„Noh?” käis Kimberly peale. „Kaeva see välja, Beth.”
„Hmm… ei tea, kas on arukas,” ütles Beth alahuulde hammustades.
See polnud pelgalt kolju. Ta ei näinud päris täpselt, kuna pinnast ja prahti oli palju, kuid vaatamata sellele, et see oli poolenisti liivases pinnases rohusasi sees, nägi ta enamat kui ainult luud.
Juuksed on veel alles, mõtles Beth ja tal hakkas sees keerama.
Ja isegi kude.
Ta ei tahtnud, et tüdrukud leitut lähemalt näeksid.
Beth tundis, kuidas veri ta soontes tarretus. Ta ei tahtnud koljut puudutada; ta pani sellele hoolikalt palmilehe peale, et pärast tagasi tulles see koht ära tunda. Ta ei kavatsenud tüdrukute juuresolekul midagi välja kaevata.
Ta pühkis käed puhtaks ja ajas end krapsakalt sirgu, ise veendunud, et peab siia naasma koos vennaga, kes oli ametis laagri püstitamisega. Peab politseiga raadio teel ühendust võtma, kuna tundus, et mobiiltelefonid siin ei töötanud.
Mööda ta selga immitses allapoole kõhedus ja talle meenusid hägused killud uudistest: vilunud meremehed Molly ja Ted Monoco olid haihtunud nagu uttu.
Viimati oli neid nähtud Calliope Keyl, just siin, kus nemad praegu olid.
„Otsime Beni üles,” tegi ta ettepaneku ja püüdis anda häälele tooni, mis ei paljastaks, kui endast väljas ta tegelikult oli.
„See on pealuu, on ju nii?” käis Amber peale.
Amber oli pikk ja sale, suurte pähkelpruunide silmade ja pikkade tumedate juustega ilus tüdruk. See, kuidas ta nägi välja ujumistrikoos – küll kaheosalises, kuid mitte väljakutsuvates bikiinides –, oli piisav, et tõmmata talle selliste poiste tähelepanu, kes olid tema jaoks kaugelt liiga vanad – vähemalt Bethi arvates. Kimberly oli Amberi vastand, väikesekasvuline säravsiniste silmadega piltilus blond.
Vahel mõjus see, et ta peab kahe nii kena ja vastuvõtliku tüdruku eest vastutama, talle heidutavalt. Ta teadis ise ka, et kipub liigselt muretsema, kuid pelk mõte sellele, et tüdrukutega võiks midagi juhtuda…
Heakene küll! Tema on siin täiskasvanu. Tema vastutab. Ja oli saabunud aeg midagi ette võtta.
Kuid nad olid sisuliselt üksi saarel, kus polnud telefone, autosid… mitte mingisugust luksust. Kohalike paadiomanike meeliskoht, kuid kauge, mahajäetud ja inimtühi.
Siit tagasi Miamisse sõitmiseks kulus mootorpaadiga kaks kuni kolm tundi, kuigi Fort Lauderdale oli lähemal ja mõne Bahama saareni võis jõuda tunniga.
Ta tõmbas õhku sisse ja hingas välja. Pikkamööda.
Inimaju on kummaline. Vaid mõne hetke eest oli saare eraldatus talle rõõmu pakkunud, ta oli olnud rahul, et siin pole söögikohti, autosid ega ühtegi moodsat masinat.
Kuid nüüd…
„Võib-olla on pealuu,” tunnistas Beth ja sundis end naeratama ja käsi laiutama. „Võib-olla ei ole,” valetas ta. „Isa pole seda kuuldes just eriti õnnelik, Amber, kuna ta on seda puhkust nii kaua kavandanud, kuid…”
Ta jäi vait. Ta polnud kuulnud samme ega isegi lehtede sahinat, kuid nähtavale ilmus üks mees.
Mees oli ilmunud välja rohtu kasvanud rajalt, mis viis läbi saarel ohtralt kasvavate mändide ja palmide tiheda puhma.
Just see ürgne loodus ja kõige reaalse maailmaga kaasneva puudumine tõigi siia tõelised meresõitjad.
Nii et miks mehe lähenemine siis nii ähvardav tundus?
Püüdes ratsionaalselt mõelda, leidis ta, et mees nägi välja just sellise tüübina, nagu siin näha võiks. Tal olid liivakarva juuksed ja ta oli tugevalt päevitunud. Ei, mitte päevitunud, vaid lausa ära kõrbenud ihuga nagu tõelised merekarud. Ta oli heas vormis, kuid mitte liiga lihases. Jalas olid tal mahalõigatud säärtega kõvasti kantud teksapüksid ja sokkideta purjetamiskingad. Ta jalad olid sama pruunid nagu keha, nii et ilmselt käis ta sageli paljajalu.
