Mark naeratas ja tema ilme leebus. “Ma mäletan teie ema väga hästi. Ta oli…” Tema hääl vaibus. “Me peaksime rääkima. Tulge minu kabinetti.”
Enne kui Dani jõudis end liigutada, tõkestas Alex tal tee. “Sa ei saa seda teha,” ütles ta senaatorile. “Sa ei saa temaga eraviisiliselt kohtuda. Kust sa tead, et ta pole ajakirjanik? Või opositsioonist? See võib lõks olla.”
Mark vaatas Alexi otsast Dani otsa. “Kas see on lõks?” küsis ta Danilt.
“Ei. Mul on isikuttõendav dokument, kui te tahate mu tausta kontrollida.” Viimane pakkumine oli Alexi pihta sihitud.
“Tahan küll,” ütles too jahedalt ja sirutas käe välja.
“Ta eeldate, et ma annan oma isiklikud andmed kohe praegu teie käsutusse?” küsis Dani teadmata, kas mehe tõhus tegutsemine peaks talle muljet avaldama või peaks ta oma terava kontsa mehele säärde virutama.
“Te soovite senaatoriga vestelda. Võtke seda julgeolekutagatisena.”
“Ma ei tea, kas see on vajalik,” ütles Mark rahulikult, kuid ei üritanud Alexit takistada.
Dani võttis käekotist rahakoti ja tõmbas sellest juhiloa.
“Teil ei juhtu passi kaasas olema?” küsis Alex.
“Ei, aga võib-olla tahate mult sõrmejäljed võtta?”
“Ma teen seda hiljem.”
Danil oli tunne, et mees ei teinudki nalja.
Mark vaatas ühe otsast teise otsa. “Olete lõpetanud?”
Dani kehitas õlgu. “Küsige draakonipoisilt.”
Alex noogutas. “Tulen teie juurde kohe, kui leian mõne IT-inimese, et tõendada selle ehtsust.” Ta lehvitas Dani juhiluba.
“IT-inimese?” küsis Dani senaatori järel viimase kabinetti minnes.
“Infotehnoloogia. Üllatav, mida kõike nad arvutiga teha suudavad.” Mees naeratas ja sulges Dani järel ukse. “Või ehk mitte. Sa oled arvutiasjades ilmselt väga kirjaoskaja. Ma soovin, et mina seda oleksin. Ma oskan nii palju, et hakkama saada, aga pean aeg-ajalt ikka Alexile helistama, et ta mind hädast välja aitaks.”
Mark viipas ruumi tagumises osas oleva puhkenurga poole. Seal oli kaks kulunud diivanit, paar tooli ja diivanilaud, mis nägi välja, nagu oleks see üliõpilas- korporatsiooni majas aega teeninud.
“Võta istet,” pakkus senaator.
Dani istus ühe diivani servale ja vaatas ruumis ringi.
See oli suur avatud akendeta ruum. Selles polnud midagi kummalist arvestades, et kampaania peakontor asus laohoones. Seninähtu põhjal ei pidanud senaator vajalikuks välistele asjadele suuri kulutusi teha. Kirjutuslaud oli vana ja kriimuline ning ainsaks värvilaiguks seinal olid riigi erinevaid piirkondi kujutavad suured kaardid.
“Kas sa kandideerid tõesti presidendiks?” küsis Dani. Et keegi, keda ta just oli kohanud, võiks seda teha, oli enam kui üllatav. See oli lihtsalt kummaline.
“Me uurime seda võimalust,” ütles Mark istudes diivani vastu toolile. “See siin on ajutine peatuspaik. Kui paistab, et mu kampaania saab hoo sisse, kolime paremini ligipääsetavasse kohta, aga miks praegu ilmaasjata raha raisata…”
“Asjalik mõte.”
Mark kummardus ja toetas käsivarred põlvedele. “Ma ei suuda uskuda, et sa oled Marsha tütar. Kui palju sellest ongi? Kolmkümmend aastat?”
“Kakskümmend kaheksa,” ütles Dani ja tundis, et punastab. “Ehkki sinu jaoks ilmselt pigem kakskümmend üheksa.”
Mark noogutas aeglaselt. “Ma mäletan viimast korda, mil ma teda nägin. Me sõime kesklinnas lõunat. Mäletan täpselt, kuidas ta välja nägi. Nii kaunis.”
Mehe pilgus oli vari, nagu oleks ta unustanud end minevikku, mida Dani ettegi ei osanud kujutada. Tal oli nii palju küsimusi ning ta ei suutnud ühtki neist esitada.
