„Ei, suur tänu. Minu kohustused majas ootavad mind.”
Mees kummardas ja alustas: „Quas quia Pygmalion aevum per crimen agentis…”
Katharine hakkas kabelist välja minema. Kui Shakespeare oli lõpetanud neljanda rea, pöördus ta ümber ja tõlkis valjul häälel: „Et oli Pygmalion neid näind elupäevasid veetvat roimas, ta meel oli solvunud sest naisloomuse rohkest pattude hulgast nii, et poissmehepõlve ta kaua, võtmata naist, pidas siis ning tühjaks jäi tema voodi.” Katharine vaatas õpetajale otsa. „Naiste liiderlikkuse õppetund. Kas te peate ka seda õpetama, isand Shakespeare?” küsis ta ja kiirustas vastust ootamata uksest välja.
Pärast õhtusööki otsis ta raamatukogus Ovidiuse „Metamorfoosid” üles. Ta ei olnud juba aastaid „Pygmalioni” lugenud. Kahe küünla valgel luges ta seda nüüd taas ladinakeelses originaalis. Pygmalion naist ei võta. Ajaviiteks nikerdab ta vandlist tütarlapse ja on nii osav, et kui ta kujukest suudleb, tundub too suudlusele vastavat. Meister kardab, et kui ta tüdruku käest kinni võtab, tekivad puudutusekohtadesse haavad. Ta hellitab tüdrukut, sosistab lembesõnu ja külvab ta kingitustega üle, riietab ta kallitesse rõivastesse ja kingib talle imeilusate kividega sõrmuseid, riputab talle kõrva pärlid ja sätib ta oma asemele lebama, pea sulgpatjadel.
Venuse pidustustel palvetab Pygmalion jumalanna altari ees, Venus kuuleb ja mõistab teda. Pygmalion oli soovinud sellist lihast ja luust naist nagu vandlist tütarlaps. Venuse altarilt viskub üles kolm tuleleeki, mis tõusevad kõrgele õhku. Pygmalion kiirustab koju ja suudleb oma vandlist armsamat. Tema huuled on soojad. Ta paneb suu armsama suule ja puudutab tema rinda. Vandel muutub pehmeks nagu vaha päikese käes. Käega vandlit voolides rahuldab ta oma soove üha uuesti ja uuesti. Tüdruku pulss lööb tema pöidla all. Pygmalion surub suu tütarlapse suule, huuled vastu tema huuli. Tütarlaps punastab ja tõstab pelgliku pilgu Pygmalionile.
Need sõnad ajasid Katherine’i kuumaks kuni niueteni ja panid muretsema, kas lugu oma suudluste, üha uuesti ja uuesti puudutamise ja nõtkeks ihuks muutuva kõva vandliga polnud mitte liiga nilbe noorte poiste jaoks. „Pygmalion” oma piinava kirega oli kindlasti Erose õppetund. Paistis, et uus koduõpetaja oli kindlalt otsustanud šokeerida ja igal juhul oma jälje jätta.
Selleks ajaks kui Katharine raamatu tagasi riiulile pani ja oma kambrisse suundus, oli suur maja juba pime ja üldiselt vaikne – ehkki Katharine kuulis ka laulu ja naeru, mis kostis altpoolt toidukambrist või ehk mõnest laudast või tallist.
4
Oli väga palav, maja suikus. Isegi teenijad peitsid end päikese eest ja jäid varju puidu ja kivi jahedusse. Toidukambris ei kolisenud potid, õues ei haukunud ükski koer ja isegi tallides valitses vaikus.
Katharine oli kirjutanud Nedile. Ta oli olnud oma kirjas ettevaatlik – sest kiri võis sattuda valedesse kätesse – ja kirjutanud ainult seda, et perel oli olnud muresid, aga need on nüüd möödas. Pärast Katharine’i naasmist lesena Lufanwali olid tema ja Ned nagu lapsepõlveski lahutamatud. Nad jalutasid, lugesid, naersid, Ned vedeles tundide viisi Katharine’i voodil, kus nad teineteisele lugusid jutustasid. Kui Ned kodust lahkus, harjutas Katharine end tema puudumisega. Esimene aasta oli kõige raskem, sest nad olid harjunud jagama iga raasukestki oma elust, ja kui Nedi enam polnud, oli see tõepoolest kibe sõõm alla neelata. Katharine püüdis alal hoida püsivat kirjavahetust, aga aja möödudes jäid nende kirjad harvemaks. Mõned aastad tagasi oli Ned saatnud visandi, mille üks itaallasest sõber oli temast teinud. Katharine hoidis seda raamituna oma voodi kõrval. Nedi ilu oli ohjeldamatu, see tungis läbi igast joonest. Millal vaid Katharine portreed vaatas, maalis ta mõttes juurde Nedi silmade kannikesevärvi ja tema tihedate mustade juuste saabliläike.
