Kolmapäev, 31. detsember 2014
Statistika järgi on mehel, kes aasta viimasel päeval on 85 aastat vana, umbes 80 protsenti tõenäosust näha ära ka järgmise, 2015. aasta 31. detsember. Toetun siinkohal Hollandi Rahvatervishoiu Instituudi kodulehe andmetele.
Annan oma parima, aga ärge pahandage, kui päevik, millega homme alustan, aasta lõpuni välja ei vea. Võimalus on üks viiele.
Neljapäev, 1. jaanuar 2015
Evert eelistas oma ilutulestikuraketi koerajunni, või veel parem, hobusesõnniku sisse pista, aga viimast pole enam eriti leida. Tal on ilmatu kahju, et paugutajad olid varem palju väiksemad kui praegu.
„Ratastoolis on mul suur võimalus iseennast õhku lasta, aga muidu paneks küll hea meelega paar põmakat fuajeesse.” See oli tema panus juba päevi kestnud diskussiooni ilutulestiku ümber.
Vaatamata vanadekodu elanike petitsioonile ei liigutanud direktriss proua Stelwagen sõrmegi, et maja ümbrusse ilutulestikuvaba tsooni saada. Lühikeses selgituses teadetetahvlil arvas ta selle antud hetkel „importuunne” olevat. Mõned asukad leidsid, et mingi iva siin on, eriti need, kes ei teadnud, mida see sõna tähendab. Teised arvasid, et Stelwagen ei tahtnud lihtsalt omavalitsuse käest pähe saada.
Klubi Vanad, Kuid Mitte Surnud, lühendatult Vakumisu, tähistas aastavahetust Everti korteris, kus sai keeta ja küpsetada. Vanadekodu tubades selline tegevus lubatud ei ole. Kui aga liikmeskonnas on sellised eks-tippkokad nagu Antoine ja Ria, siis ei tohi ühtki võimalust kokkamiseks mööda lasta.
Kolmveerand kaksteist asusime ühiselt teele Graeme’i toa poole, mis asub kõige kõrgemal, viiendal korrusel. Tema rõdult imetlesime tulevärki ning mässumärgina direktsiooni vastu süütas Evert meie kõigi nimel illegaalse tulenoole. See oli väga ilus.
Ootame huviga, kes on see majaasukas, kes meid reedab.
Edward pakkus, et kui jama peaks tekkima, ilmub ise direktrissi vaibale. Ta lubas seal veel pudikeelsemalt rääkida kui tavaliselt. Ja järgmisel Vakumisu koosolekul meile kirjaliku aruande esitada.
Ühesõnaga, meeleolu oli suurepärane.
Kell kaks olin voodis. Viimati jäin nii hilja peale paar aastakümmet tagasi. Tubli, Hendrik.
Reede, 2. jaanuar
Terve eelmine aasta, 2014, on üks suur lünk. Üle-eelmisel aastal aga tegin iga päev truult oma päevikusse sissekandeid. Üks (või poolteist) tundi kirjutamist tekitas tunde, et olen kasulik ja mind vajatakse. Elu vanadekodus iseloomustab ehk kõige paremini kohustuste puudumine. Kõik korraldatakse sinu eest ära. Mõelda pole vaja. Sa võid elu endale sisse kühveldada nagu pudingit, ühtegi tükki pole sees. Suhu, kõhtu – ja korras.
Meil on küllalt asukaid, kes on pideva täispakett-puhkusega rahul, kuid minu ja mõnede mu sõprade puhul ei aita tegevusetu olesklemine hooldekodus igapäevasele õnnetundele kuidagi kaasa.
Otsustasin 2015. aastal hakata uuesti päevikut pidama. Esiteks on mul siis iga päev kindel kohustus. Teiseks sunnib see mind ärksust säilitama, pakub silmadele ja kõrvadele tegevust ning paneb mind jälgima sündmusi nii meie hooldekeskuses kui kogu ülejäänud maailmas. Ma panen oma ajud iga päev tööle ja hoian mõtted kenasti reas. Ajugümnastika hoiab vaimu virge. Eelmisel aastal mõtlesin päris tihti, kui kahju sellest on, et ma enam midagi üles ei kirjutanud, kui mõni vanainimene taas kord kahte ämbrisse korraga astus, personal sellest suure segaduse tekitas või direktriss oma alamate üle liiga kõrgilt valitses. Mul tuli kirjutamistuju jälle tagasi.
Laupäev, 3. jaanuar
Üks hooldekodu direktor andis ajalehes oma ausa arvamusega head eeskuju: „Ootusi, mis ühiskond endale professionaalse vanurihoolduse suhtes loonud on, ei saa tänastes tingimustes ellu viia.”
Teisisõnu: ei saa vältida, et aeg-ajalt jääb mõni mähe õigel ajal vahetamata, mõni protees läheb kaduma või kellegi peab mõneks ajaks voodi külge kinni siduma. Pahasti küll, aga nii kahjuks on. Kui kõik valjuhäälsed süüdistajad, kõik sensatsioonihimulised ajakirjanikud ja kõik 32 instantsi, kes hooldusasutusi kontrollivad, mingit muutust tahavad, siis peavad nad enamikku hollandlastest veenma, et nende hoolduskindlustuse makseid tuleb kõvasti tõsta. Edu!
