„Ausalt öeldes ma ei tea.”
„Kas ma peaksin seda uskuma?”
„Üldiselt jah.”
„Üldiselt?”
Mikael ärritus pisut ja jätkas:
„Okei, sa ei tea. Aga sa tahad tema tausta üle vaadata. Kas ta on midagi erilist teinud? Või on ta lihtsalt kahtlase mulje jätnud?”
„Sa oled kindlasti kuulnud investeerimisfondist, kus ta töötab. Aga üldiselt ma arvan, et oleks kasulik teda natuke eelarvamustevabalt uurida.”
„Jäta järele,” ütles Mikael. „Sa pead mulle ometi veel midagi andma. Mis nimekirjadest sa rääkisid?”
„Nimedest,” vastas Lisbeth.
See kõlas salapäraselt ja tobedalt ning hetkeks arvas Mikael, et Lisbeth teeb temaga nalja ja peagi hakkavad nad rääkima igasugustest muudest asjadest nagu eelmisel reedel. Kuid selle asemel tõusis Lisbeth püsti, kutsus valvuri ja ütles, et ta tahab osakonda tagasi minna.
„Nalja teed või?” küsis Mikael.
„Ei tee,” vastas Lisbeth. Mikaelil oli tahtmine vanduda ja vastu vaielda ning rääkida, kui mitu tundi tal kulub siia- ja tagasisõiduks, ning et ta võiks reede õhtul kahtlemata ka midagi hoopis huvitavamat ette võtta.
Aga ta sai aru, et sellest poleks mingit kasu. Seepärast tõusis ka tema püsti, kallistas Lisbethi ja ütles kerge isaliku autoriteediga, et Lisbeth end hoiaks. Too vastas „võib-olla, mõnikord”, loodetavasti oli ta seejuures irooniline, ehkki näis, et mõtetes on ta juba mujal.
Mikael vaatas, kuidas osakonnajuhataja vangi ära viis, talle ei meeldinud Lisbethi sammude vaikne sihikindlus. Vastumeelselt lasi ta end teises suunas eskortida, turvaruumis avas ta oma kapi ja sai tagasi telefoni ning võtmed. Ta lubas endale väikest priiskamist ja sõitis taksoga Örebro jaama. Koju sõites luges ta rongis ainult üht Peter May krimkat. Otsekui omamoodi protestiks viivitas ta Leo Mannheimeri tausta uurimisega.
ALVAR OLSENILE OLI kergenduseks, et Mikael Blomkvisti külaskäik nii lühikeseks jäi. Ta oli kartnud, et Lisbeth annab ajakirjanikule infot Benito ja turvaosakonna kohta, aga seda ta vaevalt jõudis seekord teha, ja see oli ju hea. Muus osas polnud eriti millegi üle rõõmustada. Alvar oli kõvasti vaeva näinud, et Benito osakonnast mujale üle viidaks. Aga midagi ei juhtunud, asja ei parandanud sugugi ka see, et mitmed tema kolleegid kaitsesid Benitot kinnipidamisasutuse juhtkonna ees ja kinnitasid, et mingeid uusi abinõusid pole vaja tarvitusele võtta.
Hullumeelne olukord jätkus ja Lisbeth Salander jäi esialgu passiivseks. Ta ei teinud ikka veel muud, kui jälgis ja jättis meelde. Aga tundus, nagu võtaks ta aega. Ta oli andnud Alvarile viis päeva. Viie päeva jooksul pidi too asjad nii korraldama, et Faria Kazi rahule jäetaks. Pärast seda lubas Salander sekkuda, nagu ta oli hoiatanud, ja nüüd on viis päeva peagi möödas, ent Alvar pole suutnud mitte midagi ette võtta. Vastupidi, õhkkond osakonnas muutus üha pingelisemaks ja ebameeldivamaks. Midagi kohutavat oli tulekul.
Tundus, nagu valmistuks Benito võitluseks. Ta lõi uusi liite, tal käis ebatavaliselt palju külalisi, mis enamasti tähendas, et ta sai väljastpoolt ebatavaliselt palju infot, ja eelkõige torkas silma, et ta on Faria Kazit rohkem piinama hakanud. Tõsi, Lisbeth Salander viibis alati kusagil läheduses ja see oli hea, sellest oli abi. Ent see ärritas Benitot. Ta kiusas Lisbethi, sosistades talle ähvardusi, ja kord jõusaalis juhtus Alvar kuulma, mida ta ütles.
„Kazi on minu hoor,” sisistas ta. „Mitte keegi teine peale minu seda pruuni libu ei kamanda!”
Lisbeth Salander surus lõuapärad kokku ja vaatas põrandale. Alvar ei teadnud, kas ajapikenduse pärast, mis Salander oli talle andnud, või tundis ta end võimetuna midagi tegema. Ta kaldus viimase seisukoha poole. Olgu ta kuitahes tugev, Benitole pole tal midagi vastu panna. Benito ei löönud millegi ees risti ette, ta kandis eluaegset karistust ja tal polnud midagi kaotada, pealegi olid tema selja taga alati tema gorillad Tine ja Greta, samuti Josefin, ja viimasel ajal kartis Alvar kohutavalt, et näeb Benito käes terast välgatamas.
