Ta kehitab õlgu. „Jumal teab, aga loodame, et nad pole mingid kirvemõrtsukad.” Ta pilgutab silma ja ma naeratan talle vastu ning hetkeks sõlm mu kõhus lõtvub. See on Jane, mu parim sõber juba umbes kakskümmend aastat. Pole millegi üle muretseda. „Mis nende nimed nüüd olidki?”
„Rob, Simon ja Ed,” vastan ma liiga kiiresti, hääl viimase nime juures kergelt katkemas, nii et Jane’i naeratus lööb viivuks kõhklema.
Mõni hetk hiljem on tema naerunägu täies hiilguses tagasi. „Huvitav, kas me mõnega neist kudrutama ka hakkame? Tead küll, majaromantika, mis läheb üle piiri ja lõpeb sellega, et tunned end terve aasta täbaralt? Aga midagi võiks juhtuda, kas pole? Reeglina juhtubki.”
Mu nägu leegitseb. „Jaa, vist küll.”
Minu leigusest tagasi kohkumata pressib ta end minu kõrvale voodile ja jätkab. „Nojah, tean, et kõlan nagu iseliikuv klišee, aga mida sa õpid? Mina õpin näitekunsti. Ema ja isa tahtsid, et võtaksin mõne „korraliku” kursuse, aga ma pole piisavalt tark. Igatahes arvan, et see on tore.”
„Prantsuse keelt ja turundust.” See kõlab surmigavalt ja ma tunnen vajadust täpsustada. „Mõtlesin, et oleks kasulik osata keelt ja lisaks midagi, millest võib saada tõsine amet.” Kehitan õlgu.
„Oo, piigal on auahned plaanid. See mulle meeldib.” Ta tõstab riidekuhjast džempri ja hakkab seda kokku voltima. „Nonii, mis siis veel? Kuidas on muusika, filmide, hobidega? Poistega? Oled ehk salaja džässilemb lesbiline karatetšempion?”
„Haa, kui ma vaid oleksin nii huvitav,” naeran ma. „No ei, õigupoolest olen üpris igav. Pisut nagu rokitibi …” Langetan pilgu oma riietele, ilmestamaks mõtet. „Ja natuke nagu tuupur, ja mu lemmikfilm on „Back to the Future”, kuna arvan, et ajas tagasi rännata on äge …” Jään vait, taibates oma sõnade tähendusrikkust. „Ja ei. Oma poissi pole. Ega tüdrukut.” Muidugi on poisse olnud, aga praegu tundub vale neist rääkida. „Ja sina?” lisan ma loiult.
„Ausalt öeldes pole midagi erilist ette kanda. Ema ja isa ütleksid, et mul oli natuke nagu raisatud lapsepõlv, joomingud parkides ja unarusse jäänud koolitööd, aga kõik läks hästi, sest nüüd olen siin ja nad mõlemad võivad uhkust tunda.” Ta pööritab silmi. „Mul oli oma poiss, Rich, aga tema läks Plymouthi ja ma ütlesin talle, et pole mõtet üritada kokku jääda, nii et ei usu, et teda enam kunagi näen. Igatahes annab see mulle võimaluse kohata siin olles mõnd kena seksikat ragbimängijat, kas pole?” Ta irvitab paheliselt, aga enne kui saan võimaluse vastata, kuuleme trepilt raskeid samme lähenemas.
Tõmbun üleni krampi, ehkki olen kindel, et see pole Ed. Mõni hetk hiljem ilmub ukse vahele pea, kena nägu, mille kohal ripub tuust tumedaid juukseid.
See on Rob, ning teda nähes nõrgub pinge minust välja.
„Kas võiks teiega ühineda või on see ainult tüdrukutele?” küsib ta, kui ülejäänud keha peale tuppa järgneb.
„Astu sisse,” kutsub Jane. „Kes sina neist siis oled?”
Rob irvitab. „Mina olen Rob,” ütleb ta. „See kena poiss.”
Ma naeratan. Rob on tõesti kena – aga ta on ka paadunud naistemees ja jõuab enne kuu lõppu poolte rebastega magada. Pealegi pole ta Ed.
„Tore sinuga kohtuda, kena poiss,” ütlen ma. Ta potsatab minu kõrvale voodiäärele istuma, sirutades jalad enda ette välja.
Kuni Jane ja Rob teineteisega tutvust teevad, vaatan toas ringi: musti plekke nurgas, kus niiskus on võimust võtnud, tumedamaid ruute ja rasvaseid nakkenätsu plekke seal, kus endised plakatid on jälgi jätnud, ning mõtlen, kui uskumatuks on tänane päev kujunenud.
