Esimene peatükk
Jälle! Miks küll?!
Unenägu oli jälle kõige pinevama koha pealt rebenenud. Hirmuhigis Hellemai ehmus keset pilkaspimedat veebruariööd ärkvele ja kargas voodist välja, nagu oleks padja alt latsutajamao avastanud. Pea kippus järsu asendivahetuse pärast ringi käima. Hellemai püüdis seinast tuge otsides tasakaalu leida.
Ta nägi unes alatasa üht ja sedasama sündmustikku. Ning igal öösel ärkas just siis, kui painav olukord tõotas lahendust, pingelangust, vabanemist. Viimane, otsustav tegu jäi alati tegemata. Keegi justkui hüüdis: „Oota-oota, kannata ära, pea vastu, abi tuleb, veel veidi!” Kes hüüdis? Mida pidi ta ootama? Miks ta pidi kannatama? Abi ei jõudnud eales kohale.
Kange põiepakitsus, see va vaenaja, ajas ärkvele. Juba paar aastat ei möödunud Hellemail peaaegu ühtki ööd, mil saanuks segamatus rahus normaalse ärkamisajani välja magada – välja arvatud need korrad, kui ta aegsasti oma roosa unetabletikese sisse võttis. Hellemai ei sallinud tegelikult keemilisi, kunstlikke abivahendeid, mis meeleolu, käitumist, tuju, und ja virgeolekut reguleerides aitasid elus püsida, samas midagi olulist hävitades. See miski oli emotsionaalsus, tundlikkus, õigemini ülitundlikkus elu suhtes. Meedikute arvates oli millegipärast just tuimaks muutumine tema jaoks parim haiguste ravi.
Siiski pidi Hellemai tablettidele alla vanduma, sest nende abita olnuks ta ilmselt juba teises ilmas. Kahe halva vahel valimine on nadi valik, teadagi.
Unesegajaid Hellemai hubases elutoas tegelikult ju polnud. Polnud kedagi, kes võinuks muusikadetsibellide või norskamise või hammastekiristamise või millega iganes rahu häirida. Polnud ka tarvidust kell kaheksa null null tööl kohalolekust raporteerida. Idüll ju! Sellisest elulaadist unistavad paljud kroonilised töörügajad.
Miks on aga sageli nii, et kui ühel hetkel see usin oravarattas siblimine mingil põhjusel otsa saab, olgu omal soovil või tööandja suval või mis tahes muul põhjusel, ollakse süllesadanud vabadusest esiotsa üpris pidetud ning jahmunud ega osata muud soovida, kui vaid võimalikult kähku rattale tagasi ronida? Rahapuudus ja teadmatus tuleviku ees – seda muidugi. Kuigi inimestele meeldib väita, et nad elavad „üks päev korraga”, üritab enamik siiski ettepoole vaadata, pensionipõlve kindlustada, et mitte ühel mustal hetkel end armetu ja haigena kusagil vaeste varjupaigas leida. Ning kõik algab otsast peale. Ikka oleks justkui midagi puudu. See on see inimloomuse rumal rahutus, mis muud. Enesega nõu pidada ja oma sisemist häält kuulda – see võis ohtlikuks osutuda. Kes teab, mida sisemine hääl räägib, kuhu juhatab ja mida soovitab? Äkki midagi ebamugavat, mida on raske järgida? Ellusuhtumise muutmist? Parem siis juba oravarattasse omasuguste sekka tagasi pürgida.
Jah, kell kaheksa null null polnud Hellemail tarvidust mitte kusagil kohal olla. Kui, siis vaid ehk planeedil Maa. Punktuaalset töörežiimi järgis naine viimati siis, kui töötas kord ühes kauges külas põhikooli eesti keele õpetajana. Hiljem, raamatukogus, oli oluline kellaajast kellaajani laenutusletis tööd teha, muul ajal kulges graafik üpris libisevalt.
Kauges külas olid lapsed koolimajas alati aegsasti kohal nagu väikesed vaprad tinasõdurid. Öövalveonu, keda kõik, ka õpetajad, lugupidavalt onu Ööbikuks kutsusid, tegi kooliukse lukust lahti jupike enne kella seitset. Mõned kohalikud jõngermannid kaapasid ust juba tükikese varemgi. Miks? Miks mitte kodus sooja teki all unehõlmast viimast võtta ja siis ülehelikiirusega nutella-saia hambusse krahmates kooli tormata? Aga sellepärast, et neil polnud kodus kedagi, kes hommikusööki valmistaks. Nutellast ega kohukestest polnud lugugi, tore olnuks võileibagi võtta olnud. Armastavalt manitsevast ülesäratamisest ning kooliteele memme musi kaasa andmisest polnud nendes peredes juttugi. Heal juhul oli söögitegija juba varakult farmis või saekaatris või töölisbussiga linna objektile vuramas, halval juhul puhkas kusagil ei-tea-kus rasket pead välja. Koolisööklas ootas varajasi saabujaid aga puder (lapsed armastasid eriti mannaputru, kuigi kokatädi püüdis neid ka tangu- ja hirsiputru sööma meelitada), tee, võileib, vahel ka õun või pirn või mandariin. Ei midagi erilist, lapsele aga eluliselt vajalikku. Lisaks said kõik õpilased prii lõunasöögi. Mõni paharet, kes korduvate korrarikkumiste eest karistuseks koolist nädalaks koduõppele määrati, luusis ikka koolimaja ümber võpsikus ringi, tegi akna taga kolli ja proovis end söögiajaks sööklasse sisse smugeldada. Enamasti tollele katkutud varblase välimusega paharetile halastati ja ta sai oma toiduportsu kätte, vahel läks ta vabatahtlikult pikapäevarühmagi, kus iga kord midagi põnevat ei toimunudki, kuid lastega vähemasti tegeldi. Lihtsalt – see katkutud varblaseklutt ei suutnud koolitunnis nelikümmend viis minutit paigal püsida ja oma kasimata suuvärki talitseda. Ei suutnud ka töövihikutes sirgeid kriipse tõmmata ega silpe kokku veerida – võibolla eelmisel päeval kodus saadud keretäie tõttu, võibolla närvisüsteemi rikke tõttu, võibolla „pisut kõva” pea tõttu. Muidu oli varblane ju vahva linnuke.