Nagu ikka mees, kes käib kokku jahiga ja sõidab mööda saari ringi. Mees, kes teadis, mida teeb. Mees, kes lööb laagri püsti mugavusteta saarel.
Ja ta kandis päikeseprille.
Seda teevad ju kõik, rahustas Beth end. Ta ise kandis päikeseprille, samuti tüdrukud. Miks tundus siis küll mees nii kahtlustäratav, sünge ja salalik?
Beth leidis, et tuleb jääda mõistlikuks. See ootamatu ettevaatlikkus valdas teda vaid sellepärast, et ta oli just äsja kolju leidnud ja teda valdas instinktiivne paanika. Kummaline küll, kuidas inimvaim töötas. Igal muul ajal oleks ta saarel kellegagi kohtudes sõbralik olnud.
Kuid ta oli just äsja kolju leidnud ja mees meenutas talle Ted ja Molly Monoco teadmata saatust: nad olid olnud siin ja siis…
Purjetanud päikeseloojangusse?
Üks vana sõber oli teatanud nende kadumisest, kui nad polnud raadio teel ühendust võtnud.
Ja tema oli just äsja leidnud nende viimases teadaolevas asupaigas kolju.
Seega vahtis ta mehele kangestunult otsa.
Neljateistkümneaastane Amber polnud veel olukorra ohtlikkust tajunud. Ta isa oli merearmastaja ja seega oli ta harjunud seilajatega ning oli nendega kohtudes sõbralik. Ta polnud rumal ega naiivne ja talle oli õpetatud, kuidas tänaval ohutult liikuda – ta kool oli Miami kesklinnas. Kui vaja, siis oskas ta ettevaatlik olla.
Ilmselt ei tundunud praegune hetk ettevaatusele kutsuvat.
Amber naeratas võõrale ja teretas teda.
„Hei,” vastas mees.
„Hei,” ütles Kim.
Amber nügis Bethi. „Umm – hei.”
„Keith Henson,” ütles mees ja kuigi Beth ei näinud ta silmi, olid prillid tema poole suunatud. Mehe nägu oli jõuline. Tugev lõug, kõrged põsesarnad. Hääl oli sügav.
Ta oleks võinud teenida raha reklaamidele pealelugemisega või modellitööga.
Kuule nüüd, nöökas Beth end. Võib-olla just seda mees teebki.
„Mina olen Amber Anderson,” ütles ta õetütar. „See on Kim Smith ja minu tädi Beth.” Oli selge, et Amber tundis uudishimu, kuna ta jätkas: „Me paneme saarele laagri püsti.”
„Võib-olla,” ütles Beth kohe.
Amber kortsutas kulmu. „Kuule nüüd! Sellepärast, et…”
„Meeldiv tutvuda, härra Henson,” ütles Beth vennatütre juttu katkestades. Ta astus mehele lähemale, leiust eemale. „Kas olete siin puhkust veetmas? Kust te pärit olete?”
Väga hea, see kõlas sundimatult. Kümne sekundiga mitu kraadi rahulikum toon.
„Vahetasin hiljuti elukohta, ausalt öelda rändan üsna palju ringi,” vastas mees naeratades ja ulatas käe. Käsi oli elegantne. Sama pruunid pikad sõrmed nagu ülejäänud keha, korralikult lõigatud küüned. Mõhnalised pihud. Mees tegi kätega tööd. Ta oli päris kindlasti tõeline seilaja või tegi mingit muud füüsilist tööd.
Bethi valdas ääretult pentsik mõte, et kui ta mehe kätt surub, tõmbab mees ta enda poole ja surub käed ümber ta kaela. See hirm muutus nii tajutavaks, et ta oleks peaaegu karjatanud, et tüdrukud minema jookseksid.
Mees surus korraks ta kätt, kuid mitte liiga tugevalt, ja lasi siis lahti. „Amber, Kim,” ütles ta ja surus seda öeldes ka nende kätt.
„Nii et teie olete siis siitkandist?” küsis ta naeratades tüdrukutele otsa vaadates. Ilmselt oli ta Bethi juba veidrikuna maha kandnud.
Beth nihkus tüdrukute vahele ja tundis tüdrukute õlgade ümbert kinni võttes, kuidas teda valdas buldogi hoiak.
„Jah!” vastas Amber.
„Enam-vähem,”