Kui paha lugu seal üleval seitsmendal korrusel siis õigupoolest on?
Sõitsime järsku tekkinud vaikuses liftiga üles. Praeguseks tundsime teineteist juba küllalt hästi, et vaikimine ebamugav ei tunduks. Tunnetasin Murphyt väga hästi, tajusin instinktiivselt tema meeleolusid ja mõttemustreid – seda oskust arendan alati, kui mõnda aega kellegagi koos viibin. Kas niisugune anne on loomulik või üleloomulik, seda ma ei tea.
Instinkt ütles mulle, et Murphy on pinges, pingul nagu klaverikeel. Ta ei lasknud seda näost paista, kuid tema õlgade ja kaela hoiakus ning selja jäikuses oli midagi, mis mu sellest teadlikuks muutis.
Aga ehk kujutasin ma seda lihtsalt ette. Kitsas kabiin tegi mu natuke närviliseks. Lakkusin huuli ja vaatasin liftis ringi. Minu ja Murphy varjud langesid põrandale ja nägid välja peaaegu nii, nagu oleksid need seal siruli. Miski selles tegi mulle muret, tilluke näriv tunne, mille tõrjusin eemale kui närvide mängu. Rahulikult, Harry.
Murphy hingas kähinal välja, kui lift tõusmist aeglustas, ning tõmbas uuesti hinge, enne kui uksed jõudsid lahti minna, nagu kavatseks ta hinge kinni hoida seni, kui seal korrusel viibime, ja hingata sisse alles siis, kui oleme jälle lifti astunud.
Verel on iseloomulik lõhn, mingi kleepuv, peaaegu metalne hõng, ja kui liftiuksed avanesid, oli terve õhk seda täis. Mu magu võpatas korraks, kuid ma neelatasin mehiselt ning järgnesin Murphyle liftist välja ja piki koridori edasi, möödudes paarist vormis võmmist, kes mu ära tundsid ja viipasid, et edasi läheksin, küsimata näha väikest plastkaarti, mille linn on mulle andnud. Selge, et isegi sellises suurlinna politseiametis nagu Chicago oma ei armastata konsultante hordidena kohale kutsuda (arvan, et kajastusin paberimajanduses selgeltnägijast konsultandina), aga ikkagi. See polnud sinises mundris poistest professionaalne.
Murphy astus minu ees tuppa. Vere lehk muutus tugevamaks, kuid esimese ukse taga ei leidunud midagi kohutavat. Sviidi eesruum nägi välja nagu mingi vana kolmekümnendate aastate filmi elutuba, rikkalikes punastes ja kuldsetes toonides, luksusliku sisustusega, mis tundus siiski kuidagi võlts. Tugitoole kattis uhke tume nahk ja mu jalad vajusid sügavale paksu karvase roostevärvi vaiba sisse. Sametkardinad olid ette tõmmatud ja kuigi kõik tuled põlesid, paistis ruum oma tekstuuri ja värvitoonidega siiski natuke liiga hämar, natuke liiga sensuaalne. See polnud sedasorti tuba, kus sa istud ja raamatut loed. Minust paremal olevast ukseavast kostsid hääled.
„Oota siin veidi,” ütles mulle Murphy. Siis läks ta sellest parempoolsest uksest tuppa, mida pidasin sviidi magamistoaks.
Kõndisin elutoas ringi, silmad enamasti kinni, ja jätsin meelde asju. Nahkdiivan. Kaks nahktugitooli. Must kiiskav meelelahutuskeskus stereo ja telekaga. Soojenev šampanjapudel toe peal seisvas anumas, triiki täis vett, mis eelmisel õhtul oli olnud jää, selle kõrval kaks tühja klaasi. Põrandal lebas punane roosi õieleht, mille värvus ei harmoneerunud vaiba tooniga (aga mis selles toas üldse harmoneerus?).
Natuke eemal, ühe nahktugitooli serva all, vedeles tilluke siidist asjake. Kummardusin ja kergitasin ühe käega toolikatet, vältides hoolikalt millegi puudutamist. Seal lebas paar musti siidist püksikuid, tilluke pitsidega ääristatud kolmnurk, mille üks pael katki, nagu oleksid stringid lihtsalt puruks kistud. Veider raiskamine.
Stereosüsteem oli lausa kunstitöö, kuigi mitte luksusbränd. Võtsin taskust pliiatsi ja toksasin selle kustukummiotsaga PLAY-nuppu. Tuba täitis õrn, sensuaalne muusika, sügav bass, rütmikad trummilöögid, sõnadeta vokaal, taustaks naisterahva raske hingamine.
Muusika jätkus veel mõned sekundid, siis aga hakkas umbes kahe sekundi järel üle hüppama, korrates sama lõiku ikka ja jälle.
Krimpsutasin nägu. Nagu juba ütlesin, mõjun ma masinatele niimoodi. Sellel on midagi tegemist võluriks olemisega, võluväe kasutamisega. Mida õrnem ja kaasaegsem on masin, seda tõenäolisemalt läheb sellega midagi viltu, kui pääsen küllalt lähedale. Koopiamasina võin tappa viiekümne sammu pealt.
