Jänesehaak. Marje Ernits

oli tal jälle sootuks meelest läinud ja bensiinijaama pitsa järele sõita oli samuti liiga hilja. Tuli leppida sellega, mis sügavkülmas oli. Kuni friikartulid ahjus üles soojenesid ja küpsesid, võis ta ise duši alt läbi käia. Tegelikult oli mõni selline õhtu üsna masendust tekitav, aga üle keha voolav vesi toimis peaaegu alati väga virgutavalt.

      Töö, mida Ira Tever teha armastas, polnud talle karjääriamet ja sarnane lugu oli ka tema meessõpradega. Osakonna mittekoosseisuline sohver Maidu, kellega Ira mõnda aega oli semminud, hakkas talle isegi meeldima, kuid kokku kolimisest ei tulnud midagi välja, sest naise külmkapp oli peaaegu alati tühi. Väga raske oli selles eas veel kellegi teisega kokku kasvada, kolimisest rääkimata, eriti veel siis, kui naisel oli esikohal amet ja mehel isu. Kui Ira silmapiiril hakkas terendama lähenev keskiga oma kriiside ja buumidega, mõistis naine, et oleks ise pidanud meheks sündima, sest siis oleks ta täpselt teadnud, millist elukaaslast enda kõrvale valida. Lapse saamisest oli Ira mõelnud, aga seda ikka veel tuleviku ajavormis, kuid samas oli ta kahetsenud, et seda õnne toovat õnnetust temaga varem ära polnud juhtunud. Oleks ta toona osanud ette mõelda, siis oleks ta päev ilmselt sootuks teistsuguse lõpuga olnud. Nüüd ootas teda kodus ees vaid lillepott aknal, mis kunagi tähelepanust ilma ei jäänud, oli siis väsimus kui suur tahes või tuju hallimast hallim.