Cinder. Marissa Meyer

horisondil nagu unine silm udus.

      „Kas ta on päriselt sama ilus nagu telekas?“

      „Jah,“ vastas Iko. „Isegi ilusam. Ja uskumatult pikk.“

      „Sinu meelest on kõik pikad.“ Peony nõjatus masina nina vastu ja pani käed rinnal risti. „Ma tahan teada, mis Cinder arvab.“

      Cinder jõllitas aga üksisilmi mootorit – printsi muretu naeratus oli talle ootamatult uuesti südamesse pugenud. Prints Kai oli juba pikemat aega olnud üks Peony lemmik jututeemasid – arvatavasti kuulus ta absoluutselt igasse printsile pühendunud netikommuuni –, kuid Cinder poleks iial uskunud, et ka tema ise selle õnge läheb. Peony sümpaatiat oli ta alati pidanud natuke tobedaks, selliseks lapsikuks armumiseks. Prints Kai seda ja prints Kai toda. Võimatu fantaasia.

      Aga nüüd…

      Miski Cinderi näos pidi ta ära andma, sest ühtäkki Peony kiljatas, hüppas talle peaaegu sülle, surus käed kõvasti ümber ta piha ja hakkas üles-alla hüppama. „Ma teadsin seda! Ma teadsin, et ta meeldib sulle ka! Uskumatu, et sa päriselt nägid teda. See pole aus. Kas ma juba ütlesin, et ma vihkan sind?“

      „Jaa-jaa, ma tean,“ sõnas Cinder, koorides Peony käsi enda ümbert. „Mine ja hullu nüüd kuskil mujal. Ma pean tööd tegema.“

      Peony näitas Cinderile keelt ja keksis eemale, tehes risuhunnikute vahel väikeseid piruette. „Aga veel? Räägi mulle kõigest. Mida ta ütles? Mida ta tegi?“

      „Ei midagi. Ta lihtsalt palus mul oma android korda teha,“ vastas Cinder, kiskudes ämblikuvõrke hõljuki päikesegeneraatorilt, millest polnud alles suurt midagi peale plastmassist kesta. Tolmupilv täitis kõik ta lõõrid. Ta läkastas. „Mutrivõti?“

      Iko tõmbas tööriista oma torso küljest ja ulatas Cinderile.

      „Missugune android see on?“ päris Peony.

      Cinder ähkis ja puhkis, kuid sai viimaks generaatori oma pesast kätte ja asetas selle hõljuki kõrvale maha. „Vana.“

      „Tuutor8.6,“ vastas Iko. „Vanem kui mina. Ja prints ütles, et tuleb järgmisel laadapäeval sellele järele.“

      Peony lõi jalaga roostes plekkpurgi teelt ja kummardas mootori kohale. „Uudistes räägiti, et katkupuhangu tõttu on turg järgmisel nädalal kinni.“

      „Oh, seda ma ei teadnud.“ Cinder pühkis käed püksisäärde puhtaks ja piilus mootori põhja. „Siis peame selle vist ise paleesse viima.“

      „Just!“ hüüatas Peony ja sooritas kohapeal väikese tantsu. „Läheme koos ja sa tutvustad meid ja… ja…“

      „Ahaa!“ säras Cinder. „Magnetrihm.“

      Peony hakkas peaaegu kiljuma. „Ja siis prints tunneb mu ballil ära ja tantsib minuga ja – ja Pearl saab maruvihaseks!“ Ta naeris nagu oleks õe välja vihastamine ta elu suurim eesmärk.

      „Juhul, kui android enne balli üldse valmis saab.“ Cinder valis puusal rippuvalt tööriistavöölt uue võtme. Ta ei tahtnud Peonyle öelda, et päris kindlasti ei võta prints lossis androidi isiklikult vastu.

      Peonyt ei tundunud see kõigutavat. „Nojah, ükskõik millal siis!“

      „Mina tahan ka ballile minna,“ teatas Iko unistavalt horisonti vaadates. „Et sinna androide ei lubata, on puhas diskrimineerimine.“

      „Eks sa esita valitsusele kaebus. Ja ma olen kindel, et Peony aitab sul selle isiklikult otse printsi kätte viia.“ Cinder surus käe Iko pealaele ning keeras ta prožektori uuesti mootori poole. „Ja ole nüüd paigal. Mul on üks ots peaaegu lahti.“