Tuules vabalt lehvinud pesutükid ja korralikult virnas seisev triikpesu oli üks Hellemai emalt päritud harjumusi. Kes see tänapäeval enam igat voodilina ja käterätikut triigib, pükse viigib, taskurätte keedab ja neist siledaks triigitud virnakesi laob? Ilmselt vaid loll, kel oma ajast kahju pole. Hellemai oli see loll, aga mitte sellepärast, et ema oleks teda omal ajal vitsaga taga udides triikima sundinud, vaid pedantselt korras pesukapp lihtsalt meeldis talle. Ja üldse: vahest asendas pesusahtlite ja – riiulite korrastatus Hellemai peas tihtipeale valitsevat segadust?
Nojah, segadus segaduseks, aga on ju isegi selline mõiste nagu meeste triiksärk. Kas või kes neid särke triikis? Seda Hellemai ei teadnud. Ta ei tundnud ühtki triigitud särgiga moemeest. Tegelikult, kui järele mõelda, polnud tal viimasel ajal lähemaid ega põgusamaid tutvusi ei moe- ega moest läinud meestega.
Meelis, Hellemai abikaasa, irvitas moediktaadi üle laia lõuaga. Stiili üle mitte nii väga. Stiil kui midagi väga isiklikku ja omanäolist avaldas mehele muljet. Igaüks ei osanud endale ainuomast stiili kujundada ning järgis ühiskonnas heaks kiidetud malle. Kes aga oskas, leidis Meelise silmis armu. Samuti võis ju ka stiilselt stiilitu olla, miks mitte?
„Inimesed teevad rõivaid, aga kas rõivad teevad inimese?” ironiseeris ta ikka ja jälle, kui riietumisteema jutuks tuli. „No tore! Panen valge kitli selga – olengi joodijüri, kuldne prill kah veel ninale ja käib küll. Kõik peavad mind arstiks. Poen politseimundrisse – ja võin vabalt kas või panka röövima minna, keegi ei oska mind kahtlustada. Eriti peen on muidugi frakki ronida, kõvakaap kah pähe ja sigar hambu ja kohe olen mingi kõrgema klassi ärimagnaat valmis, kuigi neil tegelastel huugab kaabu all sageli vaid upsakat ahnust täis tühjus! Või lasen endale hoopis mungarüü õmmelda.”
„No aga, Mel, kas sa ei arva, et võiksid minu rõõmuks vahel ikka ka normaalselt riides käia?” poetas Hellemai küsimuse, laskumata arutellu, kas tühjus saab millegagi täidetud olla. Tihtipeale talle isegi meeldis ajaviiteks mehega targutada nagu kaks vana sofistikut, aga mitte pidevalt ja kõige üle. Muidugi ei armunud Hellemai Meelisesse üksnes välise, vaid rohkem ikka sisemise ilu pärast. Ta teadis, kellega abiellus.
Või – kas ikka teadis? Vähemalt esialgu oli Hellemai selles teadmises kindel. Armastus silus kõik armsa inimese nurgad siledaks, muutis veadki vooruseks. Hellemai armastus oli nagu krobedale kivinukile laotunud õhkõrn siidikangas, mis teatud aja kaunilt vastu pidas, kivinukile ilu ja väärtust lisas. Ent ühel hetkel hakkas siidikangas väsima, siit-sealt katki kärisema. Hellemai poolt ilusaks armastatud kivi krobe ja nukiline olemus mõjus ehmatavalt nagu väikese poisi hõige: „Kuningas on ju alasti!”
Pikka aega hoidis Hellemai oma armastust hoolega, sellepärast oli ta enamasti Meelisega ühel meelel. Mel oli põhimõtteline kampsunimees, lisaks leidus tema nii-öelda garderoobis kuhjade kaupa tumedatoonilisi T-särke. Teksaseid kandis mees täieliku määrdumiseni, nii et neid võis toanurka püsti seisma panna, ja pesemise asemel ostis alati uued. Legendi kohaselt olevat Mel isegi koolilõpuaktusele mingi maikalaadse rõivatükiga ilmunud. Seda Hellemai oma silmaga ei näinud. Tõsi küll – tegu oli kaugõppekeskkooliga, kus õppureid väljanägemise suhtes ei survestatud. Kuid liiga sageli tundus Hellemaile, et mees eirab rõivastuse olulisust mingist lapsikust trotsist, kaldudes vahel naiivsesse äärmusse, mida naine aktsepteerida ei saanud. Ja see jutt mungarüüst…
„Mis kuradima normaalselt?” jauras Meelis. „No ütle, mis on normaalne? Kas frakk on normaalne? Kes see keigar küll selle peale tuli? Mis mõte sel pikal kuuesabal on? Olgu, olgu – topin fraki selga, no ja siis? Olen tehtud mees? Kuhu ma sellega lähen? Pingviinide paraadile või?”
