Kaks erakordselt parkunud kätt avasid reisikohvri, mis nägi seestpoolt välja nagu kõik teisedki.
„Meetod, mida kasutame, kui tahame kliendile pakkuda… prooviks väljavalitud näidist.”
Peakeemik viipas oma parkunud käega tühja reisikohvri suunas.
„Väike kott, vähe kokaiini. Suur kott, palju kokaiini. Sellises suuruses kohvriga toimetame tavaliselt umbes kolm kilo.”
Kolm kilo. Näidis? Hoffmann ei teadnud enam käibehindadest suurt midagi, aga tookord, kui ta ise Stockholmis kaubitses, tähendas see tohutut laadungit ja pagana suurt rahahunnikut.
„Kohvri väliskest on nahast. Näed? Ja seespool on veidi plastmassi, aga enamasti ikka nahast, tegelikult kogu vooderdus: sahtlid, põhi, küljed.”
Carlos silitas käega üle üsna halepruuni värvitooni naha.
„Naha sees on kokaiin. Mille ma olen kahjutuks teinud. Õigemini lõhna, olen lõhna kahjutuks teinud. Täiesti lõhnatu kokaiin. Sa võid sellega igast tollipunktist läbi minna, kõigist koertest mööda.”
El Mestizo viipas käega, et tahab kohvrit, ja peakeemik ulatas selle talle.
„Kui ma seda esimest korda nägin, Peter-poiss, pidin ma, raisa, maha lööma. Mäletad, Carlos? Tulin sisse ja nägin suurt potti, milles ta keetis mingit musta ollust. Küsisin, mis see on, ja Carlos vastas, see on su kokaiin. Kurat, kus ma vihastasin. Ma ei olnud midagi sellist varem näinud. Mida kuradit sa teed, idioot oled või, sa rikud selle ära ju! Karjusin, kuni Carlos mind katkestas. Ma ei riku midagi ära, las ma näitan sulle.”
El Mestizo võttis kohvrivooderdise äärest kinni, rebis selle lahti ja hoidis rippuvat nahatükki õhus.
„Asi käib kahes osas. Esimest, kus kraam kahjutuks tehakse ja mis toimub siin kohapeal, ei ole mulle kunagi näidatud. Ja ma ei ole kellelegi peale käinud. Ma saan ju sinust, Carlos, aru. See on sinu tehnika, sinu ja su kolleegide elatis, ja te peate seda endale hoidma.”
Peakeemik naeratas ettevaatlikult justkui peljates, et El Mestizo võiks igal hetkel meelt muuta, muutuda vähem mõistvaks.
„Meid ei ole palju, kes seda oskavad. Mõned üksikud keemikud. Ma tean üht Calis, üht Boliivias, üht Venezuelas ja veel siin, üsna sügaval Guaviera departemangu metsas, on üks veel. Me eemaldame lõhna ja immutame seejärel kokaiini kotinaha sisse. Sel ajal ei või mitte keegi siin olla. Aga protsessi teist osa, kuidas kokaiin jälle ellu äratada, võin teile näidata. See on lihtsam ja selleks peab iga klient, kes meilt näidise saab, juhised saama – lõpuks peavad ju nad seda ise tegema.”
Kotikuhjaga samas nurgas seisis sinine plastmasskanister. Veel kemikaale ja lõhn oli vänge. Carlos tõi selle ja pani tööpingile.
„Anna mulle nahatükk.”
Ta noogutas El Mestizole ja võttis äsja kohvri küljest rebitud tüki oma kätte.
„Nõnda.”
Ja uputas pikerguse nahatüki kemikaalide segusse.
„Eeter. Kastan selle sisse, hõõrun nagu pestes ja põmdi-põmm, näed sa, see muutub täiesti valgeks. Või noh lihtsalt valgeks, päris klaar see ju ei ole, pigem ehk värvitu. Ütleme, kollakasvalgeks, mis sa arvad?”
Naha tumepruun värv oli kadunud. Carlos tõi veel ühe kemikaale, permanganaati ja väävelhapet täis plastmasskanistri, millesse ta kastis värvituks muutunud nahatüki. Tasapisi eraldusid kaks kihti: pealmine oli kollakasvalge ja alumine selgepuhas nagu vesi. Igatahes meenutas see vett.
„Nüüd me taastame selle. Äratame taas ellu.”
Ta sirutas käe katseklaaside statiivi poole ja haaras kõige välimise.
