Eessõna
Adam Grant on „Originaalsuse“ autorina ainuõige, sest ta ise on originaalne inimene.
Ta on hiilgav teadlane, kes uurib inimeste motivatsiooniallikaid kirglikult, müüte purustades ja tõdesid päevavalgele tuues. Ta on informeeritud optimist, kes jagab mõtteid ja nõuandeid selle kohta, kuidas saab igaüks – olgu kodus, tööl või kogukonnas – maailma paremaks muuta. Ta on ustav sõber, kes innustab mind iseendasse uskuma ning on mul aidanud mõista, kuidas oma ideede eest tõhusalt seista.
Adam on minu elus üks olulisimaid mõjutajaid. Selle võrratu raamatu kaudu valgustab, innustab ja toetab ta teidki.
Tavaliselt ollakse seisukohal, et mõnele inimesele on loovus kaasa antud, kuid enamikul on vähe originaalseid mõtteid. Mõni on sündinud juhiks ning ülejäänud sörgivad sabas. Mõnel võib olla tõeline mõjuvõim, kuid enamikul seda pole.
„Originaalsuses“ kummutab Adam kõik need arvamused. Ta näitab, et igaüks meist võib oma loovust arendada. Ta teeb selgeks, kuidas tuvastada tõeliselt originaalseid ideid ja ennustada, millised neist ellu lähevad. Ta räägib meile, millal tasub usaldada oma kõhutunnet ja millal usaldada teiste arvamust. Ta näitab, kuidas oma lastes originaalsust arendades paremateks lapsevanemateks saada ning mugandumise asemel eriarvamusi soosides juhirollis edeneda.
Sellest raamatust sain ma teada, et suured loojad ei pea tingimata jahtima parimat oskusteavet, vaid võimalikult avarat silmaringi. Ma nägin, et edu ei saavutata tavaliselt mitte kõigist teistest ees olles, vaid kannatlikult õiget tegutsemishetke oodates. Ja oma äärmiseks jahmatuseks avastasin, et viivitamisestki võib kasu olla. Kõik, kes kunagi minuga koos on töötanud, teavad, kui väga ma vihkan asjade viimasele hetkele jätmist ning kuidas ma alati leian, et kõik, mis võimalik, tuleb jalamaid ära teha. Paljude teiste seas rõõmustab kindlasti ka Mark Zuckerberg selle üle, kui ma suudan vabaneda sisimast sunnist kõik varakult ära teha – ning nagu Adam osutab, võib see aidata minul ja mu kolleegidel paremaid tulemusi saavutada.
Me puutume iga päev kokku asjadega, mida me armastame, ja asjadega, mida peaksime muutma. Esimesed neist valmistavad meile rõõmu. Viimased õhutavad kirge maailma muuta – loodetavasti paremaks, kui see oli meie sündides. Sügavalt juurdunud uskumuste ja harjumuste muutmine tundub aga hirmuäratav. Me lepime senise olukorraga, sest tõelise muutuse elluviimine näib võimatu. Ja ometi julgeme küsida, kas üksikisik suudab midagi muuta. Ja oma vapraimail hetkil koguni seda, kas see üksikisik võiksin olla mina.
Adami vastus on kindel jah.
See raamat tõestab, et igaüks meist suudab kehtestada ideid, mis edendaksid meid ümbritsevat maailma.
Mina tutvusin Adamiga siis, kui Silicon Valleys lõi laineid tema esimene raamat „Anna ja võta“. Lugesin selle läbi ja hakkasin seda joonelt tsiteerima igaühele, kes mind vähegi kuulas. Leidsin, et Adam pole mitte üksnes hiilgav teadlane, vaid ka andekas õpetaja ja jutuvestja, kes oskab keerukaid ideid lihtsalt ja selgelt lahti seletada.
Siis kutsus mu abikaasa Adami oma kolleegidele loengut pidama ja hiljem meile õhtust sööma. Adam avaldas silmast silma täpselt niisama erakordset muljet nagu oma kirjutiste kaudu. Tema teadmised on entsüklopeedilised ja energia lausa nakkav. Hakkasin temaga vestlema sellest, kuidas võiksid tema avastused rikastada soouuringuid, ning peagi alustasime koostööd. See koostöö kestab tänapäevani ning kätkeb naiste tööhõivet käsitlevate uuringute tegemist ja paljude arvamusartiklite kirjutamist. Veebikeskkond LeanIn.org on saanud tema põhjalikust analüüsist ja pühendumisest määratut kasu.
Facebook kutsub kord aastas kokku oma ülemaailmsed töörühmad ning 2015. aastal kutsusin ma Adami sinna põhiettekannet pidama. Kõik olid tema tarkusest ja vaimukusest lummatud. Veel mitu kuud hiljemgi räägiti töörühmades tema ideedest ja rakendati ellu tema soovitusi.
