Jessie silmitses teda kannatlikult. „Ei, aga sul on rikas isa ja õige kenake võõrasema. Vaesus tõmbas vee peale tollele abielueelset lepingut nõudvale Derekile, mäletad? Sa pead leidma kellegi, kellel on palju rohkem varandust kui sinu tulevane pärandus.”
„Janice pole midagi nii kenakene. Ja pealegi saab temast tõenäoliselt peapärija.” Kui paps endale muidugi kuuendat naist ei võta.
Jessie lõi Kate’i vastuväidetele käega. „Sinus räägib puhas armukadedus, sest ta on sinust kümme aastat noorem. Olgu. Teiseks. Ta peab olema sinust, ee… umbes viisteist aastat vanem.”
„Miks?” küsis Kate üllatunult.
„Sest sa otsid ilmselgelt isalikku kuju.”
„Ei otsi. Anna see siia.” Kate kahmas ajalehe Jessie käest ja sirgeldas läbi nii punkt ühe kui ka punkt kahe. „Hästi. Esiteks peab ta olema intelligentne. Väga, väga intelligentne.”
„Intelligentsus on hea asi,” ütles Jessie, näol lai naeratus.
„Ja ma ei pea silmas mitte ainult akadeemilist intelligentsust. Ta peab olema, taiplik. Tal peab olema… kvaliteeditunnetust.”
„Firmamärkide osas?” Jessie kirtsutas nina. „Sihuke ongi siis su unelmate mees?”
„Ja väljapeetud,” ütles Kate plaani süvenenult. „Heade kommetega. Keegi, kellega oleks mugav ooperisse minna.”
„Sa ju vihkad ooperit.”
Kate lõi vastuväidetele käega. „Ja agressiivne. Ta peab teadma, mida elult ootab, ja oskama seda saavutada.”
„Hästi.” Jessie võttis kohvitassi ja tahtis rüübata, kuni Kate kirjutamisega ametis oli. Tass oli tühi ning Jessie vahetas selle Kate’i oma vastu.
„Ja edukas. Ta peab olema edukas.”
„Kelle silmis?”
„Mida?” küsis Kate, kelle kõrvust küsimus mööda läks.
„Vaata,” ütles Jessie tasakaalukalt, „erinevad inimesed mõistavad edukust erinevalt.”
„Tema palk peab võrduma vähemasti tema neljakordse vanusega ja tal peab olema samas väärtuses usaldusväärseid aktsiaid.” Kate ei pannud ise oma juttu õieti tähelegi, kui jätkas nimekirja koostamist.
„See meenutab mõnd tsitaati,” märkis Jessie. „Las ma arvan, kes seda esimesena öelda võis? Shakespeare? Ei. Mark Twain? Ei. Oota. Oota. Ma tean! Bertran Svenson, aasta isa.”
„Mida?”
„Ja millal me lahedate asjadeni jõuame?”
„Mis lahedate asjadeni?”
„Muhe huumorimeel. Võrdsed õigused naistega. Voodis võrratu. Armastab sind hullumiseni.”
„Noh, seda muidugi.” Kate vaatas oma nimekirja. „Kas ma edukust juba mainisin?”
„Mitu korda.” Jessie kahmas lehe tagasi. „Olgu, nüüd teame, millist elukat otsime. Mis järgmiseks? Ta tuleb üles leida, eks?”
„Jah.” Kate võttis kohvitassi ja kortsutas kulmu, kui nägi, et tass on tühi. „Kas sina jõid mu kohvi ära?”
„Jah. Ma olin agressiivses meeleolus. Nõndaks, järgmine samm on leida küttimispaik.”
„Jessie, ma ei…”
Jessie tõstis käe. „Mille ma olen sinu jaoks juba välja vaadanud.” Ta rebis Kate’i nimekirja ettevaatlikult ajalehest välja ja ulatas sõbrannale. „Hoia see alles.” Siis võttis ta uuesti lahti reisi- ja vabaaja rubriigi. „Vaata seda siin.”
Kate vaatas kuulutust, mille Jessie talle nina alla lükkas. Pikk ja väljapeetud mees, golfiriided seljas, seisis golfirajal, mis näis asuvat mäeküljel keset metsa. „Tule metsikusse loodusse ja pane end proovile Ameerika kõige karmimatel radadel,” seisis kuulutusel. „Cabinsi puhkekeskus ootab sind.”
„Golfiklubi?” Kate’i pilk libises lehe alumisele servale. „Kentuckis?”
