Kus peitub tode. Christiane Heggan

Grace hommikul haiglast välja. Rob Montgomery, kes täpselt kell 9 kohale ilmus, sõidutas ta politseijaoskonda. Seal andis ta ülemale täpselt samasuguse tunnistuse nagu oli seda teinud eelmisel õhtul, kirjutas paberile alla ja nõustus ülema abi ettepanekuga teda galeriisse saata, mis oli vaid mõne kvartali kaugusel.

      Grace oli hästi puhanud ja peale valusa kukla polnud eelmise õhtu kallaletung talle muid jälgi jätnud.

      Üksi galerii näituseruumis seistes vaatas ta seal esimest korda ringi. Kuriteorühm oli kõik kohutavalt segamini ajanud. Igal pool oli valget tolmu, mööbel oli ümber pööratud ja suurel L-kujulisel laual polnud enam miski omal kohal.

      Grace tõstis ümbervisatud tooli üles ja ta pilk rändas ühest ruumi otsast teise. Steven oli seda viiskümmend korda kolmekümnejalast ruumi väga hästi kasutanud ja riputanud erisuuruses pildid tihedasti üksteise kõrvale. Suuremad tööd seisid ruumi keskel molbertitel. Grace loendas nelikümmend viis maali, mille hinnad ulatusid tuhande viiesajast kuni viieteist tuhande dollarini. Ainult väike osa eksponeeritud töödest olid pärit läänest või tunnustatud kunstnike omad, suurem osa esindas värvikaid Bucksi maakonna maastikke ja kandis Grace’ile tundmatuid autorinimesid.

      Ta kõndis üle toa laua juurde, millel olid kunstikataloogid, kirjavahetus, ajalehed ja arved. Laua tagant viis kaarjas käik tagumisse ruumi.

      Ka seal leidis ta politseitöö jälgi nagu ka väikesi märke oletatavast röövlist. Mitu maali lebas näoli põrandal nagu oleks keegi, ilmselt sissetungija, ükshaaval kogu virna läbi vaadanud ja lasknud pildid põrandale kukkuda. Pool tosinat pilti olid veel püsti nagu poleks nende läbivaatamiseks aega jäänud.

      Mida sissetungija oligi otsinud, üks asi oli kindel – kunsti vastu polnud sel mehel mingit respekti.

      Välja arvatud sõrmejälgede võtmiseks laialipuistatud valge pulbri, polnud selles ruumis muid asju segamini aetud. Tööpinnal oli mikrolaineahi ja Brauni kohvimasin, aga ka raaminäiteid ja veel katalooge. Väikeses kapis olid kohv, suhkur ja koorekann. Kiire pilk ülemisele kapiriiulile avastas üllatavalt landikarbi, mis oli samuti sõrmejäljepulbriga kaetud. Grace’i mäletamist mööda polnud Steven kalamees, tegelikult oli ta seda sporti lausa vihanud.