Ta käis ratsutamas ja maastikuautoga ringi sõitmas. Ta veetis pikki nädalavahetusi ühe ungarlasest partneri lossis või jäi oma kahekorruselisse lopsakate aedade ja teenijaskonnaga villasse. Ta einestas Budapesti peenemates restoranides ja jõi ennast kabareedes maani täis. Kuna tema abikaasa ja kolm poega olid Prahas, pidas ta kaht püsiarmukest, kellest üks oli kolmekümne aasta vanune rikas lahutatud daam ja teine ühe Ungari krahvi küljeluu. Eichmann oli nautinud mõnda sedalaadi vallutust kohe Budapesti saabumisest peale, kuid nüüd oli tal nendele pühendumiseks rohkem aega kui eales varem. Sellegipoolest oli ta seoses sõja senise kulgemisega üha närvilisem. Ta suitsetas väga palju ning kärkis sageli põhjusetult alluvatega.
Oktoobri teisel poolel, kui venelased liikusid juba Budapestist kõigest saja kuuekümne kilomeetri kaugusel ja Horthy oli hiljaaegu regendi kohalt kõrvaldatud, tegi Eichmann veel ühe ja viimase katse Ungaris alustatut lõpule viia. „Vaadake, ma olen jälle siin,” kuulutas ta pealinna juutide juhtidele. Ta hankis Saksamaa saadikult loa saata 50 000 juuti Austria töölaagritesse. Teda ei heidutanud asjaolu, et juute sinna 200 kilomeetri kaugusele vedavaid ronge ei olnud liitlaste pommirünnakute tagajärjel enam kusagilt võtta. Talve hakul sundis ta esimesed 27 000 juuti – sealhulgas ka lapsi ja põduraid – alustama jalgsirännakut. Toidunappuse ja peavarju puudumise tõttu hakkasid paljud nendest juba mõne päeva pärast teistest maha jääma. Nad kas lasti maha või jäeti maanteekraavidesse surema. Isegi Budapesti ja Viini vahet sõites seda vaatepilti näinud Auschwitzi komandant Höß pani pahaks neid tingimusi, mida juudid pidid taluma. See oli juutide kavakindel surmamine, mille Himmler oli käskinud lõpetada. Eichmann sai ühelt kõrgemalt ohvitserilt korralduse rännak peatada, kuid eiras seda. Viimaks kutsus Himmler detsembri alguses Eichmanni oma peakorterisse Schwarzwaldis. Eichmann puhastas enne nende kohtumist nikotiiniplekilisi sõrmi pimsskivi ja sidruniga, sest teadis hästi, et Reichsführer-SSis tunneb sigarettide vastu vastikust.
„Kui te senimaani olete juute likvideerinud,” lausus Himmler vihasegusel häälel, „siis edaspidi te hakkate vastavalt minu käsule samasuguseks juutide eest hoolitsejaks nagu olen seda praegu mina. … Kui te selleks võimeline ei ole, siis peate mulle seda ütlema!”
„Jah, Reichsführer,” kostis Eichmann, kes teadis, et igasugune muu vastus või ettevõtmine tähendaks enesetappu.
Ühel 1944. aasta detsembrikuu lõpu hommikul puhus tuul Auschwitzi satelliitlaagris Jaworznos läbi puitbaraki. Ze’ev Sapir värises naril lakkamatult. Ta oli vahetanud oma teise särgi leivapätsi vastu ja vähesed säilinud rõivad rippusid kotina tema otsajäänud kehal.
Kell 4.30 kostis sireen. Sapir kargas narilt maha, et pääseda viivitamisele järgnevast löögirahest. Ta tõttas koos sajakonna kaasvangiga barakist välja ning oli nüüd loendust oodates lõikava tuule ja külma ees täiesti kaitsetu. Seejärel alustas ta oma kaheteistkümne tunni pikkust vahetust Dachsgrube kivisöekaevanduses. Et mitte saada kahtkümmet viit piitsahoopi, pidi ta täitma vahetuse jooksul söega nelikümmend viis vagonetti. Seda oleks olnud raske teha isegi juhul, kui ta oleks olnud parima tervise juures, kuid pärast kõigest kruusitäiest kohvist ja kuueteistkümnendikust leivapätsist koosnenud hommikueinet kujutas iga vahetus endast Heraklese vägitegu. Tihtipeale ei tulnud Sapir sellega toime.
Tollel õhtul, kui kurnatud ja söetolmuga kaetud ihuga Sapir jõudis tagasi laagrisse, said tema ja veel 3000 vangi käsu alustada jalgsirännakut. Esseslastest valvurid teatasid, et punaarmee on Poolasse tungimas. Sapir ei hoolinud sellest kuigi palju. Tal kästi käia ja ta käiski. Selline hoiak – ning saatuse käsi – olid teda möödunud kaheksa kuu jooksul elus hoidnud.
Pärast Ungarist Auschwitzi jõudmist ja perekonnast lahutamist peksti Sapir läbi, kupatati barakkide juurde, võeti riidest lahti, vaadati üle, vabastati täidest ja aeti karvadest paljaks, tema vasakule käsivarrele aga tätoveeriti number A3800. Järgmisel päeval sunniti teda töötama gaasikambrites, kus tema kahtlustuste kohaselt oli sellelsamal ööl tapetud tema perekond. Sapir lohistas surnuid kambritest välja ja asetas nad selili õuele, kus habemeajaja neil juuksed peast lõikas ja hambatehnik kõik kuldhambad välja kiskus. Seejärel viis ta laibad suurtesse aukudesse, kus need nagu puuhalud riita laoti ja tuhaks põletati. Surnukehadest eritunud rasv voolas mööda augu keskel kulgevat kanalit välja. Seda rasva kasutati krematooriumide kütmiseks. Tema hinge mürgitasid paks suits, tumepunased leegid ja kirbe kärsahais.
