Ülima õnnelikkuse kogudus. Arundhati Roy

Gudiya ja Bulbul olid mõlemad hindud ja külastasid aeg-ajalt neid templeid, kuhu neid sisse lasti. Ülejäänud olid moslemid. Nad külastasid Jama Masjidi ja neid dargah’sid, mille sisekambritesse neid lubati (hijra’sid ei peetud ebapuhtaks nagu bioloogilisi naisi, sest nad ei menstrueerinud). Khwabgah’ kõige maskuliinsem isik aga menstrueeris. Bismillah magas üleval köögiterrassil. Ta oli väikest kasvu kiitsakas tumedanahaline naine, kelle hääl meenutas bussipasunat. Ta oli võtnud vastu islami ja kolinud paar aastat varem Khwabgah’sse (need kaks asja ei olnud omavahel seotud), kui ta abikaasa, Delhi transpordiameti heaks töötav bussijuht, oli ta kodus välja visanud, kuna naine ei olnud sünnitanud talle lapsi. Muidugi ei olnud mehele kunagi pähe torganud, et nende lastetuse põhjustajaks võis olla hoopis tema. Bismillah (varasemalt Bimla) valitses kööki ja valvas Khwabgah’t soovimatute sissetungijate eest samasuguse raevukuse ja halastamatusega nagu mõni professionaalne Chicago mafiooso. Noortel meestel oli ilma tema selgesõnalise loata Khwabgah’sse sisenemine rangelt keelatud. Isegi alalisi kliente, nagu Anjumi tulevast klienti – Inglise Keelt Tundvat Meest –, hoiti eemal ja nad pidid oma salakohtumised ise korraldama. Bismillah’ kaaslaseks köögiterrassil oli Razia, kes oli kaotanud mõistuse ja mälu ega teadnud enam, kes ta oli või kust ta tuli. Razia ei olnud hijra. Ta oli mees, kellele meeldis kanda naisterõivaid. Sellegipoolest ei tahtnud ta, et teda peetakse naiseks, vaid meheks, kes tahtis olla naine. Ta oli loobunud juba ammu inimestele (sealhulgas hijra’dele) nende mõistete erinevuse selgitamisest. Razia veetis oma päevi katusel tuvisid söötes ja suunas kõik vestlused valitsuse salajasele rakendamata jäänud plaanile (dao-pech, ütles ta selle kohta), mille ta oli avastanud ning mis oli suunatud hijra’dele ja temasugustele inimestele. Plaani kohaselt pidid nad elama kõik koos ühises elamurajoonis ja saama riiklikku pensioni ega pidanud enam teenima elatist sellega, mida ta kirjeldas sõnaga badtameezi – halb käitumine. Razia teiseks vestlusteemaks olid riiklikud pensionid kodututele kassidele. Millegipärast triivis ta mälutu ankurdamata mõistus alati vääramatu kindlusega valitsuse salaplaanide juurde.

      Aftabi esimeseks tõeliseks sõbraks Khwabgah’s oli Nimmo Gorakhpuri, kes oli kõigist noorem ja oli ainsana lõpetanud keskkooli. Nimmo oli jooksnud ära oma kodust Gorakhpuris, kus ta isa töötas peapostkontoris kõrge ametnikuna. Kuigi Nimmo jättis endast palju vanema mulje, oli ta tegelikult Aftabist ainult kuus või seitse aastat vanem. Ta oli lühikest kasvu ja pontsakas, paksude lokkis juuste, saablit meenutavalt kumerate oivaliste kulmude ja ääretult paksude ripsmetega. Ta oleks olnud ilus, kui teda ei oleks vaevanud kiire karvakasv, mis muutis ta põsed meigikihi all kergelt sinakaks isegi siis, kui ta oli habet ajanud. Nimmo kinnisideeks oli Lääne naistemood ja ta kaitses raevukalt oma moeajakirjade kogu, mille oli hankinud pühapäevaselt kasutatud raamatute basaarilt, mida peeti Khwabgah’st viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvas Darya Ganjis. Üks raamatumüüjatest, Naushad, kes ostis ajakirju Shantipathis paiknevaid välissaatkondi teenindavatelt prügivedajatelt, pani need Nimmo jaoks kõrvale ja müüs neid talle kopsaka allahindlusega.

      „Tead sa, miks Jumal hijra’d lõi?” küsis Nimmo ühel pärastlõunal Aftabilt, kui ta kulunud nurkadega 1967. aasta Vogue’i lehti lappas, peatudes pikemalt lehekülgedel, kus kujutati teda nii väga kütkestavaid blondide juuste ja paljaste jalgadega daame.

      „Ei, miks?”

      „See oli eksperiment. Ta otsustas luua midagi, elava olendi, kes ei suuda kogeda õnnelikkust. Niisiis lõi ta meid.”

      Tema sõnad tabasid Aftabi füüsilise löögi teravusega. „Kuidas sa saad seda öelda? Olete kõik siin õnnelikud! See siin on Khwabgah!” teatas ta kasvava paanikaga.

      „Kes siin õnnelik on? See kõik on pettus ja teesklus,” ütles Nimmo lakooniliselt ega vaevunud ajakirjalehelt pilku tõstma. „Mitte keegi ei ole siin õnnelik. See ei ole võimalik. Arre yaar, mõtle selle peale, mis asjade pärast on sinusugused normaalsed inimesed õnnetud. Ma ei mõtle sind, vaid sinusuguseid täiskasvanuid – mis neid õnnetuks teeb? Hinnatõus, laste koolipääs, meeste peks, naiste truudusetus, hindu-moslemite tänavarahutused, India-Pakistani sõda – välised asjad, mis rahunevad lõpuks. Kuid meie jaoks on hinnatõus ja laste koolipääs ja meeste peks ja naiste truudusetus kõik meie sees. Tänavarahutused on meie sees. Sõda on meie sees. India-Pakistan on meie sees. See ei rahune kunagi. See ei saa rahuneda.”

