Kurva poeedi naine. Lone Theils

peame veel natuke ootama, kuni nad enam nii kuumad ei ole,” manitses Esther last, sellal kui võttis külmkapist külma võid ja pani lauale rabarberimoosi.

      Nora püüdis jutuotsa üles võtta. „Sa tahtsid midagi öelda Amina perekonna kohta?”

      Esther raputas segaduses pead. „Ah. Las ma mõtlen … Midagi oli tema perekonnaga. Tal ei olnud minu meelest vanemaid? Kas oli nii? Või oli onu? Vend? … Ah, sellest on juba üle kümne aasta …” Ta võttis leivanoa ja hakkas kukleid poolitama, et need kiiremini jahtuksid. Neist tõusis auru.

      Nora tundis, kuidas telefon taskus vibreerib. Ta võttis selle välja ja vaatas kiiresti ekraani. Meil Andreaselt. Pealkiri: Me peame rääkima. Helista kohe!

      Alles sel silmapilgul tundis ta, kui pingul oli ta olnud. Kui see väike valge iPhone’i ristkülik teatas, et Andreas on maailmas ikka veel olemas ja tahab temaga rääkida, siis tundus, nagu oleks ta keha ümber mässitud okastraadist pääsenud ja saaks ennast jälle vabalt liigutada. Ja ta ei suutnud naeratust tagasi hoida.

      Nora pani telefoni tagasi taskusse. Ta pidi helistama hiljem. Praegu aitas teadmisest, et Andreas oli püüdnud temaga ühendust võtta. Nad sõid õndsas rahus kukleid. Kuuma võiga, mis saial sulas, ja magusa münditeega, sellal kui Miranda püüdis edutult vanaema veenda, et taksikoera võtmine oleks fantastiline mõte.