Pärast Venemaa sõttaastumist 1914. aastal täiendas Petrogradi vana, kindlakskujunenud ekspatriantide kogukonda uuema ja tormakama seltskonna saabumine – insenerid ja sõjavarustust tootvad ettevõtjad Ameerikast. Ameeriklastest töötajad International Harvesterist (põllumajandusmasinate tootja), Westinghouse’ist (mis mitmeid aastaid tegeles Petrogradi trammide elektrifitseerimisega) ja Singeri õmblusmasinate tehasest (mis oli toonud Venemaale esimesed õmblusmasinad juba 1865. aastal) suhtlesid pealinna tänavatel sõbralikult kaasmaalastega, kes olid saadetud New Yorgist juhtima National City Banki ja New Yorgi elukindlustuskompanii Petrogradi osakondi, rääkimata Ameerika NMKÜ töötajatest, kes olid seal 1909. aastal asutanud NMKÜ Venemaa analoogi „Majak” („Tuletorn”). Pärast seda, kui senine suursaadik George Marye oli ootamatult tagasi astunud – arvatavalt tervise halvenemise tõttu – oli Petrogradi diplomaatiline kogukond 1916. aasta aprillis tervitanud uut Ameerika suursaadikut. Kuulujutud aga pajatasid, et Ühendriikide välisministeerium oli senist saadikut vaikselt tagant tõuganud, pidades teda liialt venemeelseks ajal, mil Ameerika Ühendriigid olid ise veel sõjas neutraalsed.
Marye ametipärijaks sai kõige ebatõenäolisem kandidaat. Kentuckyst pärit sõbraliku olemisega demokraat David Rowland Francis oli ennast ise üles töötanud miljonär, kes oli teeninud St Louisis varanduse viljakauplemise ja raudtee-ettevõtetesse investeerimisega. Ta oli töötanud Missouri kubernerina (1889–1893) ja teinud lobitööd, et St Louis võiks võõrustada ülimalt edukat 1904. aasta Louisiana kaubandusekspositsiooni – mida rohkem tunti St Louisi maailmanäituse nime all – ja samal aastal ka suveolümpiamänge. Tema kogemused suursaadikuna olid siiski olematud, ehkki 1914. aastal oli talle pakutud kohta Buenos Aireses, millest ta oli keeldunud. Sellegipoolest näis Francise nimetamine Petrogradi suursaadikuks igati loogiline valik: ta oli järeleproovitud ärivaistuga mees, kelle esmane roll pidi olema uuesti sõlmida Ameerika Ühendriikide ja Venemaa kaubanduslepe, mis oli üles öeldud 1912. aasta detsembris vastuseks tsaarivalitsuse antisemiitlikule poliitikale. Venemaa, nagu Francis hästi teadis, soovis osta Ameerika vilja, puuvilla ja sõjavarustust.
21. aprillil (ukj; vkj 8. aprillil) 1916 asus Francis koos oma erasekretäri Arthur Dailey ja ustava mustanahalise toapoisi-autojuhi Philip Jordaniga Rootsi aurikul „Oscar II” New Jerseyst Hobokenist teele. Tema naine Jane jäi nende kuue pojaga koju St Louisi, sest ta tervis oli vilets ja pealegi tundis ta hirmu enneolematult pakaseliste Vene talvede ees; Francis ei nõudnud, et naine kaasa tuleks, teades väga hästi, et talle Petrogradis „ei meeldiks”.26 Ilma naiseta ja soovimata Vene pealinna seltskonnaellu sukelduda (nagu ka tema Briti kolleeg, ei rääkinud ta vene keelt), toetus Francis enamjaolt oma truule Philile, nagu ta teda hüüdis: mehele, kellest ta pidas lugu tema „lojaalsuse, aususe, tõhususe ja pealegi arukuse” pärast.27
Ebamäärast afroameerika päritolu Jordan oli väikest kasvu sooniline mees, kes oli kasvanud Hog Alleys – Missouri osariigis Jeffersonis asuvas räpases vaestelinnaosas, mis oli (sarnaselt New Yorgi Boweryga) kurikuulus varaste, prostituutide ja joodikute meelispaigana. Nooruses oli ta olnud kõva viinaviskaja ja jõuguliige, kes alatasa sattus tänavakaklustesse. Hiljem töötas ta Missouri jõel laevadel ja 1889. aastal oli teda – nüüd oli ta ilmselt hoopis teine inimene – soovitatud Francisele, kes oli värskelt Missouri osariigi kuberneriks valitud. Kui Jordan oli lühikest aega töötanud ka järgmise kuberneri alluvuses, tuli ta 1902. aastal tagasi Francise perekonna suursugusesse häärberisse St Louisi jõukas West Endis, teenides toapoisina, või nagu ameeriklased ütlesid, „ihuteenrina”. Siin oli ta näinud nelja Ameerika Ühendriikide presidenti – Clevelandi, Roosevelti, Tafti ja Wilsonit –, kes tulid ja läksid külalistena, ning proua Francis, kes suhtus Jordani aeg-ajalt ette tulevatesse joomahoogudesse palju andestavamalt kui tema abikaasa ja kellesse Jordan eriti kiindus, oli talle lugemist ja kirjutamist õpetanud.28
Kultuurišokk, mis ootas ees Francist ja Jordanit, kes Ameerika pehme kliimaga lõunast külma, sõjaaegsesse Petrogradi saabusid, oli tohutu. Merereisi ajal oli Francise vene keele tõlk, noor slavist Samuel Harper, andnud oma parima, et korraldada kogenematule suursaadikule „kiirkursus sellest, mis teda Venemaal oodata võib”. Harper, kes kuulis Francist vestlemas samal laeval Petrogradi sõitvate Ameerika ärimeestega, jõudis järeldusele, et too oli „väga järsk, otsekohene ameeriklane, kes uskus oma arvamuse väljaütlemisse, hoolimata diplomaatiareeglitest”.29 Kontrast ülimalt konservatiivse ja laitmatult koolitatud sir George Buchananiga poleks saanud olla suurem; neil kahel suursaadikul oli vähe ühist.