„Armupesake,” kostis mehehääl, mis venitas sõna „armu” nagu „aaaaarrmu”. „Või mis teie arvate, härra kõiketeadja?”
„Tere, uurija Carmichael,” vastasin ümber pööramata. Carmichaeli üsna nõrk nasaalne hääl oli kindlalt äratuntav. Ta oli Murphy partner ja paadunud skeptik, veendunud selles, et olen kõigest šarlatan, kes koorib linnalt selle raskelt teenitud raha. „Te vist ei märganud neid aluspükse, või hoiate neid kojuviimiseks?” ütlesin pöördudes ja talle otsa vaadates. Ta oli lühike, ülekaaluline ja kiilanev, punetavate nööpsilmade ja tahtejõuetu lõuaga. Tema jopp oli kortsus ja lipsul toiduplekid, see kõik varjas habemenoana vahedat mõistust. Ta oli terane võmm ja mõrtsukate jälitamisel absoluutselt armutu.
Ta kõndis tugitooli juurde ja vaatas selle alla. „Pole paha, Sherlock,” ütles ta. „Aga see on kõigest eelmäng. Oota, kuni peaatraktsiooni näed. Hoian ämbri sinu jaoks valmis.” Ta pööras ümber ja peatas vigase CDmängija omaenda pliiatsiotsaga.
Vahtisin uurijat suurte silmadega, et oma õudust demonstreerida, siis kõndisin temast mööda magamistuppa. Ja kahetsesin seda. Vaatasin ringi, märkasin mehhaaniliselt üksikasju ja sulgesin tasakesi ukse oma pea sellesse ossa, mis oli hakanud kriiskama samal hetkel, kui tuppa astusin.
Nad pidid olema surnud millalgi eelmisel õhtul, sest surmakangestus oli juba täielik. Nad olid voodis; naine harkisjalu mehe peal, keha tahapoole toetunud, selg kaardus nagu tantsijannal, vormikad rinnad kena siluetti moodustamas. Tema all lamas väljasirutatult sihvakas, võimsa kehaehitusega mees, käsivarred kõrvale heidetud, haarates atlasslinadest ja neid rusikasse kägardades. Kui see oleks olnud erootiline foto, oleks vaatepilt olnud rabav.
Välja arvatud see, et armastajate rinnakorvid olid ülalt vasakult väljapoole rebitud, läbi naha turritasid ribid nagu sakilised murdunud noad. Arteriaalne veri oli kehadest välja pursanud kuni laes oleva peeglini, koos verega ka pudrustunud, tarretisetaolised lihatükid, mis pidid olema südamete jäänused. Nende kõrval seistes võisin vaadata õõnsusesse ülakehades ja näha nüüd juba hallikat vooderdist liikumatu vasaku kopsu ja ribide servade ümber, mille nähtavasti oli väljapoole pressinud ja murdnud mingi seespool olev jõud.
Kahtlemata hävitas see erootilise potentsiaali.
Voodi seisis toa keskel, mis andis sellele kerge rõhuasetuse. Magamistuba jätkas elutoa sisekujundust – hulk punast, hulk luksuslikke kangaid. Natuke liiga palju, kui ei viibitud just küünlavalgel. Seintel küünlajalgades olid tõepoolest olnud küünlad, mis praeguseks olid lõpuni põlenud ja kustunud.
Astusin voodile lähemale ja tegin selle ümber tiiru. Vaip lirtsus jalge all. Väike kriiskav osa minu ajust, turvaliselt lukustatud enesekontrolli ja karmi treeningu uste taha, jätkas lalisemist. Püüdsin seda ignoreerida. Tõesti püüdsin. Aga kui ma siit toast kiiruga ei lahku, hakkan nutma nagu väike tüdruk.
Niisiis ahmisin kähku üksikasju. Naine oli kahekümnendates ja muinasjutulises vormis. Vähemalt arvasin, et oli olnud. Praegu oli raske öelda. Tal olid paažisoengusse lõigatud kastanivärvi juuksed ja mulle tundus, et neid oli värvitud. Silmad olid üksnes paokil ja ma ei osanud nende värvitoonist arvata muud, kui et need ei olnud tumedad. Ehk pisut rohekad?
Mees oli arvatavasti neljakümnendates ja niisuguses vormis, mis saavutatakse eluaegse sihikindlusega. Tema paremal biitsepsil oli tätoveering, tiivuline pistoda, mida atlasslina volt poolenisti varjas. Sõrmenukkidel sügavad armid ning risti üle alakõhu vihane kitsas kipras arm, mis minu arvates võis jääda noahaavast.
Ümberringi vedelesid kõrvaleheidetud rõivad – mehe smoking ning naise väike must kleidike ja paar õhtukingi. Toas oli ka kaks reisikotti, avamata ja arvatavasti jooksupoisi poolt kenasti kõrvuti seatud.
Tõstsin pilgu. Carmichael ja Murphy jälgisid mind vaikides.
Kehitasin neile õlgu.
„Noh?” nõudis Murphy. „Kas meil on siin