Kas sellele lool võiks olla ka teine pool? Üksikasjalikud kirjutised Cicero sulest ja tema vaatenurgast tähendavad, et tema perspektiiv jääb alati valitsevaks. Aga see ei tähenda, et tema versioon oleks mingis lihtsas mõttes tõene või et see oleks ainus viis asjadele lähenemiseks. Inimesed on sajandite kaupa pead murdnud selle üle, kui palju on Cicero loos lihtsalt emotsionaalset ballasti, ning nad on tuvastanud alternatiivseid vaateid ja tõlgendusi tema enda versiooni pealispinna alt. Sellele vihjab ka Sallustius. Sest ehkki tema kirjeldus toetub tugevasti Cicero kirjatöödele, võis ta kuulsa fraasi „Quo usque tandem” ülekandmisega Cicero suust Catilina suhu tuletada oma lugejatele meelde, et faktid ja nende tõlgendused olid vähemasti üsna vabalt käsitletavad.
Üks ilmne küsimus, mida peaksime esitama, on see, kas meile „Esimese kõnena Catilina vastu” tuntud kõne on tõepoolest see, mille Cicero 8. novembril Jupiteri templisse kogunenud senaatoritele pidas. Oleks raske kujutleda, et tegemist on täieliku võltsinguga. Kuidas oleks tal õnnestunud levitada versiooni, mis poleks sarnanenud tegelikult öelduga? Aga peaaegu kindlasti ei vasta see tegelikult peetud kõnele sõna-sõnalt. Kui Cicero kasutas kõnelemisel märkmeid ja antiikaegset kõnepunktide vastet, siis on meil olemasolevas tekstis eeldatavasti midagi sellest, mida ta mäletas olevat öelnud ja mida ta oleks tahtnud, et ta oleks öelnud. Isegi kui ta luges oma teksti üsna täielikust käsikirjast maha, siis levitades seda oma sõpradele, kaaslastele ja neile, kellele ta tahtis muljet avaldada, parandas ta seda peaaegu kindlasti pisut, korrastades pooleli jäänud mõtteid ja lisades veel mõned nutikad lööklaused, mis võisid tal sel päeval ütlemata jääda või meelest minna.
Palju sõltub ka sellest, millal täpselt seda kõnet levitati ja miks. Ühest Cicero kirjast Atticusele teame, et ta laskis selle esimese kõne ümber kirjutada 60. aasta juunis, kui ta pidi väga hästi teadma, et vaidlus selle üle, kas „vandeseltslaste” hukkamine oli õigustatud, ei vaibu niipea. Cicerol olnuks ahvatlev ja mugav kasutada enda kaitseks oma kõne kirjalikku teksti, isegi kui selleks oli vaja teksti veidi strateegiliselt kohendada ja midagi vahele põimida. Meil olemasolevas versioonis Catlilina korduvalt võõramaiseks vaenlaseks (ld hostis) nimetamine võis olla üks viis, kuidas Cicero vastas oma kriitikutele: nimetades vandenõulasi riigivaenlasteks, andis ta mõista, et nad ei väärinud Rooma seaduste kaitset; nad olid kaotanud oma kodanikuõigused (sealhulgas õiguse kohtumõistmisele). Muidugi võis see olla ka juba 8. novembril peetud kõne suulise versiooni juhtmotiiv; me lihtsalt ei tea seda. Kuid püsivas, kirjalikus versioonis omandas see sõna kindlasti palju suurema tähtsuse ja ma kahtlustan, et tuli selles palju rohkem esile.
Need küsimused ärgitavad meid tõsisemalt otsima selle loo erinevaid versioone. Jättes kõrvale Cicero vaatenurga, kas oleks võimalik saada aimu, kuidas mõistsid toimuvat Catilina ja tema toetajad? Nüüd valitsevad meie ajaarvamise eelse 1. sajandi keskpaiga kaasaegses tõendusmaterjalis täielikult Cicero sõnad ja arusaamad. Aga alati tasub püüda lugeda tema versiooni või ükskõik millist Rooma ajaloo versiooni „vastukarva”, kangutada sellest loost killukesi lahti, kasutades selleks teisi olemasolevaid, sõltumatuid allikaraasukesi, ka küsida, kas teised vaatlejad võisid näha seda lugu teisiti. Kas need, keda Cicero kirjeldas koletute lurjustena, olid tõesti nii nurjatud, nagu ta neid kujutas? Antud juhul on vähemasti piisavalt põhjust kahelda, kas tegelikult kõik just nii toimus.
Cicero esitab Catilinat uljaspeana, kellel on tohutud mänguvõlad täielikult tema kõlbelise puudulikkuse tõttu. Aga nii lihtne ei saanud see situatsioon olla. Roomas oli 63. aastal e.m.a mingisugune krediidikriis ning rohkem majanduslikke ja ühiskondlikke probleeme, kui Cicero oli valmis tunnistama. Teine tema konsuliks olemise suur saavutus oli kriipsu pealetõmbamine ettepanekule jagada linna vaestele Itaalias maad. Teisiti öeldes, kui Catilina käituski nagu meeleheitel uljaspea, siis võis tal olla selleks põhjust ja teda võisid toetada paljud lihtsad inimesed, keda selline kitsikus oli sundinud äärmuslike meetmete poole pöörduma.