Katharine’i tuba oli algselt olnud osa tema normannidest esivanemate ehitatud lossitornist, mida kasutati vahimeeste eluruumina. Seal heintel nad magasid. Nüüd oli Katharine’i nelja nikerdatud samba ja baldahhiiniga tammepuust voodi väikese toa vallutanud. Mõned sajandid tagasi oli sõõrjatele seintele kinnitatud puitpaneelid, mis olid niisama sünged kui toa tume tammepuust mööbel – kapp, väike laud ja tool. Kui Katharine pärast abikaasa surma Lufanwali tagasi tuli, viskas ta pleekinud punased ja rohelised kardinad ja voodikatted välja ning asendas musliini, lõuendi ja pleegitatud linasega, lootes, et hele kangas teeb vaid ühe väikese aknaga toa valgemaks.
Tint oli kuivanud. Katharine tilgutas just kirjale vaha, kui pidi äkilise väljast kostva terava sõnavahetuse tõttu punase vedeliku peaaegu üle kõige loksutama. Ta vajutas pitseri kiiresti kirjale ja läks ukse juurde, mis tuulevinu lootuses oli lahti jäetud. Oleks võinud arvata, et need karmidel jagelusekeeltel mängijad on Ursula ja Richard, aga hääled, mis läbi häärberi kajasid, ei kuulunud neile. Ootamatu dueti osalised olid hoopis Sir Edward ja leedi Matilda.
Katharine astus toast välja. Ta ei olnud kunagi kuulnud onu ja onunaist häält tõstmas, samas mäletas ta vägagi selgesti, kuidas ta oma vanemad olid öötundideni kõvasti tülitsenud, mõnikord tundusid nende puitmaja seinad ja põrandad sama õhukesed nagu pärgament. Lapsena ronis ta voodist välja, söandas võtta ette tee trepini, istus trepiastmele ja kuulatas. Tihti tulid ka vend ja õde, keda lärm oli üles äratanud, Katharine’i kõrvale. Neil öödel oli ta võtnud neil ümbert kinni ja tõotanud, et ei lase neile halba sündida.
Edwardi ja Matilda eluruumide poole hiilides kuulis ta nende jutukatkeid: Pealekaebajad… vandenõu, et tappa… vaenlane… Söör Edwardit, söör Williamit ja söör Rowland Stanleyt ning Thomas Langtonit süüdistatakse seminaripreestrite varjamises… vangis Toweris… Oh, Edward, sa ei tohi, sa ei tohi… Mis meist saab? Mis minust saab?
Katharine oli juba nende eestoa uksel, kui Edward välja tormas.
„Söör Edward, ma…”
Onu pani käed talle õlgadele, silmis ääretu kurbus.
„Kate, lord Molyneux’ preester on surnud, tema ja ta mehed tapeti, kui nad meie mõisast tagasi sõitsid. Tema pea aeti Prestoni tee ääres teibasse.”
„Kallis onu…” tahtis Katharine lohutada.
Edward ohkas ja lisas tüdinult: „See on vilets maailm, kus me elame.”
Katharine mõtles, mida lohutuseks öelda, aga onu pööras korraga ringi, läks oma ruumidesse tagasi ja sulges ukse.
Kolm ööd hiljem ärkas Katharine hobuste hirnumise ning onu tõsise ja käskiva hääle peale. Ta tõusis voodist ja astus akna juurde. Meestesalk istus hobuste seljas, Sir Edwardi juuksed helkisid kuuvalguses. Katharine nägi tema suursugust profiili. Selles, kuidas hobused munakivisillutisel närvi läksid, siis aga kõvale pinnasele jõudes minema müdistasid, oli midagi pakilist ja edasilükkamatut. Katharine vaatas, kuidas ratsanikud künka taha kadusid. Ühel hetkel näisid nad otsekui väike malev ja siis olid nad läinud.
Verevalamist ei olnud, ometi tundis Katharine, et öö oli temalt veidral kombel justkui röövitud. Ta jäi akna juurde. Enne kui esimene kukk kirema hakkas, kui kuu oli madalal ja tähed hallikasse sinasse kadumas, kuulis ta künnivareste kähisevat kraaksumist. Linnuhääl muutus tugevamaks, peatselt lausa valjuks ja raevukaks. Siis paiskus mässuline linnuparv oma pesadest välja, sööstis järsult allasuunas, tõmbus laiemale ja tõusis seejärel taevasse. Katharine ootas, et linnud rahunevad ja tulevad ringiga jälle tagasi, aga nad ei tulnud. Vastupidi, nad sööstsid kaugusse, selles suunas, kuhu oli läinud Sir Edward, ja siis kadusid ka nemad. Kas künnivaresed jätsid oma pesad maha? Katharine’i teada ei olnud seda de L’Isle’i perekonna ajaloo jooksul mitte kunagi varem juhtunud. See oli rahutukstegev märk.
Nüüd ilmusid robustsele fassaadile esimesed valgusekiired, roomasid Katharine’i tuppa ja soojendasid tema ihu. Katharine sidus särgipaelad lahti ja vaatas, kuidas karmiinpunased triibud taevast läidavad. Rästas võttis laulu üles. Katharine kavatses just aknalt ära tulla, kui nägi koduõpetajat, kes kuhugi ruttas. Väravamaja juurde jõudes ta pöördus ümber, hakkas tagasisuunas tulema, siis aga pööras uuesti teerajale. Noormehe