„Mis nendest saab?” küsis soomlanna.
„Kellest?”
„Erikssoni naisest ja lastest.”
„Oh. Seda ma ei tea,” ütles ta.
Nelja lapsega üksik naine ei suuda talu pidada. Nad peaksid minema kas rannikule vaestemajja või käima külakorda, elama paari päeva kaupa igas talus. Kuigi talupojad oleksid vastu. Ütleksid, et neid on juba liiga palju. Ta ei räägi sellest praegu lesele. Naisele jääks vähemalt lootus, veenis kirikuõpetaja end, aga teadis, et lükkab lihtsalt asja edasi. Talve tulles, kui nad surnukeha linna toovad, peab ta korraldama, et võetaks kaasa ka lesk ja tema lapsed.
Nende ees kuusepuude vahel oli naine. Ta oli kahvatu ja kõhn. Tema juus oli punakaspruun kräsu – see nägi välja peaaegu ebainimlik. Ta seisis püstipäi ja ootas, kuni nad temani jõuavad.
„Elin,” ütles kirikuõpetaja.
„Palun vaadake ta üle, enne kui ta maha matame.”
Ta raputas pead.
„Ma tahan väga, et te tema surnukeha näeksite,” ütles naine.
Kirikuõpetaja raputas veel kord pead, enne kui taipas, et Elin ei vaata teda. Ta vaatas soomlannat.
Tema ees kõndiva naise pikk seelik pühkis maad. Henriku poeg oli öelnud, et Eliniga on probleeme olnud. Maija mõtles sellele, kuidas isa poissi oli vaigistanud. Sõnad olid karmid, kuid see polnud noomitus, mõtles ta. Ei, Henrik oli palunud.
Elin tegi häält ja ütles: „Hea, et sa siitkandist ei ole.”
„Oh,” Maija võpatas. „Tõesti?”
Kirikuõpetaja tema taga komistas.
Trepil istus külg külje kõrval neli kõhna last. Maija hingamine aeglustus. Kirikuõpetaja ilme oli ükskõikne. Inimene on siin tühi koht. Siinmail elatakse ja surrakse märkamatult.
Elin pöördus tema poole. „Henrik ütles, et see oli karu.”
„Elin,” ütles Maija. „Ma olin seal. Ma nägin sinu abikaasa surnukeha.”
„Aga kas sa ikka nägid?” küsis teine naine. Ta rõhutas sõna „nägid”. Viitas, et näha võis rohkem kui ühel moel.
Kirikuõpetaja tammus jalalt jalale, edasi-tagasi. „Surnud tuleb rahule jätta,” ütles ta.
„Palun,” ütles Elin.
Kui nad talle lauda poole järgnesid, polnud lapsed trepil ikka veel liigutanud. Maija tundis, kuidas nende pilk talle judinad selga toob.
Laudas ei olnud loomi. Vaikus oli nii sügav, et tundus valjuna. Katus oli täis avasid, millest päevavalgus sisse tulvas, et seguneda tolmuga valgeteks liikumatuteks juhadeks. Elin võttis seinalt naela otsast laterna. Ta süütas selle ja Maija ei saanud enam vältida riidesse mähitud ja mudaste köitega seotud kogu vaatamist laual. „Võta ennast kokku,” oli ta ühel hommikul oma lapsele öelnud, kui neljateistkümneaastase tütre lõug halvast unest ärgates värises. „Oma õekese pärast, meie kõigi pärast. Võta kokku.”
Kui rumal soovitus. Ta ei anna seda enam kunagi.
Elin ulatas talle laterna ja pöördus köisi lõdvendama ning kangast kõrvale voltima. See oli seestpoolt pruuniplekiline ja jälle tabas Maijat roiskumise lehk, täitis tema suu vaskse maiguga, nagu oleks ta mehe verd maitsnud. Kirikuõpetaja tõstis käe näo ette. Elin toppis kanga ääre keha alla. Hoides seda koos. Ta püüdis koos hoida seda, mis kord oli olnud abikaasa ja isa, elu.
Iivelduse või kurbuse laine tulvas Maijast üle ja ta pidi suu pärani ajama. Ta ulatas laterna Elinile tagasi, võttis räti peast ja sidus selle nina ja suu ette. Nahk surnud mehe näol rippus lõdvalt. Lõua all oli käkras kalts, mis hoidis suud suletuna, silmalaugudel kivid. Surmal on palju eri vorme. Küll kole, polnud see ometi kõige hullem, mida Maija oli näinud.
Ta tajus naist teisel pool lauda. Ma ei tea, mida sa tahad, et ma teeksin, mõtles ta. Hunt ründas ja … Ta tardus. Elin noogutas. Maija astus lähemale. Ta nokkis Erikssoni narmendava särgi sõrmega haavast välja ja kummardus vaatama.
