Annan alla, söön pool pakki oakomme, jätan mustad järele, sest need on vastikud, ja lähen duši alla, et tänase päeva pask endalt maha pesta. Kuni palsamit juustes hoian, pean endaga maha haarava vestluse. Räägin oma nõmedast tunniplaanist. Jutustan endale oma muusikatunni õnnetust irooniast ja juurdlen, kas see teeb kõne- ja väitluskunsti naeruväärsusele pika puuga ära. Mõtisklen valjusti, kas üldse ükski naisinimene selles koolis, olgu siis õpilane või õpetaja, on teatud heledapäise Drew’-nimelise tüübi võludele immuunne. Siis ma vastan: MINA. Ah jaa, Sarah loomulikult ka, kuigi paistab, et poisil õnnestub teda tüütamisega alistuma sundida.
Pean aeg-ajalt selliseid vestlusi, lihtsalt veendumaks, et mu hääl veel töötab, juhuks kui tahan seda kunagi jälle kasutada. Häälekate maailma naasmine on mul kogu aeg plaanis olnud, aga vahetevahel mõtlen, kas ma seda üldse kunagi teen. Enamuse ajast pole mul kuigi põnevaid uudised ja siis ma kordan nimesid või suvalisi sõnu, aga tänane päev oli küllalt märkimisväärne, et pälvida terveid lauseid. Mõnikord ma isegi laulan, aga selle jätan nendeks päevadeks, kui mu enesejälestus on tipptasemel ja ma tahan endale haiget teha.
Ronin voodisse, mida katab salveiroheline lillemustriga tekk, samasugune nagu mul koduski. Ilmselt on see rohkem mu ema kui Margot’ panus. Emal on vist raske aru saada, et ma püüdsin sealt minema pääseda, mitte seda kohta endaga kaasa võtta. Kergitan madratsit ja tõmban välja sinna alla peidetud kaustiku. Pean sellele varsti mõne parema koha leidma. Ülejäänud on mu kapi tagaosas pappkasti pakituna vanade paberköites raamatute ja põhikooli aastaraamatute all. See, mida ma käes hoian, on mustvalgete kaantega, peal punases markerikirjas Trigo. Nagu kõigil teistel, on ka selle esimesed paar lehte täis võltse tunnikonspekte. Haaran pastaka ja kirjutan. Täpselt kolme ja poole lehekülje järel libistan ma kaustiku peidikusse tagasi ja kustutan tule, mõeldes, millise värske põrgu homne päev endaga kaasa toob.
5. peatükk
Ma elan maailmas, kus pole maagiat ega imesid. Kohas, kus pole selgeltnägijaid ega kujumuutjaid, ingleid ega üliinimlikke poisse, kes sind päästma tuleksid. Kohas, kus inimesed surevad, muusika laguneb ja asjad on nõmedad. Reaalsuse raskus surub mind nii kõvasti vastu maad, et mõnikord panen imeks, kuidas ma üldse veel jalgu tõsta ja kõndida suudan.
Reede hommikul toon ma esimese asjana nõustamiskabinetist ära oma parandatud tunniplaani. Proua McAllister võttis mu viiendaks tunniks õpetajaabiks, nii et nüüd olen ma ametlikult sissejuhatusest muusikasse vabastatud, mis tähendab, et võin veeta selle tunni koopiaid tehes ja pabereid jagades, selle asemel et soovida, et saaksin verest tühjaks joosta.
Kingadega läheb mul nüüd juba paremini, kuigi need on eest liiga kitsad ja mu varbad toovad kuuldavale rea vandesõnu, kui need jalga tõmban. Valisin tänaste püüdluste jaoks oma jubeduselt teise kostüümikomplekti – veel musta ja musta, sest see on nagunii kõik, mida mul on. Jäin paksu musta silmalaineri, punase huulepulga ja musta küünelaki juurde. Tikk-kontsad on nagu ikka hüüumärgiks kogu sellele kompotile, mis karjub: Ilge! Ma olen nagu mingi litsakas õudusfilm. Mõtlen pärlmutternööpidele ja valgetele augumustriga seelikutele ning juurdlen, mida Emilia täna selga paneks, kui ta veel elus oleks.
Olen terve nädala lõunavahetundidel edukalt koridorides ja vetsudes redutanud. Sasine kunstnikupoiss, kelle nime nüüdseks olen teada saanud – salamisi tema joonistusploki kaant piiludes –, on Clay, ja leides mu ka teisel päeval jälle inglise keele tiiva ust katsumas, oli ta küllalt lahke, et pakkuda mulle küsimata loetelu kohtadest, kus saan kõige kindlamalt üksi olla. Olen enamiku neist juba üle vaadanud. Veel paar päeva ja ma oskan joonistada kaardi ning kanda sellele kõik parimad haihtumispaigad. Siis võin seda teistele endasugustele luuseritele müüma hakata.
