Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused. Woldemar von Löwenstern

kas see kõik, mida te mulle jutustate, on täielik tõde?” hüüdsin ma sõnumitoojale. „Kõik tõde ja õige,” vastas ta, „kui et ma nägin ekspressi Riiga välja saadetavat, kes pidi tooma lisa haruldastele ja kallitele pudelitele, et lepituspidu vääriliselt tähistada. Ratsutame õige pea sinna.” See siis ka sündis. Ma leidsin pandihoidja veidi tagasihoidliku ja mõõdukana, muuhulgas näis ta sõimeratsaniku tegevusest mitte midagi teadvat. Vend oli täiesti südamlik ja täis pulbitsevat lõbusust. Niipea, kui võimalik, kutsus ta mind kõrvale ja kordas umbes sedasama, mida vahendaja oli mulle öeldnud. Tema selgitustest sain ma aru, et mu käskjalg oli väga osavalt käitunud ja kasutanud sobivaid vahendeid, et kibedat tüli ennetada, mille hilisemaks tulemuseks oli talle minu käest ülevoolav pot de vin. Täna veetsime me ühe meeldiva päeva panditud lossis. Pärast lõunasööki, kui ülejäänud seltskond oli püsti tõusnud, jäime meie kolm inglise kombel rohelise kalevi juures istuma ja junkur lasi head šampanjat lauale tuua. Ta omandas seejuures kiiduväärse osavuse šampanjakorki korraliku pauguga vastu lage lasta ning samal ajal ühe teise võime, mida ma esimest korda nägin. Ta hoidis nimelt vabaks jäänud pudelikaela kärmelt pöidlaga kinni, jättes ainult väikese avause, kust siis vahutav vein kitsa joana välja purskas ning osavalt juhitud pärlendava kaarena valmispandud klaasi maha sadas. Junkur nimetas seda husaarikombeks, aga ma ei ole kunagi näinud husaare nii joovat; see oleks nende jaoks ka liiga aeglane ja tülikas viis. Nende kombeks on pigem noaselja või saabliga pudelil pea maha võtta ja niiviisi vabastatud veinil lasta täie hooga laia klaasi voolata. Kuid palju aastaid hiljem, kui ma olin Givet’ komandant, oli mul võimalus sealseid épiciers’sid jälgida. Nood lasid tõepoolest šampanjat kirjeldatud viisil üles pritsida ja manööverdasid selle siis täielikult austatud külalise klaasi.

      Niisiis lõppesid minu spekulatsioonid vangistatud lossi vabastamiseks. Ma ei saanud jätta endale mõningaid etteheiteid tegemata, aga ebaõnne sellest ei tekkinud. Kaunis pandihoidja ei jäänud istuma; selleks olid tema käekesed liiga kaunid ja hoidsid liiga suurt panti. Ta astus õnnelikku abiellu ja kindlasti vastavalt oma soovidele; aga ma ei mäleta, kas tema abikaasaks sai noor börsitegelane või siis Riia advokaadi näidiseksemplar. Need on keiser Justinianuse või tema raamatute rüütlid, kellest saavad tihti panditud losside isandad ning sellel on mõju nagu Fausti põrgusundusel. Oh vaene, kunagi turniire pidanud rüütelkond, mis saab üha süngemaks muutuvatel aegadel sinu kunagi kuulsusrikastest lossidest!

      Minu sisemuses kauakavatsetud plaanidest loobumisest tekkinud ja mind piinava tühjuse jaoks oli hea, et torm poliitilises taevas mind mu senistest ringkondadest välja rebis ja teistesse paiskas. St. Jamesi kabinet oli St. Petersburgi omaga tülli läinud ning meie saime käsu Läänemere rannikule liikuda (1800), et seda mehitatuna hoida. Krahv von der Pahlen oli koondatud üksuste ülemjuhataja ja kindral Voinov käsutas tema alluvuses lendkorpust.