Mark polnud tol ajal abielus, aga tema ema oli. Dani mäletas vaevu oma vanemaid. Mees, keda ta alati – või vähemalt seni, kuni ta paar kuud tagasi vastupidist teada sai – oma isaks oli pidanud, oli vaevalt enamat kui hägune kujutis.
Ent Dani leidis end ikka temale mõtlemast, arutlemast, millal tema ema lakkas meest armastamast ja kas Mark Canfield oli seda otsust mõjutanud.
“Ma ei saanudki teada, miks ta asjale lõpu tegi,” ütles Mark vaikselt. “Paar päeva pärast seda lõunasööki helistas ta mulle ja ütles, et ei saa minuga rohkem kohtuda. Ta keeldus põhjust ütlemast. Üritasin temaga ühendust võtta, aga ta oli koos poistega minema sõitnud. Ta kirjutas mulle ja ütles, et mõtles suhte lõpetamist tõsiselt. Ta soovis, et ma oma eluga edasi läheksin, leiaksin kellegi, kellega mul võiks tõeline suhe olla.”
“Ta lahkus, sest ootas mind,” ütles Dani.
See hetk oli liiga ebareaalne, mõtles Dani. Ta oli mõelnud, milline saab olema tema esimene jutuajamine Markiga, aga nüüd, kui see käes oli, tundis Dani end peaaegu eemalolevana.
“Ma arvan sedasama,” ütles Mark.
“See tähendab, et sa oledki minu bioloogiline isa.”
Enne kui Mark vastata jõudis, avanes kabineti uks ja sisse astus naine. Ta heitis Danile kiire pilgu ja vaatas Markile otsa.
“Senaator, teile helistab härra Wilson. Ta ütleb, et teate, milles asi, ja et sellega on kiire.”
Mark raputas pead. “Tema ja minu definitsioonid kiirest on erinevad, Heidi. Ütle, et ma helistan talle hiljem.”
Veidi üle neljakümnene kaunis Heidi noogutas ja lahkus kabinetist.
Mark pöördus uuesti Dani poole. “Ma usun, et suure tõenäosusega olen ma sinu bioloogiline isa.”
Sekkumine oli Danit häirinud. Tal läks hetk aega, et end sisemuses mäslevast emotsionaalsest tormist koguda. Aga senaator paistis asjasse väga rahulikult suhtuvat.
“Sa ei teadnud minust varem?” küsis Dani.
“Sinu ema ei öelnud mulle midagi ja mul ei tulnud kunagi pähe, et ta oleks võinud rase olla.”
Ja kui oleks tulnud? Aga enne kui Dani jõudis selle küsimuse esitada, avanes uks uuesti ja Alex astus sisse.
“Ma tegin tema kohta esialgse taustakontrolli,” ütles ta üle kabineti tulles. Ta jäi Dani ette seisma ja vaatas tema poole. “Kuritegusid pole.”
“Sa tahad öelda, et süüdimõistev otsus eelmise nädala pangaröövi eest pole veel andmebaasi jõudnud? FBI-l on praegu käed tööd täis.”
“Mina ei leia selles olukorras midagi lõbusat,” ütles Alex.
Dani tõusis püsti. Ohtlikest kontsadest hoolimata oli ta Alexist ikka oma viisteist sentimeetrit lühem. “Arvad, et mina leian? Arvasin kogu elu, et olen üks inimene, ja järsku võin ma hoopis keegi teine olla. On sul aimu, mis tunne on kogu oma olemasolu kahtluse alla seada? Mul on kahju, kui minu isaotsingud sinu päevaplaani segavad.”
Dani oli vihane. Alex nägi tuld tema pilgus. Peale selle oli naine hirmul. Ta püüdis seda peita, aga see oli silmnähtav, vähemalt Alexile. Väga väikesena oli Alex kogenud, mida tähendas elada pidevas hirmus, ning võime seda teistes inimestes ära tunda polnud teda kunagi maha jätnud.
Kas naine oli see, keda ta väitis end olevat? Tema ajastus muutis Alexi tavalisest kahtlustavamaks , seda enam, et ta oli nii kasvatuse kui loomu poolest ettevaatlik inimene. Tema usaldus tuli ära teenida ja kui seda kord peteti, polnud seda võimalik tagasi saada. Ta kahtles, kas Dani Buchanan sai midagi teha, et tema usaldust ära teenida.
Alex uuris naist, otsis senaatoriga sarnaseid jooni. Need olid olemas nii naise naeratuses kui tema lõuajoones. Aga kui paljud suvalised võõrad meenutasid