenini ordeni. Sergei Gorbatšov koos pojaga koristas 8888 tonni. Ühe Gorbatšovi klassikaaslase andmetel kavatsesid võimud autasustada ainult isa, aga too soovis jagada seda au pojaga. Esmalt öeldi talle ära, selgitades, et Lenini ordenit ei saa jagada. Isa soovitusel autasustati 17-aastast Mihhail Gorbatšovi ikkagi NSV Liidu ühe kõrgema aumärgi, ihaldatud Tööpunalipu ordeniga, Sergei Gorbatšov ise aga saigi Lenini ordeni.
Kui autasu sügisel teatavaks sai, tulid Gorbatšovi koolikaaslased kokku teda õnnitlema. „See oli esimene kord, kui minuga midagi niisugust juhtus … Mul oli piinlik, aga muidugi olin ka õnnelik.”117 Julia Karagodinal on alles ajaleheväljalõige, kus tsiteeritakse Gorbatšovi sõnavõttu: „Kogu meie õnn, kogu meie tulevik sõltub tööst, mis on sotsialistliku ühiskonna arengu kõige tähtsam tegur. Tänan kogu südamest bolševike parteid, leninlikku komsomoli ja oma õpetajaid, et nad on mind õpetanud armastama sotsialistlikku tööd, olema sihikindel ja vastupidav.” On täiesti võimalik, ütles Karagodina 1991. aastal, „et ta ka tegelikult nii ütles … Me ei tundnud ühtegi teistsugust suhtlemisviisi ja see tundus meile täiesti loomulikuna.”118
Julia oli kümnendas klassis, Gorbatšov üheksandas. „Tugeval, jässakal ja sihikindlal Gorbatšovil,” nagu iseloomustab Karagodina, „oli eriline oskus allutada kõik oma tahtele.” Naine meenutab, kuidas Gorbatšov parandas ajalootunnis õpetajat, ja seda, kuidas ta õpetaja peale vihastades prahvatas: „„Kas tahate ikka, et õpetajadiplom teile alles jääb?” Ta oli inimene, kes tundes, et tal on õigus, peab seda igaühele tõestama.”
Ühel päeval astus Gorbatšov läbi Sumtsova poolt, kus Karagodina õppis, et paluda viimaselt abi matemaatikateoreemi lahendamisel. Matemaatika oli Karagodina tugev aine, Gorbatšovi lemmikud olid aga kirjandus ja ajalugu. Kui neiu hakkas talle teoreemi seletama, vaatas Gorbatšov ringi ja märkas tühja kohta paberil, kuhu Karagodina pidi kirjutama artikli kooli seinalehele. „Sa polegi seda veel ära lõpetanud?” järgnes kohe etteheide. „See peab ju homme juba väljas olema. Vaata, et sa õigeks ajaks valmis teed!” Julia mäletab, et mõtles toona endamisi: „Nii et nüüd tahab ta hakata ka minu ülemuseks,” ja otsustas seepärast „absoluutselt mitte midagi teha”. Kaks päeva hiljem komsomolikomitee koosolekul noomis Mihhail teda avalikult kõigi ees. „Läksin näost punaseks nagu vähk,” meenutas Karagodina. „Ta peaaegu karjus mind hurjutades.119 Olin kohutavalt solvunud. Läksin koolist kodu poole ja peaaegu nutsin, kui tuli joostes Mihhail ja kutsus mind sama päeva õhtul kinno.” Näiteringi liikmed käisid sageli koos kinos, mõnikord vaadati üht filmi ikka ja jälle, kui Sumtsova õpetas neile näitekunsti. Karagodina aga solvus nüüd veel rohkem: kuidas sai Mihhail teda kinno kutsuda, kui oli äsja nii rängalt solvanud? „Kullake,” olevat Gorbatšov vastanud, „nendel asjadel pole omavahel mingit seost.”120
Kooli direktor imetles Gorbatšovi. Ühe klassivenna sõnul olevat ta öelnud Mihhailile: „Sul on ees suur tulevik. Kui sa siit lahkud, saad ise valida oma koha elus. Selle medaliga võtab iga ülikool sind vastu.” Nii võiski olla, et kui direktor kritiseeris Mihhaili ja Juliat, et nad „veedavad liiga palju aega koos, mistõttu seda märganud klassikaaslased võivad hakata mõtlema, et õppimine polegi kõige tähtsam,” siis pidas ta silmas eelkõige Karagodinat, mitte Gorbatšovi. Karagodina vastanud sõnakuulelikult, et püüab olla Gorbatšovi seltsis vähem aega. Seda kuulnud, marssis noormees joonelt direktori kabinetti. Direktor, kirjeldab Julia, tuli sealt välja „näost punetava ja ärritatuna”, talle järgnes aga naeratav Mihhail. „Mida sa talle ütlesid?” küsinud Julia. „Ah, ei midagi erilist. Ütlesin lihtsalt, et olen eeskujulik õpilane, nagu seda on ka Julia. Osalen aktiivselt ühiskondlikus töös nagu temagi. Tõsiasi, et oleme sõbrad, ei tohiks mitte kedagi segada. Las nad võtavad meist eeskuju.” Loomulikult, väidab Julia, ei saanud direktor kuidagi vastu vaielda.121
Gorbatšovide perepilt, 1949
Gorbatšov esitas kõigile äärmiselt kõrgeid nõudmisi. „Mulle tundus, et ma pole tema