Kaks lasku. Marje Ernits

vastas Ira ja lisas hetk hiljem: „Või siis lihtsalt… lihtsalt nõme.”

      „Okei!” kommenteeris konstaabel kaassõitja suhtumist. „Las ma olen siis nõme, järelikult on mul veel arenguruumi.”

      „Sinu sõnad,” märkis Ira justkui kusagil mujal olles ja küsis: „Kas jahisektsiooni meestel on mingi kogunemispunkt?”

      „On. Nülgimismaja. See on vana väetisehoidla kahe valla piiril,” teadis Ivar rääkida ja imestas naisuurija kohavalikut. „Ega sa taha ometi seal jahimeestele kokkutulekut korraldada? Tule taevas appi! Kutsume need jahimehed parem valda. Relvad vaja üle vaadata. Mida sa seal nülgimismajas näha loodad? Tegelikult peaks nad kõik koos oma varustusega jaoskonda viima. Nagunii tuleb ballistiline ekspertiis teha ja…”

      „… ja see on ekspertide rida. Mina olen uurija. Mind vii nüüd sinna nülgimismajja ja siis tagasi vallamaja juurde. Edasi saan ma juba ise hakkama,” tegi Ira oma valiku.

      „Mõttetu,” pobises konstaabel tüdinult ning pööras auto esimesel võimalusel ringi, et tuldud teed tagasi sõita.

      Põllu ja metsa piiril, valgest tellisest seinte ja samblamätastega kaetud katusega hoone juures pidas ta masina kinni ning teatas, et nad on sihtpunkti jõudnud, aga sellest sai Ira ka ise aru. Miks tal oli vaja just seda hoonet näha, sellest ei saanud ta algul veel aru, aga oma intuitsiooni ta uskus.