Ta kõhkles. Olin üsna kindel, et läheneme nii-öelda asja tuumale, põhjusele, miks ma seal viibisin, kuid ta ei suutnud kuidagi edasi liikuda. Mõtlesin, et võin samahästi üritada ise aidata meil edeneda. „Ja kuidas sul eraelus on läinud?” söandasin viisakalt uurida.
Ta mõtles hetke. „Mul pole eraelu. Mitte midagi, mis vääriks, et seda nii nimetataks. Vaid mõned mugavad kokkulepped, kuid midagi enamat ei ole juba aastaid olnud. Ma pole üldse seltskondlik.”
„Kui mina sind tundsin, siis olid küll,” ütlesin ma. Mu mõte takerdus endiselt fraasi „mõned mugavad kokkulepped” juures. Jestas. Otsustasin, et ei hakka üritamagi sellesse selgust tuua.
Kuid enam ei olnud takka õhutamist tarvis. Damian oli otsa peale saanud. „Mulle ei meeldinud maailm, kuhu sa mind viisid, nagu sa isegi tead.” Ta vaatas mulle väljakutsuvalt otsa, aga mul ei olnud midagi öelda, nii et ta jätkas: „Kuid paradoksaalsel kombel avastasin sealt lahkudes, et ka minu endise maailma meelelahutus ei paku mulle enam huvi. Mõne aja pärast lõpetasin seltskondlikel koosviibimistel käimise.”
„Kas sa abiellusid?”
„Ühe korra. See ei kestnud kuigi kaua.”
„Kahju kuulda.”
„Ei ole hullu. Ma abiellusin ainult sellepärast, et olin jõudnud ikka, kui on imelik mitte abielus olla. Olin kolmkümmend kuus või seitse ning inimesed hakkasid kulmu kergitama. Loomulikult oli see minust rumal. Kui ma oleksin oodanud veel viis aastat, oleksid mu sõbrad lahutama hakanud ja ma ei oleks enam olnud ainus kloun tsirkuses.”
„Kas mina tean seda naist?”
„Oh ei. Olin selleks ajaks sinu seltskonnast põgenenud ja mul polnud mingit soovi sinna naasta, selles võid kindel olla.”
„Meilgi polnud vähimatki soovi sind seal näha,” ütlesin ma. See mõjus kuidagi vabastavalt. Meie vastastikune ebasümpaatia oli pinnale kerkinud ja tundsin end sedasi mugavamalt kui võltssõprust teeseldes, nagu olime seda terve õhtu teinud. „Pealegi ei tea sa, milline on minu seltskond. Sa ei tea minu elust midagi. See muutus tollest õhtust sama palju kui sinu oma. Ja neljakümne aasta tagusest Londoni hooajast on rohkem kui üks võimalus edasi liikuda.”
Ta leppis sellega ega seadnud mu sõnu kahtluse alla. „Tõsi. Palun vabandust. Aga sa tõepoolest poleks saanud Suzanne’i tunda. Kui ma temaga kohtusin, juhtis ta Leatherheadi lähistel üht spordiklubi.” Sisimas nõustusin, et minu tee ei olnud endise proua Baxteriga tõenäoliselt ristunud, nii et olin vait. Ta ohkas raskelt. „Ta andis endast parima. Ma ei taha temast halvasti rääkida. Kuid meil ei olnud midagi, mis meid koos oleks hoidnud.” Ta vaikis hetke. „Sina ei abiellunudki lõpuks, ega ju?”
„Ei. Ei abiellunud. Lõpuks mitte.” Mu sõnad kõlasid karmimalt, kui olin soovinud, aga teda ei paistnud see üllatavat. Minu jaoks oli see teema valus ja tema jaoks ebamugav. Vähemalt oleks pidanud olema, pagan võtaks. Otsustasin naasta ohutumale teele. „Mis sinu abikaasast sai?”
„Ah, ta abiellus uuesti. Üsna toreda tüübiga. Mehel on ettevõte, mis müüb spordirõivaid, nii et eeldatavasti on neil rohkem ühist, millele oma suhe ehitada.”
„Ja lapsed?”
„Kaks poega ja tütar. Aga ma ei tea, mis neist on saanud.”
„Ma mõtlesin sinul ja temal.”
Ta raputas pead. „Ei, ei olnud.” Seekord vaikis ta justkui sügavmõttelisemalt. Hetke pärast selgitas ta täpsemalt. „Ma ei saa lapsi,” teatas ta. Selle väite näilisest lõplikkusest hoolimata jäi tema lause justkui imelikult poolikuks ning tema toonist aimdus veidrat ja ebavajalikku küsimärki selle lõpus. Ta jätkas: „Täpsemalt öeldes, ma ei saanud lapsi saada selleks ajaks, kui ma abiellusin.”
