Raudtee koosnes taas vaid ühest rööpapaarist. Rong venis tossutades edasi, kuna sõja algusest saati oli tol liinil vedureid köetud puude, mitte söega. Igast lahtijäetud aknast puhus sisse tuhapilvi. Hall suits ja aur varjasid vaate Soome kuulsatele järvedele. Päevad pikenesid kähku, ent väljas oli juba pime, kui rong jõudis viimaks Beloostrovi [Valkeasaari] piiripunkti. Soome provintsist tõelisele Venemaale sisenenut ootasid ees veel üks paberite kontrollimine ja mõistetamatus keeles antud käsud. Kortsus riietega ja segaduses nagu mõni maalt tulnud talupoeg, jõudis Hoare keskööl Soome vaksalisse, Petrogradi peamisesse põhjapoolsesse lõppjaama. Platvormid ja ootesaal olid kehvasti valgustatud ja sisuliselt tühjad.[17.] Ta oli väsinud ja juba paanikasse sattumas, kui nägi tuttavat brittide ametivormi; talle oli sohver järele saadetud. Juba mõne minuti pärast olid ta kohvrid pagasiruumis ning Samuel Hoare ise autos, barbarite käest pääsenud.
Jaama ümbritsev töölisklassi kvartal jäi peagi selja taha. Ületanud jõe (lai ja veel poolenisti jääs), lähenes Hoare nüüd paleekvartalile ja oma hotellivoodile. Diplomaadil oli tark vältida tänavaid, kus elasid ja töötasid tavalised inimesed. Ta sai sellest aru järgmistel päevadel, õppides tundma ka õukonnaetiketti ning kogedes raskusi, mis tekkisid usaldusväärse teenijatüdruku leidmisel. Parlamendiliige oli Petrogradi saabunud ning asus nüüd tööle „uue, salajase ja tähelepandamatu“ Briti luureteenistuse heaks.
Petrogradis elas 1916. aastal üle kahe miljoni inimese; linna elanikkond oli sõja ajal vaid kasvanud, seda sisserännanud tööliste ja põgenike arvelt, keda polnud kerge üksteisest eristada.[18.] Neeva jõe suudmealasse ehitatud linnas torkasid klassierinevused kergesti silma. Vaesed elasid tavaliselt vabrikukvartalites, mis olid tekkinud uute hiiglaslike metalli- ja relvatehaste ümber. Soome vaksali tagused tänavad viisid kitsastesse õuedesse, kus aknad olid ruloodega kaetud; see oli Viiburi linnaosa, koduks Eriksoni metalli- ja masinatehastele ning Nobeli ja Uus-Lessneri vabrikutele (mõlemad keskendusid relvadele ja lõhkeainele), vanale Sampsoni ketrus- ja kudumisvabrikule ning mitmele suurele terasetehasele. Jõest lõunas asus Ohta kvartal riigi omanduses oleva lõhkeaine- ja püssirohuvabrikuga, samas kui läänes kõrgusid hiiglaslikud Putilovi vabrikud, kus töötas kümneid tuhandeid inimesi ning mis tootsid rööpaid, vedureid ja vaguneid ning ka kahureid. Vabrikud olid juba enne sõda igasugustele spekulantidele tõeliseks kullakaevanduseks, kuid töölistele sobivate peavarjude ehitamine polnud sama tulutoov investeering.[19.] Sellest hoolimata voolas küladest linna tööotsijaid.
Teised Petrogradi kodanikud, sellised, kel oli oma kaarik ja kes broneerisid teatriloože, elasid Vassili saare lõunarannal, Petrogradskaja Storonas kaldapealsetel ning uhkemates kvartalites palee lähedal. Kõrged majad linna kanalivõrgustiku ääres pakkusid jõukamatele üürnikele ruumikaid esimese korruse kortereid, kuigi madalama renditasu eest sai peavarju ka keldris ja pööningul ning seal elaski igasugu rahvast, kaupmeestest läbikukkunud kirjanikeni. Ent üldiselt suhtlesid rikkamad elanikud linnarahva vaesema kihi esindajatest vaid teenrite, sohvrite ja uksehoidjatega. Võimas Nevski prospekt, Petrogradi peatänav, oli paik, kuhu vaestel ja ilmajäetutel oli harva asja. Pingelisematel aegadel (nagu 1905. aasta revolutsiooni ajal) võis kuberner käskida sillad üles tõsta, see muutis Neeva hiiglaslikuks vallikraaviks ja lõikas läbi ühendustee enamiku kurikuulsate linnaosadega. Kahjuks oli Nevski prospekti lähedal ka peamise raudteeliini jaam ning paleede taga kerkisid vabrikud. Ent igasugu pahandusetekitajad sai alati kongi pista, näiteks Peeter-Pauli kindlusesse või Krestõ vanglasse, mis kuulusid samuti uhke jõekalda vaatamisväärsuste hulka.
