Liikusime edasi rahvarohkesse põhiruumi, mida ma ei söanda selle paljude funktsioonide tõttu nimetada võõrastetoaks, aga just sealt leidsime eest Peteri, kelle krimpsus mopsinäole vajus iseloomulikult tõrges juuksetutt. Ta osutas Damianile. „Kes see on?” küsis ta valjul ja varjamatult vaenulikul häälel.
„Kas ma tohin teile tutvustada Damian Baxterit?” küsisin mina.
„Ma pole teda kutsunud,” ütles Peter järeleandmatult. „Mida ta siin teeb?” Nagu mainitud, oli Peter otsustanud ise mitte esineda tema silmis imetlusväärse süsteemi liikmena ja sellistel hetkedel taipasin miks. Kuna tema ei väitnudki end olevat elegantse härrasmehe, ei tarvitsenud tal ka viisakaks jääda, kui see talle parasjagu ei sobinud. Ühesõnaga ei varjanud ta kunagi oma tundeid ning aastate jooksul hakkas ta mulle seetõttu meeldima ja äratas minus imetlust. Loomulikult jäi tema sõnadest mulje, nagu suunanuks ta oma viha kutsumata külalise pihta, kui tegelikult oli see mõeldud üksnes mulle. Mina olin see, kes oli reegleid rikkunud. Paraku tõmbusin tema rünnaku ees kössi. See tundub muidugi imelik mehe puhul, kes minust tänaseks on saanud, aga tollal valdas mind ärevus, et kõik maiuspalad, millega olin arvestanud ja mida tema sai pakkuda, võivad mul käest libiseda. Olekski vähem häda olnud.
„Ärge teda süüdistage,” ütles Damian, kes märkas pingeid ja tuli kiiresti meie kõrvale. „Süüdistage mind. Ma tahtsin väga teiega kohtuda, härra Townend, ja kuuldes, et ta tuleb siia, sundisin end kaasa võtma. See on täielikult minu süü.”
Peter jõllitas teda. „Nüüd on vist minu asi öelda, et olete teretulnud.”
Tema toon oli kõike muud kui sõbralik, aga Damian ei lasknud end häirida nagu ikka. „Teie asi on paluda mul lahkuda, kui te seda soovite. Loomulikult teen seda.” Ta vaikis, kerge ärevus üle korrapäraste näojoonte võbelemas.
„Osav käik,” ütles Peter oma imelikul, ebamäärasel, peaaegu turtsakal moel. Ta noogutas segaduses hispaanlasele, kes hoidis kandikut. „Võite endale joogi võtta.” Ma ei arva sugugi, et Damiani sarm teda sel hetkel või hiljem ära veenis. Ma ütleksin, et ta tundis temas ära potentsiaalselt võimeka vastase ega tahtnud temast esimesel kohtumisel vaenlast teha. Kui Damian eemaldus, pöördus Peter uuesti minu poole. „Kes ta on? Ja kust ta su leidis?” See oli iseenesest veidralt sõnastatud.
„Cambridge’ist. Kohtasin teda ühel oma kolledži peol. Mis puutub sellesse, kes ta on,” ütlesin kõhklevalt, „ei tea ma ausalt öeldes temast eriti midagi.”
„Ega saagi teada.”
Tundsin vajadust Damiani kaitsta. „Ta on väga sümpaatne.” Ma ei teagi, kuidas ja miks oli minust saanud tema kaitsja, aga nii paistis see olevat. „Ja ma arvasin, et ta võiks sulle ka meeldida.”
Peteri pilk järgnes Damianile, kes võttis joogi ja tegi juttu ühe õnnetu ülekaalulise neiuga, kellel oli lõua all lott ja kes seisis ebalevalt teistest pisut eemal. „Ta on osav manipulaator,” ütles ta ja pöördus uusi külalisi tervitama.
Kui see vastas tõele, kandis see igatahes peaaegu kohe vilja. Meie tutvuse edenedes ei oleks see mind enam üllatanud, sest selleks ajaks teadsin, et Damian ei lase eales ühelgi võimalusel raisku minna. Ta tegutses lakkamatult. Seda möönaks ka tema suurim vaenlane. Mis oli tegelikult just juhtunudki. Damian oli pääsenud Peteri pühakotta, vähimagi tagatiseta, et teda sinna uuesti lastakse. Ta ei saanud aega kaotada.
