Meie praegusest vaatevinklist paistab USA iseseisvusdeklaratsioon iseenesestmõistetav, kuid see oleks peamiste revolutsionääride tõrksuse tõttu peaaegu sündimata jäänud. „Mehi, kes võtsid enda peale Ameerika revolutsiooni juhtimise, poleks keegi osanud pidada revolutsionäärideks,“ kirjutab Pulitzeri preemia võitnud ajaloolane Jack Rakove. „Neist said revolutsionäärid neist endist hoolimata.“17 Sõjale eelnenud aastail kartis John Adams brittide kättemaksu ega tahtnud loobuda paljutõotavast juristikarjäärist. Sündmustesse sekkus ta alles pärast seda, kui ta oli valitud Esimese kontinentaalkongressi saadikuks. George Washington oli seni ajanud oma nisu-, jahu-, kala- ja hobusearetusäri ning liitus revolutsiooniga alles siis, kui Adams oli nimetanud ta sõjaväe ülemjuhatajaks. „Ma kasutasin selle vältimiseks kõiki oma võimuses olnud vahendeid,“ kirjutas Washington.
Peaaegu kaks sajandit hiljem hoidus Martin Luther King kodanikuõiguste liikumisest eemale, sest tema unistus oli olla pastor ja ülikoolijuht. Kui 1955. aastal mõisteti kohut Rosa Parksi üle, kes oli keeldunud bussi eesmises osas istet loovutamast, kogunes salk kodanikuõiguslasi arutama, kuidas toimunule reageerida. Nad leppisid kokku, et asutavad Montgomery Edendamise Ühingu ja korraldavad bussiboikoti, ning üks osalejaist esitas Kingi ühingu juhi kandidaadiks. „See käis nii kähku, et mul polnud aega seda läbigi mõelda. Järele mõeldes oleksin tõenäoliselt keeldunud kandideerimast,“ meenutas King. Üksnes kolm nädalat varem oli King oma abikaasale lubanud, et ei võta endale ühtki tõsist ühiskondlikku ülesannet, sest oli äsja väitekirja lõpetanud ja pidi kirikutööle rohkem tähelepanu pöörama. Ta valiti boikotti juhtima ühel häälel. Mõistes, et ta peab samal õhtul kogukonnale kõnega esinema, oli King enda sõnul hirmust halvatud. Siiski sai ta oma hirmust üsna ruttu üle, nii et 1963. aastal sütitas tema kõuekõminal kõlanud hääl kogu rahvas vabadusiha. See aga juhtus üksnes tänu ühele kolleegile, kes oli teinud ettepaneku, et King peaks märtsis Washingtoni protestimarsil lõpukõne, ja innustanud liikumise juhte tema toetuseks sõna võtma.18
Kui paavst volitas Michelangelo Sixtuse kabeli lakke freskot maalima, polnud kunstnik sellest huvitatud. Tema ei pidanud end maalikunstnikuks, vaid kujuriks, ning oli ülesandest niivõrd heidutatud, et pages Firenzesse. Möödus kaks aastat, enne kui ta paavsti nõudmisel projekti kallal tööd alustas.19 Ja astronoomias valitses mitukümmend aastat seisak, sest Mikołaj Kopernik keeldus avaldamast oma originaalset avastust, et Maa tiirleb ümber Päikese. Põlastamist ja naeruvääristamist peljates püsis ta 22 aastat vakka ning jagas oma avastust üksnes sõpradega. Viimaks kuulis avastusest üks mõjukas kardinal ning julgustas kirja teel Kopernikut seda avaldama. Ja ikkagi tõrkus Kopernik veel neli aastat. Tema suurteos nägi päevavalgust alles siis, kui üks noor matemaatikaprofessor võttis asja käsile ja andis selle kirjastada.20
Peaaegu pool tuhat aastat hiljem, 1977. aastal, kui üks ingelinvestor pakkus Steve Jobsile ja Steve Wozniakile Apple’i rahastamiseks 250 000 dollarit, kaasnes sellega ultimaatum: Wozniak pidi Hewlett-Packardist ära tulema. Tema keeldus esialgu sellest. „Ma tahtsin igavesti selles firmas töötada,“ meenutab Wozniak. „Minu psühholoogiline blokk seisnes selles, et ma ei tahtnud oma firmat rajada. Sest mul oli lihtsalt hirm,“ tunnistab ta. Wozniak muutis meelt alles pärast seda, kui Jobs, paljud sõbrad ja ta enda vanemad olid teda julgustanud.21