„Tegelikult on seal kõike muudki,” ütles Jessie. „Kui edasi loed, näed, et nad pakuvad ka ratsutamisvõimalust, matkaradasid ja muidki väliüritusi. Seal on järv ka. Võid kas või näkki ujuda.”
Kate põrnitses teda põlglikult.
Jessie kehitas õlgu. „Olgu, sina mitte, aga võib-olla keegi teine, kes oskab põnevatest ja lõbusatest asjadest lugu pidada.” Ta nõjatus ettepoole. „Aga nende golfirada on viimase peal – isegi mina olen sellest kuulnud. Tipptegijad on nõus maksma terve varanduse, et seal mängida. Peaaegu nagu ekstreemsport.” Kate naaldus toolikorjule ja naeratas laialt. „Minusuguseid sealt muidugi ei leia, aga ma olen enam kui kindel, et sinu unelmate mehi on seal jalaga segada. Nagu kalapüük pesukausis.”
„Noh, see kõlab… üsna huvitavalt,” kostis Kate kulmu kortsutades. „Aga ma…”
„Sul on eesmärk ja plaan,” ütles Jessie. „Sa oled alati soovitud sihile jõudnud ja saad ka sellega hakkama.”
„Mis paneb sind arvama, et olen alati soovitud sihile jõudnud?” küsis Kate haavunult.
Jessie näis jahmunud. „Noh, sa…”
„Kui mul on kõik olemas, miks ma siis ikka veel nii hirmsasti pingutan?” Pahameel tõstis Kate’is pead. „Vaata, ma tean küll, et olen edukas…”
„Sinu palk võrdub sinu neljakordse vanusega ja sul on samas väärtuses usaldusväärseid aktsiaid,” pomises Jessie.
„Aga ma pole õnnelik. Ma tahan… ma tahan suhet mehega.”
„Suhe on hea mõte,” noogutas Jessie. „Lase käia.”
Kate’i silme ette kerkis kujutlus temast enesest tolle väljapeetud mehe kõrval, kellega võinuks käsikäes terve impeeriumi üles ehitada. „Ma tahan koos oma abikaasaga panna aluse oma ettevõttele. Ma tahan…”
„Ettevõttele!” Jessie oleks vastikusest äärepealt sülitanud. „Unusta juba need äriasjad, mõtle suhtele.”
„Ma ei oska,” vastas Kate. „Äri on ainus asi, millest ma midagi tean.”
„Vale.” Jessie hingas sügavalt sisse. „Sa oled soe ja armastav. Sa hoolid inimestest. Vähemasti varem hoolisid.” Jessie nõjatus lauale ja võttis Kate’il käest. „Sulle meeldiks kogu aeg inimestega töötada, aga kuna selle eest makstakse jube nigelalt, töötad pigem karja pintsaklipslastega ja lähed õhtul üksi koju. See on nõme ja sa vihkad seda.” Jessie laskis sõbranna käe vabaks, naaldus uuesti toolikorjule ja ohkas. „Ma ei suuda uskuda, et raha ja edu on sulle niivõrd pähe löönud.”
„Noh, sinuga oli tore einestada,” ütles Kate. „Kas sa ei peaks juba minema hakkama?”
Jessie hingas sügavalt sisse. „Kate, palun kuula mind. Mine sinna Cabinsi puhkekeskusse, leia mõni tore tüüp, kellel on olemas kõik omadused su nimekirjast ja kes suudab sind enda juures hoida ja õnnelikuks teha. Sa pead vaid otsustama, et tahad õnnelik olla. Sa saad sellega hakkama.”
Jessie siirast muret nähes Kate leebus. „Ja ongi kõik?” küsis ta. „Ma pean ainult valima?”
Jessie noogutas korra. „Just.”
Kate silmitses kuulutust. Muidugi, pildil kujutatud mees oli modell, aga ta oli täiuslik. Ja temal enesel oli veel suvepuhkus välja võtmata – käes oli august ja suvi oli üsna otsakorral. Pealegi polnud ta juba aastaid golfi mänginud.
Ja ta oli üksik. Nii üksik, et vahel tunnetas ta seda iga keharakuga.
„Olgu,” kuulis ta end ütlevat. „Olgu peale. Ma lähen.”
„Hurraa!” hüüatas Jessie ja osutas Kate’i stiilse vanaaegse telefoni poole. „Pane endale koht kohe kinni.”
„Ma