„On sul vett?” küsis ta. „Ja lappi.”
Elin asetas lambi lauale ja kadus valgussõõrist. Ta naasis kausi ja kaltsuga. Maija pesi nahalt maha kuivanud vere mõlemal pool avaust. Ta peatus. Tõstis Erikssoni raskeid käsi, esmalt üht, siis teist, vaatas karedaisse pihkudesse. Parema nimetissõrme küljel oli väike punane jälg nagu põletus; muud ei midagi. Ta lükkas särgijäänused üles, et näha mehe õlgu ja kaela. Ta eemaldas laugudelt kivid, andis Elinile märku ja nad lükkasid keha küljele. Kuklatagune oli sinna kogunenud verest mustjas. Aga särk seljal oli terve.
Nad lasid keha alla. Maija tõstis uuesti tema parema käe, et näha jälge sõrmel. Ta vaatas Elinile otsa. Elin raputas pead: ta ei teadnud. Ei, see oli igapäevane haav. Selline, mida tavaliselt ei märka. Mõned seemned olid Erikssoni särgivarrukale kinni jäänud. Maija kraapis need endale peopessa. Need nägid välja peaaegu nagu kuivanud männiokkad, aga olid jäigemad ja hallika varjundiga. Ta nuusutas neid ja isegi surma hinguse keskel suutsid need piisavalt tugevat lõhna eritada, et tema nina kõditada. Ravimtaim? Ta võttis ühe seemne esihammaste vahele ja hammustas. Selle maik oli terav, mõru.
Elin kummardus vaatama. Ta võttis paar seemet, hõõrus neid ja nuusutas sõrmi, siis raputas jälle pead. „Need pole siitkandist,” ütles ta.
Üle Elini õla kohtasid Maija silmad kirikuõpetaja sinist pilku. Ta noogutas Elinile ja astus eemale. Elin ulatas talle laterna ja voltis kanga jälle surnukehale peale.
Kord Pohjanmaal oli Maija näinud metsahallide rünnakut. See oli talvel, keset päeva. Ta püüdis järvejääl august haugi. Ta sikutas õrnalt nööri, meelitades kala õnge hakkama. Päike paistis. Oli vaikne. Teisel pool järve hüples hirv üle jää. Maijal kukkus nöör maha ja ta astus sellele peale, et see august alla ei libiseks. Kui ta kükitas nööri võtma, siis nad tulidki. Viiekesi, tinahall viirg lumel. Kollased hambad, jäljed jälgedes, täielik vaikus. Siis sööstis üks neist ette, pea maas. Hirv vaarus. Teised hüppasid ligi. Ta mäletas oma üllatust, kui liha rebimise heli polnud valjem kui riide kärin.
Ja mis puutub karusse …
Elin sidus köied ümber abikaasa jäänuste ja Maija seisis kõrval ning teadis, et kuigi ta polnud kunagi varem näinud karurünnakus surnud inimest, ei näe ta seda ka nüüd. Kehal puudusid märgid, et mees oleks ennast kaitsnud. Ei olnud hammastest ega küünistest põhjustatud rebendeid, ainult see puhas vertikaalne sisselõige. Isegi tema kogenematu pilk nägi, et see polnud karu tegu.
Nad istusid trepil. Kirikuõpetaja oli läinud käsi pesema. Elini nägu oli kahvatu. Lapsi Maija ei näinud. Õue paremas servas kasvas salgake kasepuid. Liiga tihedalt koos; nad oleksid pidanud neid harvendama. Kui suured puud võtavad nii palju ruumi, ei jätku võsudele valgust.
„Karu seda ei teinud,” ütles ta.
Elin vaatas enda ette. Tema näol oli äraolev ilme. Nagu oleks ta ise kuhugi ära läinud, nüüd kus Maija oli näinud, mida ta tahtis teda nägevat.
„Kuidas said seemned tema varrukale sattuda, kui need pole siitkandist?” küsis Maija.
Elin liigutas veidi pead. „Ma ei tea,” ütles ta.
„Millal ta kadunuks jäi?”
„Ta kavatses sohu minna. Ta oli Gustavile rääkinud, et püüab tänavu kaugemal märgalal heina teha. Kolm päeva tagasi. Võib-olla kolm päeva tagasi.”
„Kas sa polnud mures?”
Elin tõstis murdosa võrra õlgu, lasi need jälle alla. „Ta käis sageli pikalt ära.”
„Mida tegemas?”
„Ta käis rannikul kauplemas. Siin olles tegi ta seda, mida meie mehed ikka teevad. Pidas jahti, püüdis kala.”
Haav ei olnud kirvega löödud sügav lõhe. See oli pikk,