Tundsin nüüd ära kohmetu, lotiga tüdruku, kes vahtis Damianile otsa, sellal kui too ta oma sarmiga üle valas – see oli Georgina Waddilove. Georgina oli Ameerika pankuri tütar, rikas pärijanna. Ma pole päris kindel, kuidas Damian ta avapauguks välja oli valinud. Vahest aitas Damiani sõdalasevaist tabada kindluse kõige nõrgema koha ja kõige haavatavama tüdruku. Georgina oli üks melanhoolne tegelane. Kõiki, kes huvi tundsid – neid ei olnud palju –, juhatas see tema emani, kes oli ebatäpsete teadmiste tõttu Inglismaa kohta ja pärast kurameerimisperioodi, mis oli tervenisti aset leidnud sel ajal, kui tema tulevane abikaasa viibis sõja järel New Yorgis lähetuses, abielludes ekslikult arvanud, et kerkib sellega märksa kõrgemasse klassi, kui tegelikult välja tuli. Kui nad 1950. aasta lõpus viimaks Inglismaale kolisid, kahe väikese poja ja imikust tütrega, saabus naine oma uuele kodumaale enesekindla veendumusega, et hakkab luusima kuninglikus Balmoralis ja õhtustama külalisena Chatsworthi ja Stratfieldsaye lossides. Selle asemel avastas ta hoopis, et tema abikaasa sõbrad ja perekond pärinesid pea eranditult samasuguste jõukate ja omal alal edukate äriinimeste seast, kellega ta oli lapsepõlvest saati Hamptonsis tennist mänginud. Tema abikaasa Norman (ja võib-olla oleks see nimigi pidanud vihjeks olema) ei olnud teda tahtlikult alt vedanud, aga nagu paljudel, eriti välismaal viibivatel inglastel, oli temalgi tekkinud harjumus jätta muljet tegelikust märksa peenemast päritolust, ning kaugel New Yorgis oli see üsna lihtne. Veetnud seal peaaegu üheksa aastat, hakkas ta ka ise oma juttu uskuma. Ta rääkis printsess Margaretist ja Westminsteri hertsogist ja leedi Pamela Berryst nagu oma pereliikmetest, nii et oleks ise olnud sama üllatunud kui tema kuulajad, kui ta oleks taibanud, et kogu info nende inimeste kohta pärineb kollase ajakirjanduse veergudelt.
Pettumus ei päädinud siiski kohe lahutusega. Anne Waddilove pidi mõtlema oma lastele ja lahutuse eest tuli 1950ndatel endiselt kõrget ühiskondlikku hinda maksta. Norman oli teeninud üsna palju raha, nii et tema naine otsustas oma järeltulijate heaolu nimel korvata selle abil enda elu puudujääke ja pettumusi. Poiste jaoks tähendas see häid erakoole, jahilkäimist ja korralikku ülikooliharidust, kuid tütrele kavatses ta iga hinna eest korraldada peadpööritava hooaja, mis pidi päädima imelise abieluga. Sellele järgneksid lapselapsed, kes pääsevad juba tema eest ligi kuninglikule perele. Sellise tuleviku kavandas proua Waddilove vaesele Georginale, kellele oli määratud elada oma ema, mitte iseenda elu ja seda enam-vähem sellest ajast, kui laps jalad alla sai. See seletas vast ka tema vanemate pimedust lihtsa tõe suhtes, mis ülejäänud ilmale oli ilmselge – et Georgina oli talle määratud rolliks lootusetult sobimatu. Kena ja meelekindel Anne Waddilove ei osanud oodata, et loodus mängib talle sellise vingerpussi ja kingib talle tütre, kes on ilmetu kui hiireke, paks kui tünn ja lisaks veel rohmakas. Asja tegi veel hullemaks see, et Georgina häbelikult närviline olek jättis eranditult (vale) esmamulje, et ta on lisaks ka rumal, takkaotsa ei olnud ta kaugeltki seltskondlik. Kuna teda ei oodanud ka tohutu pärand – see on ilmne, kui peres on juba kaks poega –, tundus proua Waddilove’i unistustepartii tagasihoidlikult öeldes väga ebatõenäoline selleks ajaks, kui Georginal paar esimest nädalat debütandina seljataha olid jäänud.
Tuleb tunnistada, et kui olin temaga tuttavaks saanud, siis mulle meeldis Georgina Waddilove, ja ehkki ma ei hakka teesklema, et oleksin tema vastu ühelgi puhul tundnud romantilist huvi, istusin õhtusöökidel meeleldi tema kõrval. Ta teadis üksjagu filmikunstist, mis oli ka minu huviala, nii et meil oli paljust rääkida. Ent raske oli eirata asjaolu, et teda ei saanud kuidagi saata edu sellel karmil ja konkurentsitihedal võitlusväljal, mille tema ema talle välja oli valinud. Ta pakkus peaaegu et groteskset vaatepilti, kui tema tönts kogu nukralt üksi ühest ballisaalist teise uitas, tolle aja plikaliku moe kohaselt üles löödud, juustes lilleõied, pitskleit seljas, kui ta ise meenutas kõige rohkem rääkivat šimpansit ühes omaaegses teereklaamis. Kurb tõdeda, kuid temast sai meie seltskonna naerualune, ja nüüd, kui olen vanem ja teiste kannatuste suhtes tundlikum, kahetsen seda väga. Tal oli kindlasti väga valus, ehkki ta varjas seda, mis võis tema valu vaid suurendada.
Kas Damian oli seda kõike haistnud, kui suundus otsejoones tema juurde, sellal kui Peteri võõrastetoas seisis kõikjal säravaid kõrgema klassi kaunitare, kes naersid, lobisesid ja mekkisid oma jooke?