„Üks tilk seda otse valgesse. Ja veel üks tilk. Ja veel üks tilk. Kas näed? See muutub paksemaks, vaat et nagu… sperma. Tilguta veel ja ollus, nagu Sánchez seda kutsus, muutub veel paksemaks. Segu kõlab ehk paremini? Ja kui meil oleks aega jätkata, siis oleksin kõigepealt segu kolmekümne seitsme kraadini soojaks ajanud, kandikule valanud ja kuivama jätnud. Paari tunni pärast oleks sul parima kvaliteediga kokaiin, üheksakümne nelja protsendine, vahel isegi üheksakümne kuue. Me kutsume seda kalasoomuseks. Seal, kust sina tuled, seda ei leidu, aga sellest paremaks enam minna ei saa… sädeleb nagu ilusa kala soomused.”
Piet Hoffmann oli kohanud veel üht kord tema elu kontrollinud uimasti vormi. Oskust, mis oli vähestel. Aga praegu ei olnud asi selles. Usalduses. Selles seisnes tegelik sõnum. El Mestizo, kes oli kõigi suhtes umbusklik, oli taas kord tema vastu just usaldust üles näidanud ja paistis ootavat üsna rahulolevalt, et tema parem käsi seda taipaks. Selleks oli kulunud kaks ja pool aastat ning ta oli PRC-gerilja südamikku sügavamale ja kaugemale sisse imbunud kui keegi teine enne teda.
„Jõgi, on see sealpool?”
El Mestizo naeratas.
„Lähed ujuma, Peter-poiss?”
„Ma pean end loputama. Enne kui hakkame tagasi minema. See kuumus, niiskus, see tungib mulle pooridesse ja ei tule enam välja.”
„Sa ikka tead, et seal on krokodillid?”
„Tean.”
„Ja siin departemangus, tead, pole nad päris sellised nagu mujal, nad mitte lihtsalt ei hammusta midagi otsast ära, pigem närivad.”
Mehe suu venis veel laiemaks. Ka Hoffmann naeratas ja seadis üksinda sammud sisse raiutud tunnelisse, ahvide kriiskamisse ja putukate suminasse. Ja sipelgad kiirustasid aina mustade köitena tema jalge ees üle teeraja.
Paar minutit. Siis jõudis ta kohale. Ja kõik oli nii ilus. Avar vesi, vastaskallas küllaltki kaugel, ta pakkus, sinna oli ehk seitsekümmend viis meetrit ning keskvool oli väga tugev. Üks paljudest lisajõgedest, mis jagasid Amazonase džungli osadeks, mitte kuskilt mitte kuhugi viiv kanal.
Kerge tuul, see oli mõnus, värskendav.
Ta võttis alasti ja astus paar sammu kalda poole, kui märkas puuhalgu, mis hulpis veidi eemal. Ta kummardas, valis välja paraja suurusega kivi ja sihtis. Täistabamus. Puuhalg liigutas ärritunult, plartsatades kadus see allapoole veepinda ja ujus väikeste veeringide saatel minema.
Ta läks sügavamale, kastis kogu keha sisse, pöetud pea korralikult vee all. Helitu. Veelgi jahedam. Värskendav ja pehme vastu tulitavat nahka. Ta jäi vette kauemaks kui oli kavatsenud, üheks hetkeks endamisi eemal jälitavast kuumusest.
Johnny oli teda usaldanud, kui oli palunud tulistada.
Ja taas kord, kui oli talle kotte näidanud.
Ainus, keda ta ei peaks usaldama.
Piet Hoffmann sumas teravate kivide vahelt kalda poole, kuivatas end niiske särgiga nii hästi, kui sai, kuivaks, pani riided selga ja vaatas ettevaatlikult ringi.
Ta oli jätkuvalt üksi.
GPS-vastuvõtja oli ühes vestitaskus. Ta võttis selle välja, vajutas nupule, millel oli kirjas mark,
57.308326, 15.1241899,
ning kontrollis näidikul kümnendkraade.
Just selle koha laius- ja kõrguskraadid – kodeerimisprogrammis kohandatuna.
Kui need jõuaksid valedesse kätesse, kui keegi teine näeks numbreid enne, kui ta need Bogotás või Cartagenas oma agendijuhile isiklikult üle annab, ei saaks lugeja neist midagi aru. Ta jõuaks koordinaate pidi hoopis teise kohta täiesti teises maailmajaos, ühe kiriku juurde, mis talle väga meeldis ja mis asus Lõuna-Rootsis Korsberga nime kandvas kohas. Ja nad olid kokku leppinud, et kasutavad alati libakohana just seda. Tegelikud koordinaadid, mis tähistasid PRC kontrolli all olevat kokaiinikööki Amazonase džunglis, tulevad välja alles siis, kui ka DEA agendijuht selle enda krüptost läbi laseb.
Ta pani GPS-vastuvõtja oma kohale vestitaskusse ja astus paar sammu tagasi vee