Koostöö käigus saime Adamiga sõpradeks. Kui mu abikaasa äkki traagiliselt elust lahkus, aitas Adam mind nii, nagu aitab ainult tõeline sõber. Ta lähenes minu elu rängimale perioodile nii nagu kõigele muulegi – ühtaegu talle ainuomase psühholoogilise mõistmise ja tohutu südameheadusega. Kui mina arvasin, et ei tunne enam iialgi elust rõõmu, lendas tema teiselt poolt mandrit kohale, et seletada mulle, kuidas endas optimismi turgutada. Kui ma ei osanud välja mõelda, kuidas tulla toime mõne eriliselt painava olukorraga, aitas tema mul leida vastuseid sealt, kust ma ise ei osanud otsida. Kui ma vajasin õlga, mille najal nutta, oli tema alati kohal.
Sõber on selle sõna sügavaimas mõttes inimene, kes näeb sinus rohkem jõudu kui sa ise ning aitab sul panna maksma oma parimad omadused. Käesoleva raamatu ime seisneb selles, et Adamist saab iga lugeja jaoks just kirjeldatud tähenduses sõber. Ta pakub rikkalikult soovitusi selle kohta, kuidas ületada kahtlusi ja hirme, võtta sõna ja esitleda ideid ning leida kõige ootamatuimaist kohtadest liitlasi. Ta jagab praktilisi nõuandeid selle kohta, kuidas tulla toime ärevusega, maandada viha, leida oma nõrkustest väge, ületada tõkkeid ja anda lootust ka ligimestele.
„Originaalsus“ on üks olulisimaid ja köitvaimaid raamatuid, mida ma iial olen lugenud, ning see kubiseb üllatavaist ja võimsaist ideedest. See mitte üksnes ei muuda teie maailmapilti, vaid võib muuta ka kogu teie eluviisi. Ja vabalt võib juhtuda, et see innustab teid muutma ka oma maailma.
1
Loov lõhkumine
„Mõistlik inimene kohaneb ise maailmaga, ebamõistlik püüab järjekindlalt maailma endaga kohandada. Seepärast oleneb kogu progress ebamõistlikust inimesest.“
Ühel 2008. aasta jahedal sügisõhtul asusid neli tudengit ühes ärivaldkonnas revolutsiooni tegema. Kõrvuni võlgades noortel olid prillid kaotsi või katki läinud ning nad olid maruvihased selle peale, et uued on nii kallid. Üks neist oli sedasama katkist prillipaari juba viis aastat kandnud, nii et katkised raamid olid kirjaklambriga kokku lapitud. Ehkki tal oli juba kaks korda retsepti vahetatud, keeldus ta uute klaaside eest hingehinda maksmast.
Üle 80 % prilliturust oli tollal 800naelaseid vigureid tootva monstrumi Luxottica päralt. Prillide taskukohasemaks muutmiseks pidid tudengid hiiglase seljatama. Näinud hiljuti, kuidas Zappos pööras veebis kingi müües jalatsituru pea peale, kaalusid nemad võimalust teha sedasama prillidega.
Iga kord, kui nad oma ideed sõpradele mainisid, tabas neid kriitikanoolte rahe. Sõbrad väitsid kaljukindlalt, et keegi ei ostaks iialgi internetist prille. Neid tuleb ju esmalt pähe proovida. Tõsi, Zappos oli oma kingaäriga küll läbi löönud, aga prillidega polnud seda tehtud ühel kindlal põhjusel. „Kui see oleks hea mõte,“ öeldi noortele ühtelugu, „oleks keegi seda juba teinud.“
Ühelgi neist tudengeist polnud varasemat kokkupuudet ei internetikaubanduse ega tehnoloogiaga, rääkimata jae-, moe- või rõivaärist. Kuigi neile öeldi, et see on napakas idee, loobusid nad ahvatlevaist tööpakkumisist ja rajasid oma firma. Nad müüsid prille, mis maksid poes tavaliselt 500 dollarit, internetis 95 dollariga ning annetasid iga ostu kohta ühe paari mõnele vaesuse käes kannatajale.
Nende äri sõltus hästi töötavast kodulehest. Ilma selleta olnuks klientidel võimatu nende tooteid näha ja osta. Näinud kodulehe loomise kallal kurja vaeva, said nad selle lõpuks valmis 2010. aasta veebruaris, äri alustamisele eelnenud öösel kell neli. Nad panid firmale nimeks Warby Parker, liites ühte kaks kirjanik Jack Kerouaci loodud tegelaskuju – Kerouacilt olid nad saanud sotsiaalsete ahelate purustamiseks ja oma tee valimiseks innustust. Nad imetlesid tema mässulist vaimu ja rikastasid sellega oma ärikultuuri. Ning see tasus end ära.2
Tudengid lootsid müüa üks-kaks paari prille päevas. Ent pärast seda, kui meestemoe ajakiri GQ kuulutas Warby Parkeri „prillide Netflixiks“, täitis ettevõte terve oma aastaplaani vähem kui kuuga; läbimüük kasvas sellise hooga, et nad pidid 20 000 klienti ootenimekirja panema. Neil kulus üheksa kuud, et hankida nõudlusele vastav hulk toodangut.
Hüppame siit 2015. aastasse, kui ettevõtlusajakiri Fast Company