Ta vaikis, nagu jätnuks mulle selle pentsiku lause seedimiseks natuke aega. Mida ta sellega mõtles? Eeldatavasti ei olnud ta lasknud end vahetult enne spordiklubi juhile abieluettepaneku tegemist kastreerida. Kuna tema ise oli selle jutuks võtnud, võisin süütundeta täpsustavaid küsimusi esitada, kuid antud juhul vastas ta enne, kui jõudsin need kuuldavale tuua. „Käisime mitme arsti juures ja mulle öeldi, et mu spermatosoidide arv on nullilähedane.”
Isegi meie liigestest lahti kaasajal on sellise kõneka tähelduse peale raske midagi kosta. „See võis valmistada pettumuse,” ütlesin ma.
„Valmistas küll. Väga suure pettumuse.”
Ilmselgelt olin valinud halva sõna. „Kas midagi teha ei saanud?”
„Ei saanud. Pakuti välja põhjuseid, miks see võis nii minna, kuid keegi ei saanud midagi selle vastu ette võtta. Nii et sinna see jäi.”
„Te oleksite võinud proovida muid viise. Tänapäeval on igasuguseid võimalusi.” Ma ei suutnud üksikasjalikumaks minna.
Ta raputas pead. „Ma ei tahtnud kellegi teise last kasvatada. Suzanne üritas mind veenda, aga ma ei suutnud. Ma lihtsalt ei näinud sellel mõtet. Kui see ei ole sinu laps, siis on see nagu nukuga mängimine, kas pole? Küll elus nukuga, aga ikkagi nukuga.”
„Paljud oleksid eri arvamusel.”
Ta noogutas. „Ma tean. Suzanne oli üks neist. Ta ei mõistnud, miks peab tema lastetuks jääma, kui see pole tema süü, mis on arusaadav. Ilmselt teadsime kohe arstikabinetist väljudes, et me lähme lahku.” Ta tõusis ja tõi endale uue joogi. Ta oli selle ära teeninud.
„Või nii,” ütlesin vaikuse täiteks, peljates, mis sealt veel tuleb.
Kui ta suu uuesti lahti tegi, rääkis ta kahtlemata otsusekindlamalt kui varem. „Kaks arsti arvasid, et põhjuseks võis olla täiskasvanueas põetud mumps.”
„Pidasin seda müüdiks, millega hirmutatakse niigi kartlikke noormehi.”
„Seda juhtub väga harva. Aga juhtub. Seda haigust nimetatakse orhiidiks ja see nakatab munandeid. Tavaliselt läheb see üle ja kõik on korras, aga vahel, väga harva ei lähe. Lapsena ma mumpsi ei põdenud ja teadlikult ei ole ma sellesse nakatunud, aga kui ma järele mõtlesin, vaevas mind mõned päevad pärast Portugalist naasmist, 1970. aasta juulis väga tugev kurguvalu. Olin paar nädalat voodis ja mu lümfisõlmed olid korralikult paistes, nii et võib-olla on neil õigus.”
Nihelesin pisut toolil ja võtsin veel ühe lonksu oma joogist. Minu kohalolu hakkas tasapisi omandama ebamugavat tähendust. Mõnes mõttes olin just mina Damiani Portugali kaasa kutsunud, meie seltskonnaga ühinema. Jumal teab, et kõik osutus märksa keerukamaks, aga alguses oli ettekäändeks asjaolu, et seltskonnas on liiga vähe mehi, mistõttu meie võõrustaja palus mul Damiani kaasa võtta. Paraku olid sellel hirmsad tagajärjed. Kas ta üritas nüüd oma viljatuses süüdistada mind? Kas ta oli mu kutsunud siia selleks, et tunnistaksin oma süüd?
Et ehkki tema oli mulle tol puhkusel palju kannatusi põhjustanud, olin mina teinud sama talle? „Ma ei mäleta, et keegi oleks haige olnud,” sõnasin ma.
Paistis, et tema mäletas. „Villaomaniku kallim. Too heledate juustega neurootiline ameeriklanna. Mis ta nimi oligi? Alice? Alix? Ta kurtis terve aja, et tal on kurk valus.”
„Sul on imeline mälu.”
„Mul on olnud palju aega järele mõelda.”
Mu vaimusilma kerkis äkki pilt päikeses pleekinud villast Estorilis, mille olin ligi neljaks kümnendiks oma teadvusest pühkinud. Kuum ja hele rand terrassi all, alkoholirohked seksuaalsetest vihjetest pungil õhtusöögid, Sintra tondilossi juurde ronimine, suplused sinises sosisklevas vees, Lissaboni katedraali esine suur väljak, kus me ootasime, et näha Salazari surnukeha … Kõik see ärkas taas ilmekale ja erksavärvilisele elule – üks neist puhkusereisidest, mis loob silla teisme- ja täiskasvanuea vahele, kõigi taolise rännakuga kaasnevate ohtudega, kui koju naastakse sootuks teistsugusena, kui oldi teele asudes. Puhkusereis, mis muutis tegelikult mu elu. Noogutasin. „Jah, ilmselt küll.”
„Kui see on tõesti põhjus, võisin muidugi enne seda lapse saada.”
Ma