Olen oma igapäevaste käikudega selgeks saanud, et kõik püsib siin üldiselt üsna muutumatuna. Võiks arvata, et hoovi istekohad on nimeliselt määratud, sest keegi ei kaldu kõrvale kohast, kuhu end eelmisel päeval sisse oli seadnud. Tunnen nüüd ära rohkem nägusid, aga isegi need, keda ma tean, ei tee minust välja. Mind jäetakse õndsasse üksindusse. Olen kõiki piisavalt hirmutanud, solvanud või ebamugavust tundma pannud, et minust eemale hoitaks. Missioon täidetud. See on isegi ebamugavaid kingi väärt. Kui ma midagi valesti ei tee, peaksid asjad nii jäämagi.
Kaalun, mis suunas täna sammud seada, kui möödun jõuväljas poisist. Mõtlen, kuidas ta seda teeb. Võib-olla õnnestub mul tema saladus välja peilida, sest ma tahaksin hea meelega ka endale sellist saada. Vahel mõtlen, et ta on nähtamatu ja mina olen ainus, kes teda näeb, aga see pole vist tõsi, sest kui oleks, oleks keegi selle aja peale kindlasti tolle pingi endale krabanud. Võib-olla on poiss vaim ja keegi ei lähe selle pingi ligi, sest tema kummitab seal.
Ta istub alati samas asendis ja on täiesti liikumatu. Sellest ajast peale, kui ta esmaspäeval mu pilgu tabas, olen üritanud mitte vahtida rohkem kui mõni sekund päevas. Rohkem pole ta mulle otsa vaadanud. Mul on endiselt tunne, et ta jälgib mind, aga võib-olla ma natuke isegi tahaksin, et ta seda teeb. Heidan selle mõtte kiiresti peast. Kellegi tähelepanu on küll viimane asi, mida mul vaja.
Sellegipoolest on teda äärmiselt kena vaadata. Kenad käsivarred. Mitte mingid jõusaalijobu käsivarred, lihtsalt tööga saavutatud käsivarred. Nägin teda esimesel päeval tööõpetuses, aga ainult silmapilguks, ja siis läks ta ära ega ole rohkem tagasi tulnud. Nüüd näen teda ainult lõunavahetundidel. See käputäis sekundeid, mis mul hoovi ületamiseks kulub, on mu päeva kõige huvitavam osa. Iseenda vastu aus olles pean tunnistama, et need väärtuslikud sekundid on ainus põhjus, miks ma ikka veel iga päev üle selle neetud platsi kõnnin.
Esimesel päeval kõndisin üle hoovi selleks, et endast selge mulje jätta. Teisel päeval kõndisin sealt läbi selleks, et näha, kas poiss istub endiselt pingil ja endiselt üksi. Kõndisin sealt läbi kolmandal ja neljandal päeval, et näha, kas ta veel mulle otsa vaatab. Ei vaadanud. Täna tahtsin lihtsalt vaadata. Nii et seda ma siis teengi, kui mu kingakontsa teravik kahe sillutisekivi vahelisse prakku kinni jääb. Ilus.
Õnneks, kuna ma kõndisin masendavalt aeglaselt, et oma piiramiskogemust maksimaalselt nautida, ei lenda ma ninuli maha. Õnnetuseks aga olen nüüd kinni täpselt poisi pingi ja selle teise vahel, kus on printsess Sarah oma õuedaamidega. Püüan nagu muuseas oma kontsa kivilõksust välja nõksutada, ent konts ei liigu paigast. Pean end põlvili manööverdama ja üritama seda kätega välja sikutada, mis on muidugi suur tasakaalusaavutus, aga kummardumine ei tule selle kleidiga kõne alla.
Põlvitan aeglaselt ja libistan jala kingast välja. Siis haaran parema käega kontsast ja sikutan. Konts vabaneb kergemini, kui oleksin oodanud, ja ma tõusen ning pistan jala jälle kinga sisse tagasi. Heidan pilgu vasakule ja näen, et raidkujupoiss pole paigast liikunud. Ta pole mu kingakatastroofi vist isegi märganud. See on pisike ime, aga pisikesed imed on kõik, mida mul praegu loota on, nii et käib kah. Kahjuks aga pole ma täiesti märkamatuks jäänud, sest järgmine asi, mida ma kuulen…
„Minu meelest on sellised kingad mõeldud tänavanurkadel seismiseks, mitte kooliskäimiseks.” Sarah. Sellele järgneb naerukihin ja veel teine tüdrukuhääl…
„Jah, kas su isa teab, et sa põrgust sellistes riietes lahkusid?”
„Mina arvasin, et ta isa elab Transilvaanias.” Veel kihistamist. Päriselt.
Siinsed solvangud on tõesti allapoole igasugust arvestust. Kui nad tahavad, et ma ringi pööraksin, peaksid nad tulema lagedale millegi natukenegi vaimukamaga. Vaatan paremale ja näen seda teravmeelsuseallikat, mis selle kalliskivi minu pihta paiskas. Sarah’ ümber seisab mitu tüdrukut ja nad vaatavad minu poole ning, jah, kihistavad ikka veel. Ma vist õnnitlesin end minut või kaks liiga vara. Käin mõttes läbi oma võimalused: A) lennutada kõnealune king nende pihta; B) pommitada neid solvangutega; C) neid eirata ja minema kõndida; D) naeratada neile oma kõige kuratlikumat