„Igatsed päriselt paraadile minna? Nojah, sinna sind frakki näitama vaevalt et kutsutakse,” kahtles Hellemai. Eriti absurdne olnuks iseennast frakistatud Meelise käevangus mööda punast (või sinist või valget, vahet polnud) vaipa promeneerimas kujutleda. Ei olnud Hellamail enese eksponeerimise soolikat. Ta lausa pelgas eredat valgust ja fotoaparaatide vitsalöögisähvatusi ja eriti seda, kui foto tehti varga kombel, luba küsimata. Nojah, nüüd digiajastul sai untsuläinud pildid kustutada. Ikkagi ei meeldinud Hellemaile näha end fotol poolsuletud silmalaugudega, higist läikivana, mingi hetkelise grimassi pealt tabatuna. Parem oli lugu sumedas stuudios, kus fotograaf kannatlikult kliendi soove arvestades ja erinevaid rakursse leides lõpuks kauni portreefoto valmistas. See tundus tänapäeval küll kahjuks anakronismina.
Loomulikult teadis Hellemai, et Meelis ajas järjekordselt trotsijuttu. Mees oli tark, erudeeritud inimene, kel õnneks või õnnetuseks leidus ühiskonnas toimuva suhtes alati oma arvamus. Ja see arvamus oli reeglina opositsiooniline.
Mungarüüsse rüütatud Meelis? On see nali või peidetud soovide vallalepääs? Stereotüübi lõhkumine?
„Tee endale kas või kolm mungarüüd! Aga mina tahaks, et sa mulle ikka rohkem nagu mehe eest oleks,” poetas naine ühest tuntud filmist pärit lause. Selle peale Meelis solvus, mühatas midagi ja tõmbus endasse. Niimoodi, endassetõmbunult, võis ta vahel viibida nädala ja kauemgi.
Hellemai mõtles nii ja arutas naa ning jõudis viimaks järeldusele, et Meelisel on varjatud alaväärsuskompleks. Mingi lapsepõlvetrauma. Toetuse puudus. Külmad peresuhted? Kui Hellemai meest kiitis ja talle tunnustussõnu lausus, ilmus Meelise näole kõver muie. „Räägi, räägi, hästi räägid,” mõmises ta.
„Mida ma küll valesti tegin või ütlesin?” küsis Hellemai vahel iseendalt, kui armastatud mehega suhted jälle hapraks pöördusid. Vahel tundus naisele, et oli Meelise liigselt „ära armastanud”, talle vabadust ja hingamisruumi jätmata. Samas polnud abielul mingit mõtet, kui igapäevaseid rõõme ja murekesi ei saanud kaasaga jagada. Kui kaasal olid permanentselt muud huvid ja kokkukuuluvustunnet, ühishingamist nagu polnudki. Tulnuks Meelis ehk juba varem vabaks lasta? Enne registreerimist? Saada vallasemaks? Tol ajal oli üksikema seisund ühiskonna silmis ikka veel pooleldi häbiasi, ja kui polnudki, siis üksipäini kaksikute üleskasvatamise mõte muutis ka kõige iseseisvama naise mõtlikuks.
Seda tunnet, mis Hellemaid kaksikuteootusest teada saades valdas, ei unustanud ta iialgi.
Oma rasedusest sai ta naiseliku ürgvaistu toel tegelikult aimu kohe pärast toda meeletut armuööd. Ta lihtsalt teadis, et nüüd tuleb laps.
„Mel, sa tegid mu täna öösel emaks,” ütles Hellemai Meelisele hommikukohvilauas muretult, nagu olnuks see kõige tavalisem asi. Meelis ajas oma ilusad helesinise laguuni värvi silmad suureks, talle läks kuum kohv kurku, nii et naisel tuli meest tükk aega seljale kloppida.
„Khh, hmm, mi-mida sa ütlesid?” sai Mel viimaks sõna suust. „Kh-ust sa seda tead?”
„Lihtsalt tean.”
Hellemai puges kallimale sülle, põimis käed talle kaela ümber, hõõrus ninaga mehe karedat habetunud põske, siugles keelega üle mehe suu, ta tahtis üleni Meelise sisse pugeda nagu armastuse lõhn, essents, aur, ei tea mis…
Meelis võttis naise armastuseanni vastu rahulikumalt, kui oleks seda endast oodanud.
Lapse eostamise vastu kasutasid nad oma kirgliku armuloo alguses füsioloogilist moodust, päevade lugemist. Ega see kerge olnud. Kaitsekummi ei tahtnud ei Hellemai ega Meelis, kumm võttis armuaktilt tundlikkust kõvasti vähemaks. Sageli tabas Hellemai end täiesti ebaratsionaalselt mõttelt, et oleks ju päris tore, kui loodus füsioloogiale oma vankumatute seadustega vastu töötaks, sest maa tuli täita lastega, ja laulude ja lastega, ja kõige vastu võidelda, sest lastele jääb tulevik, ja elu kõik on ajalik. Surematust püüda saab vaid elu jätkamise kaudu…
Alates tollest kaugest päevast, kui Hellemai naistearstilt lastesaamise suhtes põhimõtteliselt lootusetu diagnoosi sai, otsustas ta igasugu kaitsevahenditest loobuda, jättes end selles mõttes looduse hoolde. Sellesama looduse, mis ähvardas teda emarõõmudest ilma jätta. Loodus annab, loodus võtab, ei aita seal paast ega palvetamine. Las minna! Küll on kena loodusega leppida, küll on kena