Koolipoolne õpi- ja käitumisabi suutis küll tulekahju kustutada, kuid haige perekond, see mürgist suitsu immitsev ahi, jäi ju parandamata.
Vald hoolitses koolitoitu kompenseerides oma elanike ja kodukooli eest võimaluste piires. Kaugemalt tulijad sõidutas kooliväravasse väikebuss, suur abi seegi. Sellesama bussiga sai ka emakeeleõpetaja Hellemai Täht õigeks ajaks kohale. Nii püsis külakool päris kenasti hinges, selle edasist saatust ei osanud aga keegi ennustada.
Loomulikult elas maal ka palju vahvaid ja võimekaid lapsi, kelle õpetamine oli lausa lust. Mõnigi kord tundus Hellemaile, et lapsed õpetavad hoopis teda: enesevalitsust, järjekindlust, õiglusmeelt, vajadust igasse ainetundi loovalt suhtuda, oma rõivastuse eest hoolitseda, sest lastel olid õpetaja sobivuse hindamiseks justkui tundlad püsti. Kui miski ei meeldinud, anti sellest kohe teada – otse või kaudselt. Ebasümpaatne õpetaja söödi ruttu välja – kui mitte laste, siis kolleegide poolt. See reegel kehtis muide igas koolis, olgu suur või väike.
Maakool oli Hellemai jaoks justament see paigake siin ilma peal, millest ta filoloogiatudengina unistas. Kohtumine Meelisega andis unistusele esiti aiva hoogu juurde. Unistus ei olnudki ju teab kui utoopiline: neil abikaasaga oleks väike maja metsa veerel, varjul pärnapuude all, mairoos õitseks akna taga, varsakabjad allikal; jorjenid naalduksid raskeid õietutte kõigutades aialippide vastu, pääsupojad sädistaksid nende õnne- ja lasterikkusest tiine kodumaja räästapesas, neil oleksid lambad, kanad ja kirju kukk. Tema, Hellemai, õpetaks külakoolis armsat emakeelt, Meelis juhiks targal moel kohalikku metsamajandust. Kõik oleks ilusti ja hästi paigas. Pere oleks õnnelik. Hellemai ei soovinud midagi võimatut.
Päris nõnda ei kujunenud.
Kui nad järjekordselt Meelisega põhjalikumalt tülli keerasid, sai Hellemail korraga kõigest villand.
„Sa oled nii negatiivse mõtlemisega isend! Ma ei jaksa enam! Ma ei jaksa enam üksipäini meie abielu koos hoida!” süüdistas Hellemai abikaasat nördimuspisaraid valades. Meelis üksnes muigas selle peale kõveralt. Tegelikult oligi nii, et Hellemai tülitses justkui üksipäini, üritades abikaasaga olulistest asjadest rääkida, aga mees kõigutas üksnes pead nagu kobramadu ja irvitas sardooniliselt. Talle pakkus Hellemai väiklasest õiendamisest üleolek ilmset naudingut. Vahemaa nende vahel oli muutumas valgusaastakauguseks. Ometi põksusid nende südamed kunagi ühes taktis… Jah, taktimõõdud olid lootusetult sassis ja moodustasid harmooniliste akordide asemel ärritava kakofoonia.
Siis, ühel mitteilusal päeval, jätnud järjekordselt mingist arusaamatust esoteerikast, maailmalõpust ja raktobleerist ja juutide salasepitsustest jaurava Meelise sinnapaika, otsis ja leidiski Hellemai oma valutava hinge säästmiseks tolles kauges külas töö- ja elukoha. Kaksikud Heleli ja Heido jäid linna isa juurde. Lapsed oli selle asjade käiguga nõus. Tuli tunnistada, et kaksikutega sai Meelis suhteliselt hästi läbi, ei ajanud neile maailmalõpujuttu, vaid viitsis kartuleid praadida ja lastega lauamänge mängida. Alati ei viitsinud kah, kuid kaksikud olid nii tragid ja iseseisvad, et ei vajanudki pidevat hooldust. Lapsi linnakoolist ära võtta ja sõpradest-trennidest ilma jätta olnuks laste suhtes ebaõiglane. Reedeti pani Meelis oma kaksikud bussile, mis Heido ja Heleli emale nädalavahetuseks külla sõidutas. Oli see nüüd laste solgutamine või pigem pidevatest peretülidest säästmine?
Kaksikud olid tõepoolest tragid ja iseseisvad. Ei vedanud keegi neid autoga trennidesse ega seiranud kullipilgul laste igat sammu. Heido ja Heleli valisid endale ise huvialaringid koolis pakutavate hulgast. Neid ringe ja tegevusi oli hulganisti, alates kunstiringist kuni rahvatantsuni, kõik enamjaolt tasuta