Briti saatkond võttis enda alla suurema osa Saltõkovi majast, mis asus aadressil Palee kaldapealne 4. Asukoht oli suurepärane, vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel Talvepaleest, aknast avanes muljetavaldav vaade kuldse kirikutorniga Peeter-Pauli kindlusele. Saatkond „oli hiigelsuur hoone, ruumikas ja mugav, kuigi kindlasti mitte ilus“, kirjutas hilisematel aastatel suursaadiku tütar Meriel Buchanan.[20.] Selle silmatorkavamad detailid olid suur trepikoda ja ballisaal, mõlema aknad avanemas jõe poole. Kuid kabinetid polnud kuigi mugavad ning hoonet tuli jagada muldvana printsessi Anna Sergejevna Saltõkovaga, kes elas endiselt maja tagaosas koos oma teenijaskonna ja lobisemishimulise vana papagoiga.[21.]
Hoare pidi peagi kohtuma oma meestega, kuid tema missiooni diplomaatiline külg – rahu sõlmimine osakondade vahel – nõudis peatset kokkusaamist suursaadiku endaga. Sir George Buchanan oli Londoni esindaja Venemaal juba alates 1910. aastast ning teda peeti Petrogradi kõige usaldusväärsemaks ja kogenumaks diplomaadiks. Ka Hoare oli temast peagi võlutud. „Kui peaksin joonistama pildi mõnest Briti suursaadikust,“ meenutas spioon hiljem, „siis oleks mu esimene valik Sir George Buchanan. Väärikas, eemalolev, kommetelt pigem häbelik, ent esindusliku väljanägemisega, kuigi stiilis, mida imetleti enim umbes kahekümne aasta eest.“[22.] Robert Bruce Lockhart, kes toetas Sir George’i oma kabinetist Moskvas, nõustus selle arvamusega, leides, et „monokkel, peened näojooned ja kenad hõbehallid juuksed muutsid ta diplomaadi musternäidiseks“.[23.] Somerset Maughami jutukogus „Ashenden“, mis põhines kirjaniku enda sõjaaegsetel spioonilähetustel, sai Sir George’ist Sir Herbert Witherspoon, kes võõrustas oma õhtusöökidel külalisi nagu mõni aadlik Inglismaa uhkeimas häärberis. Ent üks vähem lahke külastaja mäletas tema „jahedat suhtumist, mis tekitaks isegi jääkarus külmavärinaid“.[24.]
Buchanan ei suhtunud spioonidesse kuigi soojalt, kuid samas oli ta veendunud, et Venemaa peab suures sõjas jääma liitlaste poolele, kuni see viimaks võidetakse.[25.] Selle tagamiseks oli ta valmis tegema koostööd igasuguste Londonist saadetud põrgulistega ning Hoare’ist sai saatkonnas sage külaline. Tema meelt lahutas leedi Georgina, suursaadiku naine, nagu ka tema tütar Meriel ning vähemalt üks turtsakas Siiami kass. Hoare õhtustas ka mõne Euroopa diplomaatia tähega, nagu Prantsusmaa suursaadik Maurice Paléologue ning markii André Varlotti di Ripabella Itaaliast. Ühendriikide esindaja David Francis eelistas Buchanani valgetele laudlinadele ja klaretile pokkerimängu, kuid Hoare jõudis tutvuda mitme huvitava mehega Briti saatkonna personali seast.[26.] Nendega kohtumiseks oli parim paik kantseleiosakond saatkonna esimesel korrusel. Seal veetsid need noored kammvillastes ülikondades mehed enamiku päevast kirjutusmasina taga, kodeerides või šifreerides raporteid. Venelastest sekretäre seal ei leidunud, kuna salastatus jäi ka liitlassuhete puhul esmatähtsaks. „Mulle jäi selline mulje,“ on Lockhart hiljem meenutanud, „et see on nagu masinakirja- ja telegraafibüroo, kus töötavad vaid Etoni vilistlased.“[27.]
Hoare’i enda kabinet asus lühikese jalutuskäigu kaugusel mööda Palee kaldapealset. Pöörasite vasakule