      Aftab tahtis talle meeleheitlikult vastu vaielda, öelda, et ta eksib täielikult, sest tema, Aftab, on õnnelik, õnnelikum kui on olnud kunagi varem. Ta on elavaks tõestuseks, et Nimmo Gorakhpuri eksib, kas pole siis nii? Aga ta ei öelnud midagi, sest see oleks tähendanud, et ta oleks pidanud paljastama end mittenormaalse inimesena, milleks ta ei olnud aga veel valmis.

      Aftab mõistis alles neljateistkümneaastaseks saades täielikult, mida Nimmo oli öelduga mõelnud – Nimmo oli selleks ajaks Khwabgah’st ära jooksnud koos ühe osariigi transpordiameti bussijuhiga (kes hülgas ta peagi ja naasis oma pere juurde). Aftabi keha asus äkki tema vastu ägedasse võitlusse. Ta kasvas pikaks ja muutus lihaseliseks. Ja karvaseks. Paanikasse sattudes püüdis ta eemaldada näo- ja kehakarvad Burnoliga – põletuste raviks mõeldud kreemiga, mis jättis ta nahale tumedad laigud. Seejärel katsetas ta Anne Frenchi karvaeemalduskreemi, mille näppas õdedelt (talle saadi peagi jälile, sest ta haises nagu avatud kanalisatsiooniauk). Ta kitkus isetehtud pintsettidega – need meenutasid pigem tange – oma kohevaid kulme, kuni neist jäid alles peenikesed ebasümmeetrilised kaared. Tal arenes välja aadamaõun, mis hakkas üles-alla volpsama. Ta ihkas, et saaks selle kõrist välja rebida. Järgmisena saabus kõige südametum karistus – asi, mille osas ei saanud ta midagi teha. Ta hääl murdus. Tema mahe hele hääl asendus madala jõulise mehehäälega. See tekitas temas vastikust ja ehmatas teda iga kord, kui ta kõnelema hakkas. Ta muutus vaikseks ja rääkis ainult viimases hädas, kui oli enne kõik muud võimalused ammendanud. Ta lakkas laulmast. Kui ta muusikat kuulas, siis võis igaüks, kes sellele tähelepanu pööras, kuulda kõrget vaevukuuldavat putukalikku pininat, mis näis pärinevat justkui tema pealael asuvast nõelatorkesuurusest avast. Mitte mingisugune veenmine, isegi mitte ustad Hameedi veenmine, ei suutnud Aftabist enam ühtegi laulu välja meelitada. Ta ei laulnud enam kunagi, välja arvatud nendel kordadel, kui ahvis pilkavalt järele hindi filmilaule sündsusetutel hijra kogunemistel või kui nad sööstsid (oma tööülesandeid täites) tavaliste inimeste pidude sekka – pulmapidude, sündide tähistamiste, soolaleivapidude sekka –, tantsides ja lauldes oma metsikutel karedatel häältel, jagades õnnistusi ja ähvardades peokorraldajatele piinlikkust valmistada (oma moonutatud suguelundite paljastamisega) ja rikkuda sündmuse meeleolu needuste ja mõeldamatute nilbuste demonstreerimisega, kui neile selle mittetegemise eest ei makstud. (Seda Razia mõtleski, kui ütles badtameezi, ja sellele viitas ka Nimmo Gorakhpuri, kui ütles: „Oleme šaakalid, kes toituvad teiste inimeste õnnelikkusest, oleme Õnnelikkuse Õgijad.” Ta kasutas selle kirjeldamiseks fraasi Khushi-khor.)

      Kui muusika oli Aftabi hüljanud, siis ei olnud tal enam ühtegi mõjuvat põhjust, miks jätkata elamist seal, mida enamik tavainimesi pidas pärismaailmaks – hijra’d kutsusid seda Duniya’ks, Maailmaks. Ühel ööl varastas ta natuke raha ja mõned õdede kenamad riided ja kolis Khwabgah’sse. Jahanara begum, kes ei olnud kunagi tuntud tagasihoidlikkuse poolest, marssis südilt kohale, et poeg koju viia. Aftab keeldus lahkumast. Ema läks lõpuks koju, kui oli sundinud ustad Kulsoom Bid lubama, et Aftab peab kandma vähemalt pühapäeviti tavalisi poisterõivaid ja et ta saadetakse koju külla. Ustad Kulsoom Bi püüdis lubadusest kinni pidada, kuid selline elukorraldus kestis vaid paar kuud.

      Nõnda astuski Aftab viieteistaastasena vaid paarisaja meetri kaugusel kohast, kus ta perekond oli sajandeid elanud, läbi tavalise ukseava teise universumisse. Oma esimesel õhtul Khwabgah’ püsielanikuna tantsis ta siseõues kõigi lemmikfilmist pärit lemmiklaulu järgi – filmist „Mughal-e-Azam” pärit laulu „Pyar Kiya To Darna Kya” järgi. Järgmisel õhtul anti talle väikese tseremoonia käigus üle roheline Khwabgah’ dupatta ning ta pühendati reeglitesse ja rituaalidesse, mis tegid temast ametliku hijra kogukonna liikme. Aftabist sai Anjum, ustad Kulsoom Bi jünger Delhi gharana’s, ühes riigi seitsmest regionaalsest hijra’de gharana’st,