Need 10 000 asja, millele Laozi viitab, on kategoriseeritud, klassifitseeritud ja teaduslikult nimetatud maised objektid, mille abil saame anda edasi ja määrata, millest me räägime ja mõtleme. Kuid hoolimata kogu meie tehnoloogilisest võimekusest ja teaduslikust kategoriseerimisest ei suuda me tühjalt kohalt luua inimsilma või – maksa ega isegi viljatera. Kõik need asjad – nagu ka muu, mis moodustavad tuntud või nimedest koosneva maailma – saavad alguse mõistatusest, igavesest Taost. Just nagu maailm ei koosne äranimetatud osadest, ei koosne meie vaid füüsilistest koostisosadest: nahast, luudest ja kehas leiduvatest vedelikest. Ka meie oleme igavene Tao, mis nähtamatult paneb meie keelt kõnelema, kõrvu kuulma ja silmi nägema, et me kogeksime ilmnemisi ja mõistatust. Kui võimaldame sel nimetul mõistatusel esile kerkida, ongi see Tao harjutamine.
Kas sellega kaasneb mingi oht? Muidugi mitte. Kas see tähendab, et peaksime usaldama mõistatust ka sel hetkel, kui meid röövitakse või kahjustatakse? Ilmselt mitte. Kas see tähendab, et me ei peaks kunagi katsuma midagi muuta? Ei. See tähendab, et harjutame oskust püsida mõistatuses ning lubada sel takistamatult endast läbi voolata. See tähendab, et võimaldame paradoksil vormuda ja mõistatusel lahti rulluda.
Harjutage Taod; leidke oma isiklikud viisid elada mõistatuses. Nagu ütleb Laozi esimeses värsis: „Mõistatus ise on värav kõige mõistmiseni.“
Järgnevalt minu nõuanne selle värsi igapäevaseks harjutamiseks 21. sajandil.
Laske maailmal rulluda lahti, ilma kõigele seletust otsimata. Laske suhetel lihtsalt olla, kuna kõik kulgeb kõrgema plaani kohaselt. Ärge üritage kõike tööle saada – lubage sel lihtsalt juhtuda. Ärge pingutage liigselt, et mõista oma partnerit, vanemaid, ülemust või ükskõik keda, kuna Tao töötab kogu aeg. Kui eeldused purunevad, harjutage sellega leppimist. Lõdvestuge, laske lahti ja tunnetage, et teatud ihad seonduvad soovitud kujutlusega maailmast, mitte tegeliku olukorraga. Muutuge nutikaks vaatlejaks, kes ei langeta kõige kohta hinnanguid ja on sagedamini valmis teisi ära kuulama. Leidke aega, et avada oma meel põnevale mõistatusele ja ebamäärasusele, mida me kõik kogeme.
Sildistamisprotsessi omandas enamik meie seast juba kooliajal. Õppisime kõvasti, et oskaksime asju õigesti määratleda ja saada „häid hindeid“. Valdav osa haridusasutustest tähtsustavad määratlemisoskust ja omistavad lõpetajatele kraade, mis viitavad teadmistele kindlates kategooriates. Kuid me teame, ilma et keegi peaks seda ütlema, et ükski tiitel, kraad ega austav silt ei määra meid tõeliselt ära. Samamoodi, nagu vesi pole sõna vesi – ega ka aqua, Wasser või H2O –, pole ka miski muu siin universumis vaid nimi. Hoolimata meie igavesest kategoriseerimisest ei saa ühtki looma, lille, mineraali ega inimest lõplikult ära kirjeldada. Nõnda ütleb ka Tao meile: „Nimetatud nimi pole igavene nimi.“ Nautigem nähtava ja tuntava hiilgust, ilma pidevalt pähe tuupimata ja kategoriseerimata.
Üritage tänase päeva jooksul panna tähele mõnd hetke, kus mõni inimene või olukord teid ärritas või pahandas. Otsustage, et selsamal hetkel teete Taod (või harjutate Kulgemist), vaadates huviga enese sisse, kus püsite jätkuvalt iha ja lahtilaskmise vahel. Lubage tekkida paradoksil, mis seisneb soovis, et ärritaja kaoks, lastes sel samas olla. Vaadake sissepoole, kus see elab teie mõtetes, ning laske endal seda tunda, ükskõik kus see parajasti asub või kuidas see teie kehas ringleb.
