Inimesed on hakanud üksteise puuviljavaagnaid kontrollima.
Tuules ja vihmas tegin väikse sõidu oma invaskuutriga ja nägin esimesi nartsisse õitsemas. Kes ei usu, sellele ütlen, et mururibal Kamperfoeliewegi lõpus. Lumikellukesi nägin juba eelmisel nädalal, selles pole midagi iseäralikku, aga nartsissid jaanuarikuus peavad küll peast segi olema.
Tahaksin, et vee peal oleks nii paks jää, et saaks skuutriga üle sõita. Esimest korda pärast pikki aastaid julgeksin jälle jää peale minna. Tuleb leida sobiv koht, kus saab jää peal ülesalla sõita. Nii vahva oleks näiteks teekond Volendamist üle Gouwzee Markenisse. Geert lubas oma Ferrari-skuutriga kaasa tulla.
Neljapäev, 15. jaanuar
Täna oli liftis mandariin.
„Kas me mitte just ei harjunud natuke nende õuntega ära – ja nüüd veel see,” ohkas proua Schaap.
Puuvili on kõige tähtsam vestlusteema nii kohvi- kui teelauas. Mõned siin lähevad täitsa närvi. Nad usuvad, et see on märk suurest katastroofist.
„See on ainult mandariin, mitte pomm,” rahustas õde inimesi.
Vedasime Evertiga kihla. Mina arvan, et keegi personalist poetab salaja puuvilju laiali, Evert on veendunud, et süüdlaseks on mõni majaelanik. Kihlveo panus on raamat kaotaja valikul. Evert pidi vanduma, et tema pole ühtki puuvilja kuhugi pannud. Algul tahtsime kihla vedada selle peale, mis järgmisena leitakse, aga me ei usaldanud teineteist kopika eestki. Kui näiteks tema oleks ennustanud, et see on banaan, siis oleks lähikonnas kuskilt lillekastist banaan leitud.
Vahepeal sai personal Stelwagenilt ülesandeks eriti tähelepanelik olla. Seda kuulsin ma proua Moraleselt. Ta asus alles hiljuti hooldajana tööle. Lobisemishimuline hispaanlanna, kel on minu vastu nõrkus. Paljud tema laused algavad nii: „Ärge kellelegi rääkige, aga…” Sinna juurde peate ette kujutama naljakat hispaania aktsenti.
Tema näol on mul nüüd ehk jälle kasulik „hästi informeeritud allikas” personali hulgas. Varem täitis seda osa mu hea sõbranna Anja Appelboom, kes töötas varem pikka aega Stelwageni kontoris ja varustas mind korrapäraselt infoga, mis polnud majaasukatele mõeldud. Stelwagen saatis Anja enneaegselt pensionile.
Majaasukate informeerimisel hindab meie austatud direktriss kõrgelt arusaama, et teadmatus on õnnistus. Mul on mulje, et Stelwagen mõtleb tõemeeli, et meid ei tohi koormata teadmistega, mis närvi ajavad. Ta ei võta vanu inimesi täie eest, ja ega ta ainuke pole. Mina näiteks olen temaga mitmel puhul nõus. Kui inimesi aastaid kohelda nagu väikelapsi, hakkab enamik neist iseenesest väikelapse moodi käituma.
Reede, 16. jaanuar
Majaasukate vitaalsus pole eelmise aastaga kahjuks sugugi tõusnud. Kõige nõrgemad ja vanemad langesid välja ning nende asemele ei tulnud mitte heas vormis 70-aastased, vaid meil oli au tervitada põduraid, kõvasti üle kaheksakümneseid vanakesi.
Siinviibimise lühirekord on ühe proua nimel, kelle nimegi me teada ei saanud. Ta sisenes eesuksest ratastoolis ja lahkus majast poolteist päeva hiljem tagaukse kaudu puusärgis. Võibolla oli ümberkolimine talle emotsionaalselt lihtsalt liig.
„Ta jõi ühe tassi teed, ühe!” ütles proua Duits oma neli korda.
„Ja siis?” ütles Bakker. Samuti neli korda.
Keegi tundis huvi, kas lahkunu pidi sellele vaatamata terve kuu üüri ära maksma.
Uute suuniste kohaselt võetakse inimesed hooldekodusse, kui nad endaga vaevu toime tulevad ja seega hooldust vajavad. Meie uued asukad on juba saabudes sent surmale või põetusosakonnale võlgu.
Hea tervisega majaelanikud on vähemuses. Keskmine vanus on 90 aasta ringis. Inimesed vahetuvad aina kiiremini. Rõõmsamaks olukord ei lähe.
Asutuse „võimlast”, kasutamata kontoriruumist, leiti ananass. Ilmselgelt toimub üleminek suurematele puuviljadele.
