Tearlingi kuninganna. Erika Johansen

jäetuna, pööras Kelsea selja ja hakkas tagasi telgi poole minema. Ükski sõdur ei järgnenud talle ning ta mõtles juba, et sel ööl ei valva tema telki keegi. Ent kui ta uuesti pöördus, oli Mace otse tema selja taga, kõrge kogu isegi pimeduses selgesti äratuntav.

      „Kuidas sa seda teed?”

      Mees kehitas õlgu. „On lihtsalt säärane anne.”

      Kelsea puges telki ja pani ukseklapi kinni. Sirutanud end asemel välja, torkas ta käe põse alla. Lõkke ääres oli ta mananud ette vapra näo, aga nüüd hakkas värisema. Värin algas rinnust ja levis üle kogu keha. Carlini jutu järgi hoidis Mortmesne hirmuvalitsuse all kõiki naabreid. Punane Kuninganna nõudis kuulekust ja seda ta sai. Kui regent oli tõepoolest sõlminud temaga liidu, valitseb Punane Kuninganna arvatavasti ka Tearlingi üle.

      Lõkke äärest kostis paukuvat köha, aga sedapuhku ei ärritanud see heli Kelseat. Kobanud mantlitaskus, võttis ta välja sinna pandud kaelakee ja pigistas kõvasti pihku, hoides enda oma teises. Vahtides üles telgi terava tipu poole, mõtles ta vägistatud naistele ja mõõga otsa torgatud imikutele ning uni ei tulnud ega tulnud.

      Teine peatükk

      Tagaajamine

      Tearlingi kuningriik ei ole suur, kuid geograafiliste ja kliimatingimuste poolest üpris vaheldusrikas. Riigi keskosa on tasane ja mõõduka kliimaga, suuresti viljakas põllumaa. Läänest piirab kuningriiki Tearlingi laht ja selle taga laiub Jumala ookean, mida polnud ületatud veel kuninganna Glynni valitsuse algusaegadelgi. Lõuna pool, enne Cadare’i piiri, muutub maa tolmuseks ja kuivaks. Põhjapiiril, Reddicki metsa taga, algavad eelmäestikud, mis kasvavad üle läbipääsmatuks Fairwitchi mäeahelikuks. Ja idas, mõistagi, lahutab sakiline piir Tearlingi Mortmesne’ist. Sedamööda kuidas Mortmesne’is iga aastaga tugevnes Punase Kuninganna võim, hakkasid Tearlingi monarhid pidama idapiiri silmas järjest kasvava rahutusega … ning neil oli selleks põhjust.

„Tearling kui militaarriik”

USUKANNATAJA CALLOW

      Varasel hommikutunnil, kui päike ei mõelnudki veel hakata silmapiiri tagant välja piiluma, ärkas Mortmesne’i kuninganna kohutava unenäo peale.

      Natuke aega lamas ta liikumatult, rind kiiresti tõusmas ja vajumas, kuni tundis ära omaenda tulipunased ruumid. Seinad olid vooderdatud Teari tammega ning puidusse nikerdatud draakonid olid samuti punaseks värvitud. Kuninganna voodi oli tohutu suur, asemeriided punasest siidist, õmblusteta ja mugavad. Aga praegu oli padi tema pea all higist läbi ligunenud. Põhjus peitus unenäos, sellessamas unenäos, mis oli piinanud teda nüüd juba üle kahe nädala: tüdruk, leek, helehallides riietes mees, kelle nägu tal kunagi päriselt näha ei õnnestunud, ning lõpuks viimane põgenemine oma maa piiri äärde.

      Kuninganna tõusis ja astus suurte akende juurde, kust avanes vaade linnale. Aknaruudud olid äärtest jäälilledes ega paistnud õieti läbi, kuid ruumid olid päris soojad. Cadare’i klaasimeistrid oskasid teha aknad nii soojapidavaks, et paljude arvates kasutasid nad nõiakunsti, kuid kuninganna teadis, et see pole nõnda. Naaberkuningriikides ei saanud olla mingit nõidust, milleks tema luba polnud andnud, ning Cadare’i meistritel ei olnud volitust kasutada võluväge klaasi ega ka millegi muu puhul. Aga soojusisolatsioon oli tõesti hämmastav saavutus. Mortmesne nõudis Cadare’ilt iga-aastase andami sisse suuresti klaasina.

      Valitsejanna ees laotus kuningalinn Demesne, vaikne ja enamjaolt pime. Kuninganna heitis pilgu taevasse ja veendus, et täis on saamas neljas hommikutund – üleval olid ainult pagarid. Lossi alumistel korrustel valitses samuti hauavaikus: kõik teadsid, et kuninganna ei ärka kunagi enne päevatõusu.

      Seni oli see olnud nõnda.

      Too tüdruk, too tüdruk. Tema pidi olema see peidetud laps, Elyssa laps – keegi teine ei saanud ta olla. Kuninganna unenäos oli ta olnud sitke, tumedate juuste, tugeva otsustava näo ning ema roheliste Raleigh’ silmadega. Erinevalt Elyssast oli ta inetu ning millegipärast tundus just see üksikasi kõige hullem, kõige realistlikum. Ülejäänud unenägu seisnes kaootilises tagaajamises, ainus eesmärk oli pääseda eluga, kui kuninganna üritas joosta ära halle riideid kandva mehe eest, kelle taga näis möllavat tuli. Aga ärgates nägi ta silme ees üksnes tüdruku nägu, ümmargust ja ilmetut, nagu oli kunagi olnud ka tema enda oma.

      Kuninganna oleks tahtnud lasta selgeltnägijatel seda unenägu seletada, aga nood kõik olid tühipaljad soolapuhujad, kes oskasid ajada üksnes ümbernurgajuttu. Tõeliselt võimekas oli olnud ainult Liriane, aga tema oli nüüd surnud. Ning õigupoolest polnud tal selgeltnägijate abi vajagi. Mitte ehk üksikasjalikult, kuid laias laastus oli kõik selge: see unenägu tähendas häda.

      Tema tagant kostis kähe kõrihäälne heli ja kuninganna pööras end kiiresti ümber. See oli üksnes voodis lebav ori. Ta oli jõudnud tolle juba unustada. Mees oli täitnud oma ülesande hästi ja kuninganna oli jätnud ta ööseks enda juurde. Hea kepp kihutas unenäod kiiresti minema. Aga norskamist kuninganna jälestas. Ta jälgis meest, silmad pilukil, oodates, kas too veel norsatab. Kuid magaja üksnes ägas vaikselt, keerates end külili, ning hetke pärast pööras kuninganna talle selja ja jäi uuesti aknast välja vaatama, mõtted sootuks mujal.