Olenevalt päevast ja tantsust komistan ma mõnikord ja lähen rütmist välja. Ikka veel pean ma peatuma, hingama paar korda sügavalt sisse-välja enne, kui saan muusikaga taas rütmi. Aga ma õpin ja just see loeb nendele uskumatult kannatlikele õpetajatele, kes mind vahel meelitavad, kuid mõnikord lausa tirivad tagasi tantsupõrandale. Kindlasti muutub minu tants ajas vaid paremaks, sest ma harjutan, kuid samas ma tean, et õppimine ei lõpe kunagi. Ma jään alati õpilaseks, et saada meistriks enese väärtustamise uute sammude seadmisel ja oma annete pühitsemisel.
Sel paradoksaalsel viisil võiks öelda, et ma kirjutasin selle raamatu nii endale kui teile. Osaliselt peegeldab see minu enda teekonda ja avastusi, mille kohta ma tundsin, et need on nii väärtuslikud, et väärivad jagamist. Mitte ükski raamat ei paku sulle kõiki vastuseid ega õpeta sulle kogu tantsuliikumist, aga siiski ma loodan, et see aitab sul enese jaoks sügavamalt lahti mõtestada elu keerud ja pöörded. Ma loodan, et see näitab sulle, kuidas hoida oma tantsusammu pisut kergemana ka siis, kui elu tundub kaotavat pinna su jalge alt. Loodan ka, et see aitab sul õppida naeratama ning lõdvestuma pisut enam: lõpuks sa lihtsalt naudid elu tantsu.
See raamat uurib üht paljudest elu paradoksidest – andmise ja vastuvõtmise paradoksi. Sisuliselt igas eluvaldkonnas kutsutakse meid saavutama meisterlikkust selles delikaatses andmise ja vastuvõtmise tantsus. Sa kohtad kutset andmise ja vastuvõtmise tantsule, kui tegeled külluslikkuse, enese väärtustamise, tervise, suhete või karjääri teemadega, kui nimetada neist valdkondadest mõnd. Ikka selleks, et avastada, millised on sinu tõelised anded nendes valdkondades. Oma põhiolemuses tegeleb andmise ja vastuvõtmise paradoks eelkõige teemaga, mis esitab väljakutseid paljudele meist: Kuidas ma tasakaalustan teiste vajadusi iseenese vajadustega? Kas ma pean teistele andmiseks tõesti iseendast loobuma?
Hakatuseks, pean ma selgitama, et enese väärtustamine ei tähenda kõikide oma soovide täitmist. Ja see ei ole selja keeramine nendele, kes sind tõesti vajavad. Teemad, mis ümbritsevad andmist ja vastuvõtmist, on sügavamad. Palju sügavamad. Ennast väärtustades oled sa austav, hindav ja lased valla parima osa enesest selleks, et anda loominguliselt ja külluslikult viisil, mis austab ka teisi.
Sel ajal, kui moodne ühiskond omab piiratud arsenali meie tasakaalu tagasitoomiseks, on ida ja lääne targad tasakaalu alal eksperdid. Läbi siinsete lehekülgede avastad sa nende praktilisi ja tihti üllatavaid nõuandeid sisemise andmise ja vastuvõtmise kunsti meisterlikkuse saavutamisel. Sa õpid ära tundma müüte, mis on hoidnud sind pantvangis – müüdid on nagu silmaklapid, hoides sind eemal võimalustest ja vaimustusest pakatavast elust. Sa õpid, mida tähendab pühitseda oma annet ja suurepärasust, avastada südamega andmise sisemist dünaamikat vastukaaluks mõistusega andmisele, piiride seadmist, ausust ebatervete inimeste äratundmisel oma elus, kasutades oma tundeid selleks, et jääda ausaks iseenese vastu, leidmaks oma häält ja austades lõpetamisi. Mis aga kõige tähtsam: sa õpid samme, mis aitavad sul jääda tasakaalu. Vaid siis, kui sa oled selgeks saanud sammud, suudad sa edukalt tantsida – ja sellest hetkest algab maagia.
2 | TASAKAALU OTSIDES
Kui inimesel puudub kontakt iseendaga, ei saa ta kontakti ka teistega.
„Ma olen hea, kui ma annan teistele. On parem anda kui olla vastuvõtja.” Kas on see müüt või maagia?
Kuigi meist paljud on üles kasvanud uskudes, et meie ainus kohustus on anda, anda ja jätkata teistele andmist, on see seisukoht siiski vaid pool tõde – müüt, mis takistab meid elamast rõõmsalt ja andmast täielikult. Selle asemel mõelgem, mida ütlevad maailma targad: sul on kohustus anda teistele ja anda iseendale. Sa oled ka vastuvõtja. See nõuanne näib nii iseenesestmõistetavana, kuid kui paljud meist on üldse lähedal enda poolt koostatud rikkaliku tegemata asjade nimekirja lõplikule mahakriipsutamisele.
