Mortensen noogutas.
„Ära minult küsi, miks. Aga see annab lootust, et võime sellelt näpujälgi leida.”
Wisting istus mõnda aega kotti enda ees hoides. Miks oli surnud mees flaieri eest niimoodi hoolt kandnud, kerkis temas küsimus, aga ta hoidis selle endale.
„Veel midagi?” küsis ta ja pani kilekoti käest. Espen Mortensen oli pannud fotoaparaadi tooli kõrvale maha. Nüüd tõstis ta selle üles ja võttis sülle.
„Natuke vara öelda, kas sellel mingi tähendus on,” ütles ta, „aga mul on mõned fotod.”
Mortensen vajutas kaamera seadeid, haaras siis objektiivist ja keeras tagaküljel oleva ekraani Wistingu poole.
Surnud mees oli ümber keeratud ja lebas nüüd seljal. Enamus näo nahast ja kudedest oli kahjustatud. Kohast, kus olid olnud suu, nina ja silmad, olid järel vaid tühjad augud, kuid osa vasakust kõrvast ja põsest, mis olid olnud vastu maapinda, olid jäänud puutumata. Tuvastamatu, mõtles Wisting, kuid siiski arusaadavalt inimese säilmed.
Mortensen keris pildirida edasi ja peatus kaadril surnu paremast käest. See oli olnud kaitstult rinna all ja suhteliselt hästi säilinud, kuid mitte nii hästi, et näpujälgi oleks võtta saanud. Kuivanud nahajäänused katsid kahvatuid luuotsi. Ei sõrmuseid ega käekella, märkas Wisting. Küüsi polnud, laiba mustjad sõrmed olid kokku pigistatud, kangestunud käsi justkui haardes millegi ümber, millest ta isegi surmas ei olnud nõus loobuma. Talle torkas nende kokkusurutud sõrmede vahelt midagi silma. Kinnituse leidmiseks heitis ta pilgu Mortensenile.
„Juuksed,” noogutas teine. Järgmisel fotol oli see veel ilmsem. Mehe haardes olid mõned blondid juuksekarvad.
Wisting nõjatus tooli seljatoele ja uskus, et ekspert tõlgendas sarnaselt temale. Surnud mees oli võidelnud. Võidelnud elu eest. Mees fotol oli kaotanud, aga mitte tapjale vastupanu osutamata.
7
Line ärkas pikkamisi, lebas voodis ja kuulas tänavalt kostuvaid liikluse summutatud helisid. Siis heitis ta teki kõrvale ja sirutas jalad voodist välja. Põrand oli külm, ta tõmbas paari karvaseid sokke jalga ja tuikus unisena kööki.
Tema talviselt heledat ihu kattis kananahk. Ta haaras endal vasaku käega ümbert kinni ja läks aknale, et näha, kui palju öö jooksul lund on tulnud. Sadu oli lakanud ilmselt mõned tunnid pärast magama heitmist, kuid siiski oli selle ajaga sadanud ligi pool meetrit. Tema auto kõnnitee ääres oli vaevu nähtav. Lumekoristusmasinad olid selle korralikult lumme pakkinud. Üks väiksem masin puhastas parajasti kõnniteed. Mees koeraga sumpas tee serva ja lasi selle mööda. Klaasile tekkis hingeaurust laik, kui Line aknal seisis, vaadates masina katusel olevat vilkurit, mis majaseintele kollast plinkivat valgust heitis.
Hallid pilved rippusid madalal. Termomeeter näitas miinus ühte. See tähendas, et lumi oli märg ja raske. Ta pani kohvimasina tööle ja lootis, et emb-kumb naabritest, kes tema ette või taha on parkinud, sõidab minema enne teda. Duši alla polnud niikuinii mõtet minna enne, kui ta oma auto lume alt välja on kühveldanud, seepärast tõmbas ta selga paksu kampsuni. See kuulus tegelikult Tommyle ja oli siia jäänud ajast, mil ta kaks aastat tagasi välja kolis. Nad olid küll hiljem kohtunud ja Linel oli olnud mitmeid võimalusi kampsun tagastada, aga miski hoidis teda tagasi. Ehkki ajast, mil Tommy seda viimati kandis, oli möödunud terve igavik, tundus Linele, et ta tundis sellel ikka veel mehe lõhna. Kui igatsus talumatuks muutus, tõmbas ta kampsuni selga, mis oli etem kui mehele helistamine. See oleks vaid tundeid lõkkele puhunud. Oli ju Line otsustanud: Tommy Kvanter ei ole mees, kellega ta oma elu jagada sooviks. Line soovis peret luua, tahtis meest, keda saaks usaldada, kes oleks vastutustundlik ja turvaline. Tommy ei vastanud ühelegi neist. Ta oli muretu ja ligitõmbav, ning Line oli mõistnud, et mees polnud talle sobiv. Selline oli lugu maha unustatud kampsuniga, millega ta teeb lõpu niipea kui tema ellu midagi uut ilmub.
Kohvimasin korises õrnalt ja ajas välja kuuma auru. Line võttis kruusitäie endaga köögilaua äärde, istus ja põimis sõrmed ümber tassi. Korteris oli jahe.