Me võime vaid ette kujutada, kui paljud Wozniakid, Michelangelod ja Kingid ongi jätnud oma originaalsed ideed arendamata, avaldamata ja edendamata, sest keegi ei vedanud ega tõuganud neid rambivalgusse. Kuigi me kõik ei ihka tingimata rajada oma firmat, luua mõnd meistriteost, muuta läänelikku mõtteviisi ega juhtida kodanikuõiguste liikumist, on meil ideid oma töökoha, kooli ja kogukonna edendamiseks. Nagu majandusteadlane Joseph Schumpeter teraselt märkis: „Originaalsus on loova lõhkumise akt.“22 Uute süsteemide eest seismine nõuab tihti vana tegutsemisviisi hävitamist ning sellest me hoidume seepärast, et kardame paati kõigutada. Üle 40 protsendi peaaegu tuhandest USA Toidu- ja Ravimiameti teadlasest kartsid, et neid tabab kättemaks, kui nad räägivad avalikult ohutust puudutavatest probleemidest. Ühe tehnoloogifirma 40 000 töötajast leidsid pooled, et töö juures pole ohutu väljendada eriarvamusi. Kui küsitleti konsulteerimis-, finantsteenindus-, meedia-, ravimi- ja reklaamifirmade töötajaid, tunnistas 85 protsenti neist, et jätavad olulise probleemi pigem enda teada, kui räägivad sellest ülemusele.23
Mida tegite teie viimase originaalse ideega, mis teile pähe kargas? Ehkki USA on individuaalse ja ainulaadse eneseväljenduse kodu, eelistab enamik meist tipptulemusi püüeldes ja läbikukkumist peljates sõnavõtmisele vaikimist. „Stiiliküsimustes ujuge pärivoolu,“ soovitas väidetavalt Thomas Jefferson, „kuid põhimõttelistes küsimustes seiske kindlalt kui kalju.“ Saavutamistarvidus paneb meid vastupidi käituma. Me leiame pinnapealseid viise, kuidas jätta endast originaalne mulje – kanname kikilipsu või erepunaseid kingi –, ent ei riski olla tõeliselt originaalne. Kui asi puudutab meie peas võrsunud võimsaid ideid või südames sündinud olulisi tundeid, hakkame iseennast tsenseerima. „Elus on nii vähe originaalseid ideid,“ ütleb tunnustatud tippjuht Mellody Hobson, „sest inimesed kardavad sõna võtta ja esile astuda.“24 Millised harjumused on inimestel, kelle originaalsus ulatub välimusest kaugemale ja tulemusrikaste tegudeni?
Et originaalne olla, peab võtma radikaalseid riske. See uskumus on meie kultuuriteadvuses nii sügavale imbunud, et me enamasti ei mõtlegi selle peale. Me imetleme Neil Armstrongi ja Sally Ride’i suguseid kosmonaute seepärast, et nemad on „õigest puust“ – neil oli julgust lahkuda ainsalt planeedilt, millel inimesed on kunagi elanud, ja tungida vapralt kosmosesse. Me ülistame Mahatma Gandhi ja Martin Luther Kingi sarnaseid sangareid, kel jätkus veendumust, et riskida endale kallite moraalipõhimõtete nimel eluga. Me jumaldame Steve Jobsi ja Bill Gatesi tüüpi kuulsusi, sest neil jätkus jultumust koolist välja kukkuda ning kõike mängu pannes garaažis konutada ja üritada oma tehnoloogilisi nägemusi ellu viia.
Kui me imetleme originaalseid inimesi, kes kiirgavad loovust ja muudavad maailma, kipume eeldama, et nad on teisest puust tehtud. Usume, et nii nagu mõni õnneseen sünnib geenimutatsiooniga, mis muudab neid vähi, rasvumise ja HIV vastu immuunseks, nõnda on ka suurtel loojatel kaasasündinud loomulik riskitaluvus. Nad sööstavad õhinal tundmatusse ega tee ühiskondlikust arvamusest väljagi; nad lihtsalt ei põe teisitimõtlemise hinna pärast nii nagu meie, ülejäänud. Nad on juba ette programmeeritud ikonoklastideks, mässajaiks, revolutsionäärideks, tülitekitajaiks, isemõtlejaiks ja vastuhakkajaiks, kellele hirm, tagasilükkamine ja naeruvääristamine on nagu hane selga vesi.
Ettevõtjat tähistav sõna „antreprenöör“, mille võttis kasutusele majandusteadlane Richard Cantillon, tähendab sõna-sõnalt riskivõtjat.25 Kui me loeme lugu Warby Parkeri pöörasest tähelennust, kajab see teema seal valjusti ja selgesti vastu. Nagu kõik suured loojad, uuendajad ja muutjad, muutis see nelik maailma seepärast, et nad olid valmis kõigega riskima. Eks pesapalliski ole nii, et kes ei ürita palli üle aia lüüa, ei tee iialgi kojujooksu ära.
Eks ju?
Kuus kuud enne Warby Parkeri turule tulekut istus üks selle asutajaist minu auditooriumis Whartoni kolledžis. Pikka kasvu ja semulik Neil Blumenthal, kelle juures torkasid silma mustad