Ma kavatsen selle artikli isiklikult direktrissile edasi anda.
See vast paneb teid imestama, mis? Tubli Hendrik on kadunud. Ei saa küll veel ka rääkida Hendrik Uljast, aga aasta tagasi, Eefje matustel, otsustasin oma pidevale ettevaatlikkusele lõpu teha. Ma ütlen järjest sagedamini tõe otse välja, ja see on enamasti oivaline tunne. Enne küll neelatan mitu korda, süda klopib kurgus ja hetkeks löön kõhklema, kuid siis hüppan kõrgelt, pea ees, sügavasse vette, et hõisates taas pinnale tõusta. Seejuures on äärmiselt hädavajalik Vakumisu liikmete toetus. Eelkõige Evert, mu parim sõber, kel pole ühtlasi mingeid raskusi tõe väljaütlemisega, on minu kindel linn ja varjupaik.
Ka tänavu ennustatakse jubedat talve. Vaatamata kõigile eelnevatele valeennustustele jääkülmade talvekuude kohta võetakse ka seda prognoosi jällegi äärmiselt tõsiselt. Majaelanikud on hoolsalt varusid kogunud. Kapid on küpsiseid, šokolaadi, karastusjooke ja WC-paberit pungil täis. Seda viimast alates ajast, mil pidime kokkuhoiukaalutlustel ise oma tualettpaberi muretsema. Sestsaadik ollaksegi pühkimisega keskmiselt palju kokkuhoidlikum, koos kõigi kaasnevate tagajärgedega. Mis paberi pealt kokku hoitakse, tuleb kulutada lisakoguse pesupesemisvahendi peale.
Pühapäev, 4. jaanuar
Direktriss proua Stelwagen ei imesta enam, kui ma talle mõne ajaleheartikli annan või muidu ootamatult läbi astun.
Stelwagen ei tunne muud huvi kui omakasu: tema enda hea maine. See saavutatakse rahuga tema majas ja rahulolevate asukatega. Ta teab, et ma seda tean. Ta teab ka, et minul on seljatagune, mida ei tasu alahinnata, ja nii ta seda ka ei tee.
Tüli direktrissi ja Vakumisu vahel on peenekoeline ja ettevaatlik, kord pisike võit ühele, siis jälle teisele. Kellelgi pole kasu avalikust sõjapidamisest. Selleks on huvid liiga kõrged.
„Tänan väga, härra Groen. Kas te leidsite jälle midagi, mida ehk saame siin kenasti ära kasutada?”
„Tõepoolest. Huvitav artikkel ühest teie kolleegist. Ootustest hoolduse suhtes ja avameelsest lähenemisest.”
„Avameelsus – selle eest ma seisan kindlalt, avameelsus igal pool, kus võimalik. Ning alati üldiste huvide teenistuses.”
„ Üldised huvid on nagu müts, mille alla mahub nii mõndagi, proua Stelwagen.”
„Täiesti nõus, härra Groen.”
Umbes niimoodi käivad kõik meie vestlused. Enamasti pean seejärel närvivapustusest toibuma, aga sellega saab hakkama. Natuke adrenaliini õigel ajal ei tee paha.
Esmaspäev, 5. jaanuar
Eile lõuna ajal oli ilus ilm, seega katsetasin, kas teen veel oma pingiringi ära. Pingini nr 1 on 400 meetrit, pingini nr 2 veel 600 meetrit ning lõpuks jälle 400 meetrit, et koju jõuda. Vahemaad tähendasin ligikaudselt üles.
Tegin ringi ära mõningaste pingutustega. Minu tegevusraadius on nüüd juba aasta otsa stabiilne ja võib rahus nentida, et antud juhul tähendab paigalseis edasiminekut.
Minu kohta kehtib ütlus, et kiireim viis kuhugi kohale jõuda on hästi pikkamööda minna. Siis ei kuku teel ühest pingist teiseni maha. Üliaeglaselt edasi liikumine ja samal ajal reipalt enesekindla näo tegemine ei tule veel eriti hästi välja. Ma keeldun rulaatorist ja usaldan keppi, mis oli kunagi minu isa oma ja mida ma natuke liiga kõrge kaarega õhus viibutan. Peale selle püüan ma pinkidel istudes olla nii erksa ilmega kui võimalik. Edev Hendrik. Jumal teab, mispärast.
Igapäevane päevikukirjutamine hakkab jälle meeldima. Mul on hea meel, et uuesti sule haarasin, ja kahetsen, et selle vahepeal nurka viskasin.
Nagu mu naine varem öelda tavatses: „Sul hakkab kõige rohkem kahju asjadest, mis sul tegemata jäid.”
Järgmistel päevadel hakkan tagantjärgi kirja panema tähtsamaid sündmusi, mis tol kaotsiläinud 2014. aastal vanadekodus toimusid.
Teisipäev, 6. jaanuar
2014. aasta