Naljakas, kuidas midagi nii tühist nagu märkamatult poetatud puuvili, võib nii suurt ärevust külvata. Tavaliselt on meie maja asukatele ka kõige hullemad vandenõuteooriad lapsemäng, kuid nüüd on neil suu vett täis. Midagi ei oska peale hakata. Asi on liiga hull.
„Ma ei mõista. Kes küll sellist asja teeb?” Niisugust mõttearendust kuuleb kõige rohkem.
Tore oleks, kui müsteerium lakkaks, nii et korraldaja jääks igaveseks saladusse. Kihlveo suhtes oleks sellest muidugi kahju.
Laupäev, 17. jaanuar
Karmimad vastuvõtukriteeriumid viivad vältimatult hooldekodude tühjaksjäämiseni. Aastaks 2020 peab kahetuhandest hooldekodust kaheksasada, see tähendab üks asutus kahest ja poolest, suletud olema. See tähendab ühtlasi, et viie aasta jooksul tuleb tahes-tahtmata ära kolida, sest juhatus ei oota maja sulgemisega, kuni viimane elanik kõrvad pea alla paneb.
Poolteist aastat tagasi ehmatati meid siin ümberehitusplaanidega. Kõik hingasid kergendatult, kui need vastu taevast lendasid. Kergendus ei pruukinud aga olla õigustatud. Talupojamõistus ütleb mulle, et kui maja ümber ehitama ei hakata, siis seisab ta suure tõenäosusega lammutamisele minevate objektide nimekirjas.
Kavatsen selles huvitavas küsimuses lähiajal proua Stelwageni poole pöörduda ja selgust saada.
Kaebame küll igasuguse tahteotsuse piiramise üle, mis meile siin osaks saab, kuid alati võib hullem olla. Lehes kirjutatakse, et keegi Sientje van der Lee (91) ei tohi enam oma vanadekodu korteri rõdul taimi kasvatada, sest aknapesijale on need kaks korda aastas tülinaks ees. Ja pealegi kukub neilt aeg-ajalt lehti maha. Tal kästi taimed rõdult ära võtta. Sientje on eluaeg olnud talunaine. Ta halab: „Mul on vaja rohelust enda ümber,” ja asub kõhklematult tegutsema: riputab üles plakati „KÄED EEMALE MINU TAIMEDEST”. Selliste probleemide kõrval hakkab isegi ärevus Pariisi ja Belgia rünnakute pärast veidi kahvatuma.
Pühapäev, 18. jaanuar
Homme õhtul on Vakumisu koosolek. Päevakorras on restoranikülastuste plaani väljatöötamine ja väljasõitude uus ajakava.
Talveuni kestis piisavalt kaua. Aeg liigutama hakata. Koosolek toimub Geerti juures, kes oma sõnul on „laialdasi ettevalmistusi tegemas.”
Hooldusküsimuse ülekandmine riigilt omavalitsustele oli peale tavalise kokkuhoiu mõeldud selleks, et sõnaõigus oleks hoolduse saajatele lähemal.
Kokkuhoid õnnestus küll suurepäraselt, aga detsentraliseerimine kannatab. Omavalitsuste nõukogud, kel ühtäkki täisvoli käes, otsustasid nimelt massiliselt jälle redetsentraliseerima hakata. Raha kokkuhoidmiseks löövad kümned omavalitsused käed ja teevad koostööd, et hooldusteenust odavamalt sisse osta.
Nii et ühe ministri asemel on „hooldussektoris” nüüd, ära sa ütle, 37 volinikku 37st linnast ja külast. Neid ei kontrolli mitte 150 parlamendiliiget, vaid 500 nõukogu liiget, kes kaitsevad näiteks Lutjebroeki hoolekandeasutuse huvisid. Näha saab, mida see meile toob.
Arvan muide, et päris Lutjebroeki elanikel on pideva löögi all olemise tõttu juba ammu rusikad püsti – miks just nende küla nime alati näiteks tuuakse, kui mingit pärapõrgut mõeldakse.
Sõber Edward tundis huvi, miks õigupoolest ei tohi prohvet Muhamedi pildil kujutada. Hea küsimus, millele keegi vastust ei teadnud. Everti arvamus, et ehk „vaatab prohvet kõõrdi nagu melon”, lükati elavalt tagasi, kuna ta ei osanud midagi kosta vastuküsimuse peale, et kui kõõrdsilmne melon siis on.
Märkamatult jõudsin jälle puuviljade juurde tagasi. Eile leiti toidukambrist banaan. Käivad jutud, et personal peab süüdlasele klaperjahti. Seni veel tulemusteta. Direktriss kutsus elanikke üles rahu säilitama. Niisugused üleskutsed mõjuvad tavaliselt vastupidiselt, seda peaks Stelwagen ometi juba teadma.
Esmaspäev, 19. jaanuar
Nädalavahetusel olid linnuloendamise päevad. Vägisi meenus kadunud sõbranna