Keskendage kogu oma tähelepanu avatuse saavutamisele, lastes sallivusel eneses sõbruneda mõistatusega. Jälgige, kuidas see tunne ilmneb: vahest keerab see teil kõhus või muudab teie selja kangeks või kraabib kurku. Laske sel olla mõistatuslik sõnumitooja eneses ja pöörake sellele hinnangutevaba tähelepanu. Pange tähele, kuidas ihkate, et see tunne kaoks, ning laske enesel seda kaastundlikult vaadelda. Leppige kõigega, mis juhtub. Seiske silmitsi mõistatusega iseendas, ärge andke talle nime, ärge seletage või õigustage seda. Esialgu on vahe vaid vaevumärgatav ning peate ise vastutama selle äratundmise eest. Vaid teie ise saate valmistada ette pinda mõistatuses elamise kogemiseks.
Taeva all näevad kõik ilu iluna,
kuna on olemas inetus.
Kõik mõistavad hea heaks,
sest on olemas kuri.
Olev ja olematu tekitavad teineteist.
Raske sünnib kergest.
Lühike määrab pika, madal kõrge.
Enne ja pärast järgnevad teineteisele.
Pühamees elab avatuna näilises duaalsuses,
paradoksaalses ühtsuses.
Pühamees tegutseb pingutuseta,
õpetab sõnadeta.
Loob, kuid ei omasta,
töötab, ega taha tasu
pingutab, kuid ei oota tulemusi.
Töö saab tehtud ja unustatakse.
Seega kestab see igavesti.
Elades paradoksaalses ühtsuses
Millegi ilusana nägemine põhineb hinnangute andmist ja duaalsust soodustaval uskumussüsteemil. See mõtlemisviis on meie kultuuris laialt levinud ja igapäevane ning sel on ühiskonnas koguni teatud väärtus. Ma soovitan teil juurelda paradoksaalse ühtsuse idee üle, mida tutvustab Daodejingi teine värss. Oma mõtlemist muutes suudate muuta ka oma elu ning elada ühtsuse õndsuses.
Kas teile on kunagi tulnud pähe, et ilu sõltub millegi inetuna määratlemisest? Idee ilust loob ühtlasi käsitluse inetusest ning vastupidi. Mõelge vaid, kui paljud arusaamad selles „duaalses uskumussüsteemis“ põhinevad vastanditel: inimene on pikk vaid siis, kui uskumussüsteem sisaldab arusaama lühidusest. Meie käsitlus elust ei saaks eksisteerida ilma surmata. Päev on öö vastand. Mehelik naiseliku antitees.
Aga kui kõike kogeda osana (või vilksatusena) ühtsuse täiusest? Mulle tundub, et sellele Laozi viitabki, kui kirjeldab pühameest, kes „elab avatuna näilises duaalsuses, paradoksaalses ühtsuses“. Kujutage ette täiuslikku ühtsust, mis eksisteerib koos näilise duaalsusega ning kus vastandid on vaid inimmeelte antud hinnangud 10 000 asja maailmas. Nartsiss ei pea karikakart endast ilusamaks või koledamaks ning kotkas ja hiir ei mõtle elu ja surma vastandlikkusest. Puud, lilled ja loomad ei tea ilust või inetusest; nad lihtsalt on … koosõlas igavese Taoga, ilma hindamata.
Kui pühamees elab avatuna näilises duaalsuses, sünteesib ta allika ilmnemisega ega loo selle kohta arvamust. Elamine hinnanguid andmata, täiuslikus ühtsuses – Laozi õhutab lugejaid tegema just seda. Ta loodab, et tarkuse abil suudame näilised vastandid ühtsustada ning elada terviklikku elu. Tao täiuslikkus võimaldab näilist duaalsust, nähes samas ühtsust, mis on tegelikkus. Elu ja surm on sama. Voorus ja patt on hinnangud, üht ei saa teiseta ära tunda. Need on tervikliku elu paradoksid; see on igaveses Taos elamine. Kui vastandipaaride ebakõlad on ületatud või õnnestub neid vähemalt läbi näha, siis voolavad nad elust läbi nagu tõus ja mõõn.
Harjutage olema elav, hingav paradoks igal eluhetkel. Kehal on füüsilised piirid – see algab ja lõpeb ning koosneb ainest. Kuid see sisaldab midagi, mis ületab kõik piirid, mida ei saa samastada ainega, sest on igavese ja vormita. Olete üheaegselt nii Tao kui 10 000 asja. Laske vastanduvatel ideedel teis üheaegselt kohal olla. Lubage endas olla vastandlikel mõtetel, ilma et need üksteist tühistaksid. Uskuge kindlalt oma vabasse tahtesse ning võimesse mõjutada ümbritsevat, kuid andke end samas sisemise energia hoolde. Teadke, et hea ja kuri käivad käsikäes. Teiste sõnadega: leppige ainelise maailma duaalsusega, kuid püsige samas pidevas kontaktis igavese Tao ühtsusega. Siis kaob rumal vajadus tõestada, et meil on õigus ja teised eksivad.
Usun, et Laozi rakendaks Daodejingi tänases maailmas