Sapir kaotas aja arvestamise võime ega teadnud enam, milline nädalapäev parajasti on või kui palju on kell. Ta tegi vahet üksnes ööl ja päeval. Ta pääses mingil moel hukkamisest, ehkki selline saatus tabas suuremat osa gaasikambrites ja krematooriumides rakendatud töölisi. Sakslased tapsid neid korrapäraselt, et oma tegevust saladuses hoida. Sapir saadeti siiski Jaworznosse, kus tal tuli läbi elada teistsuguseid metsikusi.
Praegu rühmasid satelliitlaagrist lahkunud Sapir ja teised vangid kolonnis läbi paksu lume. Nad käisid kaks päeva, ilma et oleksid teadnud, kuhu lähevad. Maha lasti kõik, kes liikusid teistest aeglasemalt või puhkamiseks peatusid. Teise päeva õhtuks jõudsid nad Ülem-Sileesias asuva Bethune linnani ja said käsu tee kõrvale maha istuda.
Kolonni ülemast SSi ohvitser kõndis nende rivist mööda ja rääkis: „Kes ei suuda enam kõndida, võib siia jääda ja teda viiakse edasi veoautoga.” Sapir oli juba ammu selgeks saanud, et selliseid lubadusi ei tohi uskuda, kuid ta oli liiga väsinud, liiga külmunud ja liiga ükskõikne, et millestki hoolida. Kakssada vangi jäi paigale, ülejäänud marssisid minema. Sapir uinus lumes sealsamas, kuhu ta maha kukkus. Hommikul kamandati see salk labidate ja kirkadega põllule ning kästi kaevama hakata. Muld oli külmunud, kuid nad kaevasid üha edasi, ehkki teadsid, et kaevavad iseendale hauda.
Tollel õhtul viidi nad ühe lähedase kaevanduse söögisaali. Kõik selle aknad olid õhurünnakutes purunenud. Neile järgnesid paljud esseslased, kelle eesotsas oli Lausmanni-nimeline allohvitser. „Jah, ma tean, et te olete nii näljased,” lausus ta kaastundliku häälega, kui saali toodi suur pada.
Sapir kogunes koos teiste vangidega paja ümber, olles nälginud ja peaaegu liiga nõrk isegi selleks, et püsti seista. Kõige meeleheitlikumad trügisid lootusest süüa saada ettepoole. Nemad tapeti esimesena. Lausmann haaras kinni ühest vangist teise järel, surus nad paja kohale ja tulistas neile kuklasse. Ta muudkui laskis ja laskis. Üks noor vang alustas keset seda veresauna kõnet neile, kes teda kuulata võtsid. „Saksa rahvas vastutab selle eest ajaloo ees,” jõudis ta kuulutada, enne kui samuti kuuli sai.
Lausmann jätkas tulistamist seni, kuni järele oli jäänud ainult üksteist vangi, kelle hulka kuulus ka Sapir. Sapiri kord ei olnud veel kätte jõudnud, kui Lausmanni ülemus ta saalist välja kutsus. Esseslased viisid ülejäänud vangid rongiga Gleiwitzi koonduslaagrisse, kus nad topiti kartuleid täis keldrisse. Nad sõid külmunud kartuleid apla suuga. Hommikul sunniti neid koos tuhandete teistega metsa poole marssima. Ootamatult avasid vange maha niites tule kuulipildujad. Sapir jooksis puude vahel edasi seni, kuni jalad kandsid. Kukkudes lõi ta ennast ära ja kaotas meelemärkuse. Ta ärkas üksikuna, jalg verine ja üks king kadunud. Kui punaarmeelased ta leidsid, kaalus ta kolmkümmend kilo. Tema nahk oli kollane ja kuiv nagu pärgament. Oli 1945. aasta jaanuar. Tervis hakkas tal läbi häda taastuma alles aprillis.
Sapir ei unustanud iial Eichmanni lubadust Mukatševe getos ega seda üleskutset õigusemõistmisele, millega esines tema kaasvang hetk enne hukkamist. Kuid pidi mööduma palju-palju aastaid, enne kui ta ette kutsuti, et neid asju meenutada.
2
Sõda oli lõpule lähenemas ja maailm pidi peagi seisma silmitsi nende õuduste jälgedega, millest Sapir oli eluga välja tulnud. 1945. aasta 12. aprillil avasid liitlased tee Berliini. Reini jõgi oli ületatud juba mitu nädalat tagasi ning Briti ja Kanada väed sööstsid oma tankidel Sherman läbi Põhja-Saksamaa ida poole. Ameerika väed olid piiranud sisse Ruhri oru, lõigates Hitleri niiviisi ära tema tööstuspiirkonnast ja tekitades läänerindesse tohutu avause. 85 liitlaste diviisi ja Berliini vahel seisis kõigest käputäis räsitud Saksa diviise. Ühendriikide 9. armee eelväed rajasid juba sillapäid Kolmanda Riigi pealinnast