Andmise ja vastuvõtmise printsiibid, mis kehtivad meie igapäevaelus, ei ole kuidagi erinevad nendest printsiipidest, mis toimivad looduses meie ümber. „Puhanud põld annab heldekäelise saagi,” ütles Rooma poeet Ovidius. Maa peab saama küllalt päikesepaistet, vett ja toitaineid, enne kui ta suudab anda rikkaliku saagi seemnetest, mis me mulda paneme. Pärast seda, kui maa on sünnitanud saagi, peab ta puhkama ja taastama oma elujõu uueks andmiseks. Sama kehtib ka meie elu kohta. Kuidas suudaksime anda teistele, kui me esmalt ei toida ega täida enese vajadusi?
Võib-olla pole sa seda eelnevalt sel viisil enda jaoks mõtestanud, et küsimus on meie osaks saanud juba koos selle esimese printsiibiga, mida meile lastena õpetati – kuldse reegliga. Kuldse reegli leiab kõikides maailma usundites. „Mahabharata”, antiikne eepos Indiast ütleb: „Ära tee teistele seda, mis põhjustaks valu, kui seda tehakse sulle.” Islam kinnitab, et tõeline uskuja soovib oma vennale sedasama, mida ta soovib enesele ja kristlus õpetab: „Armasta oma naabrit kui iseennast.” Siiski, kui me peaksime ka armastama ja kohtlema teisi, nagu (see tähendab, et sel samal viisil) me armastame ja kohtleme iseennast, siis mis mulje jätame neile, kui kohtleme ennast millegi vähemaga kui armastuse ja hoolivusega? Teisisõnu öeldes, me tõesti ei suuda väärtustada kedagi teist enne, kui väärtustame iseennast.
Siin näeme me sisemise andmise ja vastuvõtmise kunsti esimest paradoksi – me oleme võimelised hoolitsema ja armastama teisi rohkem, kui me esmalt hoolitseme enda eest ja armastame iseennast. Nii nagu kõik tõesed paradoksid, on kaks näiliselt vastukäivat mõtet mitte üksteist välistavad, vaid üksteist täiendavad.
Nii andmise kui vastuvõtmise jaoks on olemas aeg. Ecclesiastes (toim. eesti keeles Koguja), kes oli tuntud kui „Õpetaja”, ütleb meile (nende sõnadega, mis on kuulsaks saanud Pete Seegeri laulus): „Iga asja jaoks on oma aeg ja iga aja jaoks on taeva all eesmärk. On aeg sündida, aeg surra, aeg istutada, aeg saaki koristada; … aeg visata ära kivid ja aeg korjata kivid kokku, aeg emmata ja aeg hoiduda embamisest.” Meie asi on ära tunda, millises ajahetkes me elame ja väärtustada selle hetke õiget kutset.
Mõned meie hulgast on aukartust äratavad andjad, aga mitte väga head vastuvõtjad. Me ei küsi teistelt tuge. Me ei tunnista teistele ega ka endile, et me seda üldse vajame. Meile ei meeldi isegi komplimente vastu võtta. Me asume paradoksi ühel poolel („mul on kohustus anda teistele”), aga me oleme unustanud teise poole („mul on kohustus anda ka iseendale”). Kui see juhtub, astub universum vahele, et meid üles äratada, luua tasakaal ja näidata meile, et me peame austama ka iseennast.
Pole mingit vahet, kes me oleme. Elu suunab meid õpipoisi rolli andmise ja vastuvõtmise sisemist kunsti harjutama. Meie ülesanded algavadki sageli sellest, mida saame näha ja katsuda – meie kehast. Nad algavad küsimustega: kas ma armastan ennast piisavalt, et austada oma keha vajadusi? Kas ma võimaldan enesele piisavalt toitaineid, puhkust ja vaba aega, mida ma väärin?
Kui sa seda kõike enesele vabatahtlikult ei anna, siis juhtub su kehaga lõpuks kindlasti midagi, mis talle saamisvõimaluse tagab. Ma puutusin niisuguse juhtumiga kokku seoses ühe oma tuttavaga, keda paar korda aastas ärikohtumistel nägin. Ühel kohtumisel küsisin temalt, kuidas ta end tunneb, sest teadsin, et ta taastub hiljutisest operatsioonist. „Ma tunnen end hästi, kuid mul