Seitsme kuningriigi rüütel. Джордж Рэймонд Ричард Мартин

Mõõk või tapper libiseb kõrvale, aga pealt lameda kiivri võib see läbi hammustada.” Dunk seadis täiskiivri endale pähe. „Kuidas paistab?”

      „Visiiri ei ole,” märkis Muna.

      „Siin on õhuaugud. Visiirid on nõrgaks kohaks.”Terase-Pate oli nii öelnud. „Kui sa tead, kui paljud rüütlid on saanud noole silma, kui nad värske õhu ahmimiseks visiiri tõstsid, siis sa endale sellist ei taha,” oli ta Dunkile seletanud.

      „Tutti ka ei ole,” ütles Muna. „Lihtsalt selline tavaline.”

      Dunk tõstis kiivri peast. „Tavaline sobibki minusugusele. Kas näed, kui hele see teras on? Sinu ülesandeks saab hoolitseda, et see nii jääkski. Kas tead, kuidas turvist puhastada?”

      „Liivatünnis,” ütles poiss, „aga sul ei ole tünni. Kas sa telgi ka ostsid, ser?”

      „Nii head hinda ma ei saanud.” Poiss on liiga jultunud, see ei tule talle kasuks, ma peaksin selle temast välja peksma. Kuid ta teadis, et ei tee seda. Talle meeldis see jultumus. Ta oleks pidanud ise ka söakam olema. Mu kannupoiss on minust julgem, ja targem ka. „Sa töötasid siin tublisti, Muna,” ütles Dunk. „Homme tuled minuga kaasa. Saad turniiri toimumiskoha üle vaadata. Ostame hobustele kaeru ja endale värsket leiba. Võib-olla natuke juustu ka, ühes müügiputkas oli head juustu.”

      „Ega ma lossi pea minema?”

      „Miks mitte? Ühel päeval kavatsen ma ise ka lossis elada. Ma loodan endale selles elus võita koha ülikutelauas.”

      Poiss ei vastanud. Võib-olla ta kardab isanda saali astuda, mõtles Dunk. Aga see oleks ka täiesti loomulik. Küll ta aja jooksul sellest üle saab. Ta läks tagasi oma turvist imetlema ja mõtles, kui kaua ta seda kanda saab.