Alvar kontrollis ühtelugu töötajaid metallidetektori juures ja lasi järjepidevalt Benito kambrit läbi otsida. Ent ta kartis, et sellest ei piisa. Tema meelest tegelesid Benito ja tema sabarakud kogu aeg millegi kahtlasega. Need võisid olla uimastid või läikivad esemed, või siis oli see kõik vaid Alvari enda ettekujutus. Ta kõndis nagu sütel ja paremaks ei muutnud asja ka see, et Salanderit varitses juba algusest saadik tõsiselt võetav oht. Iga kord, kui häire tööle hakkas või kui keegi teda sisetelefoni kaudu kutsus, kartis ta teadet, et Lisbethiga on midagi juhtunud, ta püüdis Lisbethi veenda isolaatorisse minema. Ent Lisbeth keeldus ja Alvar polnud temaga vaidlemiseks piisavalt tugev. Ta polnud millegi jaoks piisavalt tugev.
Teda jälitasid süütunne ja mure, ta oli pidevalt valvel. Lisaks tegi ta väga palju ületunde ja kurvastas sellega Vildat, lapsehoidmise koormat kandva tädi ja naabritega kippusid suhted pingeliseks. Ta oli higist läbimärg. Osakonnas oli väljakannatamatult kuum ja lämbe. Ventilatsioonisüsteem oli kohutavalt kehv, ta oli vaimselt ära kurnatud ja vaatas ühtelugu kella, oodates vangladirektor Rikard Fageri telefonikõnet Benito üleviimise kohta. Aga kõnet ei tulnud, ehkki Alvar oli esimest korda täiesti avameelselt olukorrast rääkinud. Rikard Fager on veelgi suurem idioot, kui ta seni arvas, või on ka tema korrumpeerunud, mine sa tea. Telefon vaikis endiselt.
Kui kongiuksed reede õhtul suleti, läks Alvar oma kabinetti ja püüdis mõtteid koguda. Ent ta ei saanud kuigi kaua rahus olla. Lisbeth Salander helistas häiretelefonile ja tahtis taas tema arvutit kasutada. Ta tõi Salanderi oma kabinetti ja püüdis ka seekord aru saada, millega too tegeleb. Vastus jäi napisõnaliseks. Salanderi pilk oli sünge. Alvar Olsen jõudis ka sel õhtul väga hilja koju ja tundis selgemalt kui kunagi varem, et ees ootab katastroof.
LAUPÄEVA HOMMIKUL LUGES Mikael Bellmansgatanil nagu tavaliselt Dagens Nyheteri paberväljaannet, lisaks oma iPadist ka Guardiani, New York Timesi, Washington Posti ja The New Yorkerit. Ta jõi cappuccino’t ja espressot ning sõi jogurtit müsliga, juustu- ja maksapasteediga võileibu ning lasi ajal lihtsalt kulgeda nagu alati, kui nad Erikaga Millenniumi korrektuuri ära olid saatnud.
Alles tunni või kahe pärast istus ta arvuti ette ja hakkas Leo Mannheimeri kohta infot otsima. Leo Mannheimeri nimi ilmus mõnikord, kuigi mitte just väga sageli, välja majanduslehekülgedel. Ta oli Stockholmi kaubanduskõrgkooli lõpetanud majandusdoktor, töötas Alfred Ögreni investeerimisfirmas, mida Mikael – nagu Lisbeth oli oletanud – väga hästi teadis.
See oli hea mainega investeerimisfirma, mille põhiklientideks olid rikkad inimesed, ehkki selle juhi Ivar Ögreni laiutav ja suurustav stiil ei olnud alati kooskõlas firma sooviga jätta endast diskreetne ja tagasihoidlik mulje. Leo Mannheimer oli kõhn, suurte siniste silmade ja lokkis juuste ning paksude, veidi naiselike huultega. Ta oli loomulikult rikas, ent on mitte mingi rahatuus. Viimase tuludeklaratsiooni järgi oli tal varandust kaheksakümmend kolm miljonit krooni, mis pole muidugi paha, ent suurimate ärihaidega võrreldes siiski tagasihoidlik number. Kõige silmatorkavam – vähemalt esimesel pilgul – oli see, et ühes Dagens Nyheteri nelja aasta taguses reportaažis räägiti tema kõrgest IQ-st. See oli mõõdetud juba siis, kui ta oli väike poiss, tol ajal äratas see küllaltki suurt tähelepanu, kirjutas leht. Intervjuus aga vaigistas ta sümpaatselt reporteri indu.
„IQ ei tähenda mitte midagi,” ütles ta. „Göringil oli samuti kõrge IQ. Sellest hoolimata võib inimene idioot olla,” ja seejärel rääkis ta empaatia, kaastunde ja kõige muu tähtsusest, mida intelligentsustestid ei mõõda, osutades ka asjaolule, et tema meelest on vääritu, peaaegu ebaaus kellegi andeid numbrilisel skaalal hinnata.
Tema jutt ei jätnud päti muljet. Teisest küljest on pätid sageli osavad suisa pühakutena esinema ja Mikael ei lasknud end pimestada isegi sellest, et Leo Mannheimer annetas märkimisväärseid summasid heategevuseks ning tundus üldiselt terava mõistusega, tagasihoidliku inimesena.
Mikael oletas, et Lisbethil oli mehe nime nimetamiseks