Ta avas arvuti kaane ja viskas pilgu netiuudiste esiküljele. Lumele
on lisa oodata, seisis esilehe uudisena. Ta ei suutnud seda lugeda ja kontrollis selle asemel üle oma meilid.
Saabunud oli vastus järelpärimisele, mille ta toimetuse faktiuurijatele oli teinud. Nad olid saanud rahvastikuregistrist väljavõtte, mis kinnitas isa poolt räägitut, et Viggo Hansenil puudus pere. Ta oli sündinud Stavernis veebruaris 1950 ja elanud Herman Wildenvey tänaval alates maja valmimisest aastal 1964. Isa oli surnud 1969, ema siis, kui Viggo Hansen oli 24aastane. Rohkem nende aadressil elanikke registreeritud ei ole olnud. Selle kohta, kus ta oma esimesed 14 aastat elas, info puudus. Line teadis, et vanemad isikuandmed ei olnud lihtsalt elektrooniliselt kättesaadavad, ja juhul kui tal on tarvis infot, mida netist ei leitud, tuleks tal hakata tuhnima paberarhiivides. Kuna Viggo Hansen oli sündinud Stavernis, oli põhjust uskuda, et ta oli elanud kogu oma elu samas piirkonnas.
Line kogemuse järgi olid inimesed alati parimad infoallikad. Eile õhtul oli ta viimase asjana salvestanud maksukaartide registri otsingutulemused nende isikute kohta, kes olid sündinud Viggo Hanseniga samal aastal ja on siiani Staverni elanikud. Ta oli leidnud 56 vastet. 28 naist ja 26 meest, kellest üks oli Viggo Hansen ise. Nimekirjas oli mitmeid tuttavaid nimesid, kelle kohta Line kindlalt teadis, et nad on püsivalt Stavernis elanud ja peaksid oskama talle midagi Viggo Hanseni kohta rääkida. Nende hulgas oli ka üks kunstnik, keda ta oli siis, kui ta veel kohalikus lehes töötas, seoses ühe näitusega intervjueerinud. Lisaks üks advokaat, kelle nimi oli Realfsen ja üks õpetajanna.
Kunstniku nimi oli Eivind Aske. Line sisestas selle otsingusse ja leidis tema kodulehe. Aske oli illustraator, maalikunstnik ja graafik, kellel olid Stavernis nii oma galerii, ateljee kui trükikoda. Line tundis ära ekraanile ilmunud pildid. Enamus neist olid tumeda värvipliiatsiga joonistatud laste portreed. Neis väljendus pehmus ja tundelisus.
Lehe alumises servas olid toodud nii mehe telefoninumber kui e-maili aadress. Ta valis numbri. Mees vastas praktiliselt kohe.
Line tutvustas ennast ja lisas selgituseks, et on teda mõned aastad tagasi intervjueerinud, kuid töötab nüüd VGs. Eivind Aske kinnitas, et ta mäletab intervjuud ja uuris, millega saaks kasulik olla.
„Ma lootsin, et võin esitada teile mõned küsimused Viggo Hanseni kohta,” ütles ta.
„Kelle?”
„Viggo Hanseni,” kordas Line. „Ta on küll praeguseks surnud, kuid te olite ühevanused ja ma mõtlesin, et olete ehk koos koolis käinud?”
Tekkis vaikus, kuni teine aru pidas. Line jäi mõtlema, kas tema ise mäletas oma klassist kõiki. Neid oli olnud üle kahekümne, kellega õppis algkoolist alates üheksa aastat samas klassis. Kui tal oleks palutud koostada nimekiri, oleks sealt kindlasti keegi välja jäänud, kuid nimesid kuuldes oleks ta neid mäletanud. Või vähemalt enamust neist.
„Viggo Hansen,” ütles mees teises toru otsas, justkui maitstes seda nime. „Jaa, ma mäletan teda. Väike kiitsakas poiss. Minu meelest oli ta sageli haige, igatahes puudus ta tihti. See ongi põhimõtteliselt kõik, mida ma mäletan.”
„Kas ma võiksin sellegipoolest teie juurest pealelõunal läbi astuda?” palus Line.
„Täna pealelõunal ja õhtul mind kodus pole, aga sa võid homme tulla, millalgi pärast nelja.”
„Lepime siis kokku kell neli,” tegi Line ettepaneku.
„Kell neli,” kinnitas Eivind Aske. „Sa oled siin ju varem käinud ja tunned teed.”
Line lõpetas kõne. Esialgu piisas sellest ühest kokkuleppest. Ta võis Eivind Askelt ju saada nende nimed, keda mees arvas endast paremini Viggo Hansenit tundvat, siis ei pidanud ta raiskama oma aega kokkusaamistele, mis võibolla midagi ei anna.
Ta otsis välja tühja lehe ja joonistas sellele plaani tänavast, kus Viggo elanud oli. See suundus vanast veehoidlast allapoole. Kõige alumises osas tegi tee kaare ja sai kokku Tyrihansveieniga, mis suundus põhja pool paralleelset