Kuidas me võime seda teada? Kahe tuhande aasta taguseid majandusolusid on raskem rekonstrueerida kui poliitikat, aga mõned ootamatud heiastused on meieni jõudnud. Eriti kõnekad on sellest perioodist säilinud mündid, rääkides meile nii tollastest oludest kui ka tänapäeva ajaloolaste ja arheoloogide võimest pigistada leidlikult olemasolevast materjalist võimalikult palju välja. Rooma münte on sageli võimalik täpselt dateerida, sest sel perioodil kujundati need igal aastal uuesti ja nad said pitseri selle aasta ametnikelt, kes vastutasid nende väljaandmise eest. Neid vermiti käsitsi, ühekaupa lõikavate matriitsidega, mille väikesi detailierinevusi on valmis müntidel siiani näha. Me võime arvutada, kui palju münte üks matriits umbes võis vermida (enne kui see muutus terava kujutise lõikamiseks liialt nüriks) ja kui meil on piisavalt suur kogus münte, saame umbkaudu hinnata, kui palju matriitse oli kokku kasutatud ühe väljalaske vermimiseks. Sellest saame umbmäärase ettekujutuse, kui palju münte igal aastal käibele lasti: mida rohkem matriitse, seda rohkem münte, ja vastupidi.
4. See hõbemünt vermiti 63. aastal e.m.a ja sellel on kujutatud roomlast seadusküsimuses hääletamas, heites hääletustahvli ülelugemiseks anumasse. Kahe versiooni detailierinevused illustreerivad hästi matriitside erinevusi. Mündile on vermitud ka sel aastal rahapaja eest vastutanud ametniku, Longinuse nimi.
Nende arvutuste kohaselt langes 60. aastate lõpul e.m.a vermitud müntide arv nii järsult, et kokku oli neid käibel palju vähem kui mõni aasta varem. Selle põhjuseid me rekonstrueerida ei suuda. Nagu enamikul riikidel enne 18. sajandit ja isegi hiljem ei olnud Roomal eraldi rahanduspoliitikat ega rahandusinstitutsioone, kus sellist poliitikat oleks saanud välja töötada. Kuid tõenäolised tagajärjed on ilmsed. Kas siis Catilina mängis oma varandust mõtlematult maha või mitte, võis temal ja ka paljudel teistel olla sularahapuudus; aga neilt, kel olid juba võlad, nõudsid nende sularahapuuduses võlausaldajad nüüd laenude tagasimaksmist.
Kõik see lisandus teistele pikaajalistele teguritele, mis võisid ässitada Rooma tähtsusetuid ja vaeseid protestima või ühinema nendega, kes tõotasid radikaalseid muutusi. Rikaste ja vaeste varanduslik erinevus oli karjuvalt suur, suurema osa elanikkonna elamistingimused olid armetult viletsad ja tõenäoliselt olid nad suure osa ajast püsivalt näljased, kuigi mitte nälga suremas. Ehkki Cicero kirjeldas Catilina järgijaid põlglikult jätiste, röövlite ja kaltsakatena, lubab tema enda loo ja osalt Sallustiuse versiooni loogika arvata teisiti. Sest nad teatavad või annavad mõista, et Catilina toetus hajus, kui kuuldi tema kavatsusest linn maha põletada. Kui see tõele vastab, siis ei olnud tegemist heidikute ja täielikult lootuse kaotanutega, kellel polnud suurest tulekahjust enam midagi kaotada, vaid pigem isegi võita. Palju tõenäosemalt olid tema toetajate hulgas alandlikud kannatavad vaesed, kellele linna allesjäämine oli siiski kasulik.
Cicerol muidugi oli huvi esitada Catilina ohtu võimalikult suurena. Kui suur ka polnud Cicero poliitiline edu, ei olnud tema positsioon Rooma ühiskonna tipus, patriitslike perekondade seas, kes nagu Catilinagi väitsid end olevat vahetult linna asutajate või lausa jumalate järeltulijad, sugugi kindel. Näiteks Julius Caesari perekond arvestas uhkusega oma päritolu jumalanna Venusest; ühe teise perekonna päritolu oli eriskummalisem, nimelt väitsid selle esindajad, et nende esiemaks oli samamoodi müütiline Pasiphae, Minose kuninga naine, kelle ebaharilikust paaritumisest härjaga sündis koletislik Minotauros. Et oma positsiooni neis ringkondades kindlustada, otsis Cicero kindlasti midagi erakordset, millega oma konsuliaastal hakkama saada. Muljet avaldav sõjaline võit barbarite üle oleks olnud ideaalne, miski, millest unistas enamik roomlasi. Rooma oli alati sõdalasriik ning võit sõjas oli kindlaim tee kuulsusele ja aule. Ent Cicero polnud sõjamees: ta oli paistnud silma kohtutes, mitte sõjaväge ohtlike või õnnetute võõramaalaste vastu lahingusse viies. Tal oli vaja „päästa riik” mingil muul moel.
5. See