Saabunud 15. aprillil Stockholmi ekspressiga Petrogradi Soome vaksalisse, suundus Francis Ameerika Ühendriikide saatkonda, liigagi valusalt teadlik sellest, mis teda ees ootab: „Ma polnud kunagi varem Venemaal käinud. Ma polnud kunagi varem suursaadik olnud. Minu teadmised Venemaast kuni minu ametisse nimetamise ajani olid olnud sellised nagu keskmisel arukal Ameerika kodanikul – kahetsusväärselt kasinad ja ebamäärased.”30 Säärase relvituks tegeva siiruse tõttu oli paratamatu, et teised diplomaatilise kogukonna esindajad suhtusid temasse halvustavalt. Nagu ütles Robert Bruce Lockhart, „vana Francis ei teinud vahet vasakpoolsel esseeril ja kartulil”, aga tema kiituseks tuli öelda, et „ta oli lihtsameelne ja kartmatu nagu laps”. Francise lahket, sallivat ja heatahtlikku maneeri ei imetlenud aga mõned kogenumad saatkonnatöötajad, kelle meelest ta oli St Louisist pärit „maakas”, kes ei saanud aru Vene poliitikast. Francis, kel puudus erakooli taust ja aastatepikkune usin lihvimine kontinentaalse diplomaatia kunstis, mis tema kolleeg Buchananile nii loomulikult oli külge hakanud, jättis väga avameelse mulje. Arthur Bullard, mitteametlik Ameerika Ühendriikide saadik Venemaal, pidas teda „vanaks narriks”; ning hiljem Ameerika Ühendriikide Punase Risti komisjoniga linna saabunud dr Orrin Sage Wightmani arvates oli ta „ennasttäis tegelane, puupea”.31 Kuid venelased, kes nägid Ameerikas väljavaadet tulusate ja väga vajalike kaubandussuhete arendamiseks, leidsid, et uus suursaadik võiks „vabalt olla Petrogradi kõige populaarsem diplomaat”.32 Pealegi võttis Francis seltskonnaelust osa sellisel moel, nagu tema Briti kolleeg kunagi ei teinud. Ta ei varjanud oma armastust parima Kentucky viski ja rammusate sigarite vastu; ta näris tubakaplonne ja suutis paari meetri kauguselt süljekaussi tabada. Erinevalt Buchanani otsustusvõimetusest bridžimängus ei ulatunud Francise sõbralik lihtsameelsus kaardilaua taha; ta polnud „pokkeris mingi lapsuke”, nagu Lockhartile üsna kulukal moel selgeks sai. Iga kord kui Lockhart Ameerika Ühendriikide suursaadikuga mängulauda istus, tegi too ta lagedaks.33
1916. aasta suvel oli Francisel ja tema autojuhil Philil heameel viimaks vastu võtta Ford T suursaadiku-mudel, mis spetsiaalselt Missourist laevaga kohale toodi. Täis uhkust sõitsid nad sellega ringi, „kolme jala kõrgune tähtede ja triipudega lipp radiaatorikaane külge kinnitatud”, mis pani rahva pead murdma, „kas auto liikumise tuul lehvitas lippu või pani lipu lehvimine Fordi liikuma”.34 Ameerika Ühendriikide saatkonnal oli väga hea asukoht, Furštatskaja tänav 34, jõukas kesklinnarajoonis, kus elasid Vene riigiametnikud ja teised välismaa diplomaadid. Lühikese jalutuskäigu kaugusele jäi duuma – tsaarivalitsuse riigikogu –, mis asus Špalernaja tänaval Tauria palees, edasi tuli Smolnõi instituut, millest sai Oktoobrirevolutsiooni