Mistahes põhjusel olen ärganud üles 1993. aastas, tagasi oma kaheksateistkümneaastases elus. Kas see on pelgalt üks päev või palju pikem periood, pole mul aimu. Ega ma hooligi, sest hetkel suudan mõelda vaid ühest: Edist. Kui päev kulgeb samamoodi nagu esimesel korral – ning seni on nõnda läinud, nii et pole põhjust uskuda vastupidist –, siis kohtun peagi Ediga. Ta pole küll minu Ed, nagu ma teda praegu tunnen. Ta on Ed, keda ma esimest korda nägin: noor, seksikas, väheke ülbe Ed, kes meeldis mulle, ilma et oleksin tol hetkel temasse ülepeakaela armunud: polnud ei välgunooli ega üle toa sähvivaid sädemeid. Olin kõigest mina ja poiss, kellega esmakordselt kohtusin, ning kogu võimaluste maailm meie ees.
Seekord on raske – peaaegu võimatu – käituda nii, nagu poleks me varem teineteist näinud. Olen teda kirglikult armastanud ja vihanud; teda emmanud ja hellitanud, pidanud temaga lahinguid, ta kaotanud, teda leinanud, ja kõike seda endas kandes, kuidas peaksin toime tulema? Pole õrna aimugi.
„Mida sina arvad?” Võpatusega olen tagasi nüüdses, et näha, kuidas Jane ja Rob mind vastust oodates lootusrikkalt silmitsevad.
„Vabandust, olin miilide kaugusel. Mida sa ütlesid?” Loodan, et kumbki ei märka värinat mu hääles.
„Kas otsime üles kohaliku kõrtsi?” küsib Rob. „Teeme ühe kiire pindi, enne kui teised siia jõuavad?”
„Hea mõte.” Vajan joobnu kuraasi, mis aitaks järgnevaid tunde üle elada. Alkohol on just see, mis tarvis. Tõusen kähku püsti. „Viin ainult oma kraami tuppa, enne kui ema ja isa lahkuvad.”
Longime trepist alla ja jätame hüvasti, kui isa on mu kastid Jane’i kõrvaltuppa tassinud.
„Ole tubli, kullake.” Ema kallistab mind kõvasti ja ma tunnen, kuidas pisarad taas silmadesse valguvad. „Vaata, et sa mulle helistad, ja tule varsti koju meid vaatama.”
„Aga mitte väga varsti. Ma teen sinu toast kodumajutuse, hommikusöögiga.” Isa irvitab, kui mind kähku embab, siis lehvitan neile järele, ning nad sõidavad ära, jättes mind maha minu uude ellu. Ma saan hakkama. Elan taas tudengielu. Pealegi ainult ühe päeva – ja võib-olla just päeva, millele olen lootnud ajast, mil kaotasin Edi.
„Olgu, hakkame minema,” ütlen ma, tõmban sügavalt hinge sisse, kleebin näole naeratuse ning me kolmekesi marsime mööda sissetallatud rada lähedal asuvasse pubisse.
Kui end pöörduksest läbi pressime, tabab mind üllatuslikult nostalgialaks. Ma pole siin nii ammu käinud ning mälestused tulevad tulvana. Näen vaimusilmas Edi piljardilaua ääres, kulm kipras, kui ta keskendub musta kuuli auku ajamisele, pooltühi õllekann lauaserval ootel. Meenub, kuidas Jane jäi nii purju, et kukkus toolilt maha, tõmbas end nurgas kerra ja vajus sügavasse unne. Ma peaaegu kuulen Blind Meloni „No Rain” plaadimasinas, mida sageli mängisime, toppides sisse lõputult münte, et lemmiklugusid kuulda. Ent kogu selle täiesti naeruväärse olukorra kiuste ning hoolimata halvast eelaimusest järgneva suhtes, voogab minust läbi ootamatu soojalaine, kui võtan lauas koha sisse, et veeta õhtupoolik nende inimestega – minu vanimate sõpradega, kellega olen just äsja tutvunud.
Kolm tundi hiljem oleme majas tagasi. Simon on kohale jõudnud ning pärast kiiret tutvumist jätkame köögikappide omavahel ärajagamist pudeli odava veini saatel, mille olime koduteel poest kaasa haaranud. See maitseb nagu värvikaabits, kuid rahustab närve.
Väljas hakkab pimenema ning ma tean, mida see tähendab. Peagi jõuab kohale Ed. Tunnen, kuidas sõlm rinnus kokku tõmbub.
Ma pole veel päriselt leppinud tõsiasjaga, et ei näe Edi enam kunagi, ent kusagil sügaval südames tean, et nii on, ning minus äratab õudust, et ta nägu mu mälestustes hakkab juba tuhmuma, kuitahes meeleheitlikult ma ka ei püüaks seda seal alal hoida. Näen näo kontuure, võin neid vaat et näpuotsaga üle joonistada. Aga ma ei suuda manada silme ette tema silmade kuju, nina täpseid tõuse ja langusi ega aamori vibu kaarte kõrgust ülahuulel, ja see on mind hulluks ajanud. Ma pole kindel, kas suudan end vaos hoida, kui näen teda uuesti kõigi nende inimeste silme all. Kuidas ma teda vaatan, ilma et tohiksin puutuda, või veel hullem, talle kaela viskuda. Kuidas ma sellega toime tulen?
Odava plastkella osutid valamu kohal tiksuvad monotoonselt edasi; kraan tilk, tilk, tilgub järelejätmatult kraanikaussi.